Aasta lind 2006 - ankeet (.rtf, 119k)

Hänilane (Motacilla flava) kuulub värvuliste seltsi, västriklaste sugukonda. Hänilase Eestis pesitsevad lähimad sugulased on kõigile tuntud linavästrik ning haruldasemad kuldhänilane ja jõgivästrik. Liigil on kogu levila ulatuses väga palju alamliike. Eestis on arvukaim alamliik lambahänilane (Motacilla flava flava), aga ka põhjahänilane (Motacilla flava thunbergi) on aastakümneid regulaarselt, kuigi vähearvukalt siin pesitsenud. Teistest alamliikidest on Eestis kohatud veel mustpea-hänilast Motacilla flava feldegg.

Hänilase (Motacilla flava) levila ulatub Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevöönditest Põhja-Aafrika ning Lääne Alaskani. Erinevate autorite andmetel võib kogu areaali ulatuses eristada kuni 18. alamliiki (Cramp 1988; Howard & Moore 1991), kelle omavahelised põlvnemissuhted on keerulised. Mitmete alamliikide puhul ollakse lahkarvamusel, kas eristada neid omaette liikidena või mitte.

Kollase peaga hänilase alamliike on kolm: flavissima, lutea ja taivana. Neid loetakse selle liigi kõige primitiivsemateks vormideks, kellest on arenenud siis kõik teised palearktilises regioonis esinevad hänilase alamliigid. Isolatsioon nende kolme alamliigi vahel on väga vana, sest neist arenenud tumeda peaga vormid levisid juba jää- ja pärast jääaega. Arvatakse, et Lääne-Aasia vormist lutea on arenenud tumeda peaga feldegg. Ida-Aasia vormist taivana on alguse saanud Ida-Siberi tumeda peaga vormid ning Põhja-Euroopas levinud thunbergi. Euroopa primitiivseim alamliik flavissima on aga alguse pannud Lääne-Euroopa grupile cinereocapilla, pygmea, iberia ning Ida-Euroopa grupile flava ja beema, viimasest omakorda on alleelide vähenemise tagajärjel tekkinud alamliik leucocephala (Johansen, 1946; Mayr 1956, Williamson 1955).

Paljudes regioonides pesitsevad mitmed alamliigid koos, kasutades sarnaseid elupaiku, ning ka ristuvad omavahel. Euroopas on teada vähemalt kuue alamliigi ristumisel saadud hübriidvorme. Põhja-Euroopas (peamiselt Soomes ja Rootsis) on registreeritud lambahänilase M. flava flava ja põhjahänilase M. flava thunbergi hübriidvorme. M. f. dombrowskii on aga näiteks hübriidvorm alamliikide feldegg ja flava vahel (Sammalisto 1958; Sammalisto 1968, Vepsäläinen 1968). Lisaks on registreeritud hübriidvormide ja alamliikide omavahelisi ristumisi, mille tulemusena on sageli väga keeruline määratleda, millisesse taksonoomilisse üksusesse mingi konkreetne isend kuulub. Lisaks hänilase alamliikide omavahelistele ristumistele on registreeritud ka ristumisi kuldhänilase alamliikidega. Eestis on registreeritud lambahänilase M. flava flava  ja kuldhänilase M. citreola citreola segapaari edukas pesitsemine.

Elupaigad

Hänilane eelistab pesitseda niiskemapoolsetel karja- ja heinamaadel (nt luha- ja rannaniidud), harvem kohtame teda madalsoodes ning erandjuhtudel ka päris rabades. Pesitsusterritoorium valitakse küllaltki heterogeenne. Alal peab olema madalaid ja märgi hõredama rohustuga kohti, mida kasutatakse toitumisaladena ja kõrgemaid kõrgrohustuga piirkondi, kuhu rajatakse pesa. Põõsad ja kraavid pesitsusalal reguleerivad veerežiimi alal ning tõstavad toiduks sobivate veeselgrootute arvukust, samas tiheda põõsastuga aladel liik ei pesitse (Bradbury & Bradter 2004).

Pesitsemine

Hänilane saab suguküpseks esimesel aastal.
Eestisse ilmub hänilane talvitusaladelt aprilli keskpaigast maikuu alguseni. Isased saabuvad paar nädalat enne emaseid. Isaste ülesandeks on otsida sobiv pesitsuspaik, mida rivaalide eest agressiivselt ka kaitstakse. Peale emaste saabumist toimub nädala jooksul kindlaid reegleid järgivad peibutusmängud, mille käigus formuleerub ka paar. Munema hakkab emane ligikaudu 10 päeva hiljem, orienteeruvalt mai keskel. Pesa rajab hänilane maapinnale tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Vundamendiks valib ta väikese pinnaselohu, millesse ehitab siis kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja ka igasugustest lehtedest pesa. Pesas on harilikult 4...6 kreemjat, õrnpruunide laikudega muna, neid hauduma peab emaslind üksinda. Isaslind valvab samal ajal hoolega territooriumi. Kui emalindu häiritakse haudumise ajal, siis ei lenda ta pesa juurest minema, vaid jääb selle ümbrusesse tantsulendu tegema ja alarmhüüdeid andma. Haudumine kestab 12-13 päeva ning udusulis on pojad ligikaudu tosin päeva. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud, ka poegade pesast lahkumise järel jätkavad vanemad mõnda aega nende toitmist, kuna peale pesast lahkumist ei oska noored linnud veel lennata. Lennuvõimestuvad pojad juuni keskpaigaks (Cramp 1988).

Ränne

Hänilane on rändlind, areaali lõunaosas ka paigalind. Tema peamisteks talvitusaladeks on Aafrika, Lõuna- ja Kagu-Aasia. Eestis pesitsevad alamliigid M. f. flava ja M. f. thunbergi talvituvad peamiselt Kesk- ja Lõuna-Aafrikas.
Sarnaselt pesitsusaladele hoiduvad hänilased talvitusaladelgi suurte rohusööjate ligi, olgu need siis koduloomad või metsikult elavad liigid. Elupaikadeks on madala rohustuga märgalad - jõelammid, riisiväljad jne. Ööbitakse seltsingutena roostikes või suhkruroo põldudel, selleks lennatakse iga päev  kümneid-kümneid kilomeetreid (Cramp 1988).

Ohustatus ja kaitse

Hänilane on putuktoiduline lind, kelle toidulauale kuuluvad eelkõige kahetiivalised, väikesed ämblikud ja mardikad, aga ka puugid, rohutirtsud ja molluskid. Sageli liiguvad toitudes kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas, et sealt siis verdimevaid putukaid püüda. Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. Hänilane on III kategooria kaitsealune liik, kelle esinemine Eestis on praegu veel suhteliselt tavaline, kuid ohutegurite toime jätkumisel (loomapidamise vähenemine, heina- ja karjamaad võsastumine, sobilike elupaikade hääbumine) võib nende arvukus kriitiliselt langeda.
Eestis hinnatakse hänilase arvukust 7 000-15 000 haudepaarini, peamiselt pesitseb siin alamliik lambahänilane (M. f. flava). Liigi esinemissagedus on üldiselt hästi teada, kuigi kvantitatiivne andmestik on vähene. Seetõttu arvatakse, et viimasel aastakümnel on liigi arvukus langenud, kuigi tõendusmaterjalid puuduvad (Elts et. al. 2003). Mujal Euroopas (Holland, Poola, eriti aga Suurbritannia ja Iirimaa) on viimastel aastakümnetel liigi arvukus drastiliselt vähenenud. Peamiste põhjustena tuuakse muutused põllumajandusviisides – niitmise/karjatamise intensiivsus ja ajastatus, väetiste kasutamine, drenaaž jne, mis mõjutavad eelkõige selgrootute mitmekesisust või põhjustavad otsest pesade hävimist (Bradbury & Bradter 2004; Wilsonja & Vicery 2005). Eestis on probleemiks eelkõige loomapidamise vähenemine ja niitude majandamisest väljalangemine, mistõttu heina- ja karjamaad võsastuvad ning liigile sobilikud elupaigad hävivad.

Koostas Monika Laurits

Eesti Ornitoloogiaühing / Estonian Ornithological Society