Pikkade tolliformaalsuste kiuste jõudis Eestisse kakskümmend komplekti igas mõttes kaalukat BirdLife International’i uusimat raamatut  Important Bird Areas of Europe: Priority Sites for Conservation (“Euroopa tähtsad linnualad: esmase kaitseväärtusega paigad”). Nö. füüsiliste näitajate poolest - kokku üle 1600 A4-formaadis lehekülje kogukaaluga enam kui 5 kilogrammi! - on raamatule omasuguste seas raske midagi kõrvale panna. Näiteks eelmine, 1989.aastal ilmunud Euroopa linnualade inventuuri kokkuvõte on julgelt neli korda väheldasem.

Aga  muidugi hoopis olulisem on  raamatu  sisukus. Tegemist on kümnete tuhandete elukutseliste ja harrastusornitoloogide töö viljaga, mis on  teaduslik alus uue aastatuhande linnukaitsele meie maailmajaos.  Määratluse kohaselt on tähtis linnuala looduses ligikaudu piiritletav piirkond - järv, raba, rannikulõik, mereosa,  -, mis paistab silma lindude liigi- või isendirohkusega pesitsus-, rände-, talvitus- või sulgimisajal. Rahvusvahelise tähtsusega linnualade väljavalimiseks on asjatundjad koostanud teaduslikult põhjendatud süsteemi, kus näiteks rändlindude puhul on tavapärane kriteerium rohkem kui 1% asurkonna viibimine vaatlusalusel territooriumil.

Kokku on Euroopas praegu 3619 sellist ala, mis katavad  931 700 ruutkilomeetrit ehk 7% maailmajao üldpindalast. Kõige rohkem on tavapärast inglisekeelset lühendit kasutades IBA-sid (Important Bird Area) Hispaanias - 391,  kogupindalaga 160 000 ruutkilomeetrit, mis on tervelt 31% riiki!  Võrdluseks -  Venemaa 218 ala oma 174 500 ruutkilomeetriga moodustavad vaid 4% hiigelriigi maadest… Muidugi on linnualade teaduslik inventuur alles suure töö algus, sest kõigile neile tuleb tagada reaalne kaitstus, olgu siis tõesti kaitseala moodustamise läbi või mingi kindla lepingu kaudu maa valdaja või kasutajaga. Euroopa Liidus on see töö üks tubli tükk viimaseil nädalail Eestiski lõpuks ometi väheke üldisemaks kõneaineks saanud Natura-2000 võrgustiku moodustamisest. Aga hetkel on tähtsate linnualade kaitstus rahvusvahelisel tasemel vaid kasin 40 %…

Eesti osa, mille on raamatusse kirjutanud Margus Ots ja Andres Kalamees, annab üldülevaate järel kirjelduse 43 linnualale, mis katavad ühtekokku 4 756 ruutkilomeetrit ehk 11% riigi pindalast. Olulise osa üldpinnast annavad juba kaitsealused Matsalu, Soomaa, Alam-Pedja  ja Emajõe Suursoo märgalakompleksid ning mitmed merealad nagu Hari kurk ja Kihnu väin. Suurem osa Eesti tähtsatest linnualadest  - aga oma geograafilise asendi tõttu on Eesti lindudele ülepea ülioluline piirkond! - ongi märgaladel. 

Võrdluseks võib öelda, et eelmises, 1989.aastal ilmunud raamatus oli Eestist - tookord veel Nõukogude Liidu osana - kirjas vaid 9 piirkonda… See ei tähenda muidugi, nagu oleks Eesti tähtsus lindudele vahepeal sedavõrd suurenenud, vaid lihtsalt Eesti Ornitoloogiaühingu tehtud uuringud on olnud märksa põhjalikumad. Juba praegu on ette näha, et peagi täieneb nimekiri meil veel kümnekonna tähtsa linnuala võrra.

Autorite  kinnitusel on ebaadekvaatselt vähe linnualasid seni määratletud laialehistes metsades, vanades metsades ja põllumajandusmaadel. Formaalselt on Eesti linnualade rahvusvaheline kaitstus kaugelt parem kui näiteks lätlastel või leedulastel, sisulist katet selle asjaolul aga pole, sest suuremalt jaolt - tervelt 1,5 miljoni hektaril! - annab selle “kaitstuse” ala kuulumine biosfääri kaitseala koosseisu, mille nn. tuumaladel teatavasti Eesti looduskaitseseadustes kohta ei ole.

Loodetavasti  saab sellest fundamentaalsest trükisest tõhus töövahend mitte ainult meie valitsusvälistele loodushoiuorganisatsioonidele, vaid ka riigi keskkonnajuhtidele.