Hirundo 1/2002

Mägi, E.
Tutkas Matsalu niitudel
Kokkuvõte: Põhjapoolse levikuga tutka (Philomachus pugnax) arvukus on Eestis mitmeid kordi tõusnud ja langenud, olenevalt parasjagu valitsevast kliimaperioodist. Läbi kogu teadaoleva ajaloo on Kasari luht ja Matsalu lahe ümbrus olnud meil selle liigi kõige arvukama esinemise kohaks. 19. sajandi lõpus oli tutkas Matsalu luhtadel ja rannaheinamaadel pesitsusajal väga massiline lind. Pärast seda hakkas liigi arvukus pisitasa langema, olles 1930. aastatel ilmses madalseisus. 1950. aastatel toimus arvukuse tõus, millele järgnes uuesti langus. Arvukuse katastroofiline vähenemine jääb viimasesse aastakümnesse. Tänaseks päevaks on Matsalu lahe ümbrusse pesitsema jäänud vaid mõni lind ning liigi arvukus Eestis on ilmselt veelgi väiksem kui viimastes arvukushinnangutes pakutud 100–200 paari. Põhjus ei saa olla ainult pesitsuskohtade puuduses, sest tutkaid pole pesitsema jäänud ka hooldatud niitudele. Niidetavate luhtade pindala on tugevalt kahanenud, samas on mehhaniseeritud heinategu (eelkõige kõrgemalt niitmine ja kaarutamine) oluliselt muutnud luhapinna kvaliteeti. Läbirändavate tutkaste arvukus on samuti tugevalt langenud.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Kiivitaja pesitsusaegsest arvukusest Saue seirealal aastatel 1963–2001
Kokkuvõte: Kiivitaja (Vanellus vanellus) arvukust hinnati 1963.–2001. a. umbes 100 km² suurusel Saue vaatlusalal Tallinna lähedal. Maastik vaatlusalal on mosaiikne ning avatud kultuurmaastiku osatähtsus on aastate jooksul suurenenud. Arvukuse hindamiseks kasutati joontakseerimist 50 m laiusel loendusribal. 39 aasta keskmine asustustihedus oli põldudel 22,1 p/km², heinamaadel 20,5 p/km², karjamaadel 11,0 p/km² ning puis- ja põõsasniitudel 1,5 p/km². Kiivitaja arvukus langes vaatlusperioodi jooksul eriti tugevalt põldudel, kuid ka teistes elupaikades oli arvukuse muutus negatiivne.
PDF

Nellis, R., Nellis, R. & Tammekänd, I.
Hiireviu, karvasjalg-viu, välja-loorkulli ja hallõgija talvisest arvukusest ja biotoobikasutusest Lääne-Eestis
Kokkuvõte: Saare- ja Pärnumaal loendati 2000/2001. aasta talvel talvituvaid avamaastikuga seotud röövtoidulisi linde, eesmärgiga määrata nende arvukus ja selgitada elupaigaeelistusi. Liikide arvukushinnangu saamiseks võrreldi lindude talvist asustustihedust erinevatel avabiotoopidel. Saadud asustustihedusi jt. aspekte arvestades talvitus Lääne-Eestis antud talvel hinnanguliselt 20–40 välja-loorkulli (Circus cyaneus), 700–1000 hiireviud (Buteo buteo), 40–60 karvasjalg-viud (B. lagopus) ja 400–700 hallõgijat (Lanius excubitor). Hiireviud eelistasid peatuda söötis põldudel, teiste biotoopide osas ei esinenud statistiliselt usaldusväärseid eelistusi.
PDF

Väli, Ü. & Laansalu, A.
Röövlindude arvukus, sigimisedukus ning saagi koostis Härjanurme vaatlusruudus Tartumaal 1992.–2001. a
Kokkuvõte: 1992.–2001. a. leiti Härjanurme vaatlusalal (100 km²) pesitsemas 13 liiki röövlinde (7 liiki haukalisi, 2 liiki pistrikulisi ja 4 liiki kakulisi), koguarvukusega 30–55 (keskmiselt 44) pesitsusterritooriumi. Arvukamad olid kultuurmaastiku suhtes tolerantsed liigid. Edukalt pesitses hiireviu hele vorm, mis on omane seni Eestis ebaselge staatusega lääne-hiireviule (Buteo b. buteo). Vaatlusperioodi jooksul lakkasid pesitsemast tuuletallaja ja kanakull. Hiireviu sigimisedukus kõikus aastati märkimisväärselt, kuid sarnanes kokkuvõttes Eesti keskmisega. Hiireviu saagi koostis osutus mitmekesisemaks kui kanakullil, kodukakul ja kõrvukrätsul.
PDF

Lõhmus, A.
Kullipesade kaugus metsaservast – kas pesakaardiandmestik on usaldatav?
Kokkuvõte: Töös kontrolliti hüpoteesi, et metsaservale lähemal asuvaid linnupesi leitakse suhteliselt sagedamini kui kaugemalt, ning pesakaartide abil kogutavad juhuandmed on seetõttu süstemaatilise veaga. Selleks võrreldi spetsiaalse pesapaigauuringu tulemusi ja EOÜ pesakaardiprojekti andmeid kanakulli (Accipiter gentilis), raudkulli (A. nisus) ja hiireviu (Buteo buteo) kohta. Mediaanitest ei näidanud ühelgi liigil andmestike vahel olulist erinevust; raudkullipesi kaldus pesakaardiandmete põhjal olema sügavamal metsas isegi suhteliselt sagedamini. Seega näivad pesakaardid andvat linnupesade keskmisele kaugusele metsaservast küllalt tõepäraseid hinnanguid, kuigi ei võimalda eristada serva tüüpe (nt. lagendikke teedest ja sihtidest).
PDF

Lühiteade
Leito, A.
Merikotkas ründas sookurge

EOÜ kroonika ja teated