Lindudest põllumajandusmaastikus

Trüki

Jaanus Elts, 2004

Põllumajandusmaastik oma linnustikuga ei ole seni meie ornitoloogide jaoks olnud arvestatavaks huviobjektiks. Alles iseseisvumisjärgne kiire maastikukasutuse muutus andis impulsi hakkamaks jälgima põllumajandusmaastikus toimuvat. Esimese hooga tundus olema suurepärane, et põllumajanduse intensiivsus vähenes ning sellega kaasnes ulatuslike kasutusest väljas olevate alade teke. Ilma täpsete loendustetagi oli selge, et mõned liigid tundsid end uutes oludes hästi ning nende arvukus asust tõusuteele. Näiteks hakkasid paljud linnuhuvilised märkama, et rukkirääke ja kadakatäkse on endisest enam.

Põllumajandusmaastikku kasutavad linnuliigid võib jaotada järgmiselt:
a) veedavad selles maastikus suurema osa pesitsusajast (st toituvad ja pesitsevad), kokku 42 liiki + 21 liiki mis samaväärselt kasutavad muud avamaastikku;
b) pesitsevad mujal, kuid toituvad regulaarselt põllumajandusmaastikus, kokku 21 liiki;
c) kasutavad seda maastikku vaid rändel, 33 liiki;
d) külastavad seda maastikku juhuslikult, 14 liiki.
Seisuga 31.12.2000 oli meie lindude nimekirjas kokku 341 loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, 5 liiki teadmata päritoluga ja 8 liiki vangistusest pääsenud linde. Seega moodustavad põllumajandusmaastikku suuremal või vähemal määral kasutavad linnuliigid väga olulise osa meie linnustikust.

1994. a sügisel korralda linnukaitseorganisatsioon BirdLife International rahvusvahelise konverentsi, kus asuti arutama rukkiräägu olukorda. Juba esimesel sellisel koosviibimisel hoiatasid mõned räägu „hingeelu“ paremini tundvad spetsialistid, et liigi suhteliselt hea seis endistes sotsialismimaades võib muutuda väga kiiresti, sest tavapärasest kasutusest välja jäänud rohumaad ja põllud võivad väga kiiresti muutuda räägule ja teistele avamaastiku lindudele kasutamiskõlbmatuks.
Ei läinud kümmet aastatki kui eeltoodud ennustused täitusid. Piisas paarist tormisest ja vihmasest suvest kui söötis maadele ilmus arvukalt puuhakatisi, millest nüüdseks on mõnel pool kujunenud juba metsanoorendik.

Saue on piirkond kus amatöörornitoloog Eet Tuule on üle 40 aasta linde loendanud. Õnneks on suurem osa tema uurimisalast põllumajandusmaastik ning seepärast pakub veidigi teavet selle kohta, mis selles maastikus toimunud on. Järgnevalt kaks näidet pikaajalisest lindude arvukuse muutusest kultuurmaastikus.

Kiivitaja (vt. joonis 1) esines põldudel tavalise pesitsejana kuni 1978. aastani, kusjuures aastad 1972-1975 kujunesid kõrgarvukuse perioodiks. Aastatel 1979-1984 arvukus tasapisi langes ning 1985.-1986. aasta asustustihedus osutus erakordselt madalaks. Vaid niiskematel, jõeäärsetel põldudel võis kiivitajaid veel veidi sagedamini kohata: 12 aasta keskmiseks näitajaks 16,4 paari/km2. Ülejäänud põldudel loendati sellel ajal 3,3 p/km2, seega 5 korda vähem, kusjuures 39 aasta keskmine arvukus moodustab 59,1% jõeäärsete põldude asustustihedusest.

Joonis 1. Kiivitaja asustustiheduse muutused Saue seirealal erinevates elupaikades aastatel 1963-2001.

Kiivitaja edukaks pesitsemiseks on hädavajalik niiske pinnas, sest vastasel juhul tekib koorunud poegadel toidupuudus. Maaparandustööde vähemasti osaline kaasmõju Sauel on selgelt jälgitav ka jooniselt 1. 1975-st aastast alates toimunud pidev arvukuse kahanemine põldudel on suure tõenäosusega tingitud just pinnase pidevast kuivenemisest. Teisalt on arvukuse languses ilmselt rolli mänginud ka eri põllukultuuride pindala muutus. 1960-ndatel domineeris vaatlusalal taliviljadest rukis ja suviviljadest oder. 1970-ndatel talirukki külvipind suurenes ja ilmus talinisu, kusjuures suurenes ka kartuli osatähtsus. 1980-ndatel aastatel suurendati rukki kõrval veelgi talinisu kasvupinda, kusjuures suvinisu ja kaer praktiliselt kadusid. 1990-ndate aastate teisel poolel kahanes järsult kartuli külvipind, masskultuuriks muutus oder, ilmus raps ja mitmesugused söödakultuurid. Seega võib märgata küllalt head korrelatsiooni põllukultuuride ja kiivitaja arvukuse vahel: taliviljade leviku suurenemisega kahanes liigi arvukus, suvivilja “pealetung” aga langeb kokku arvukuse tõusuga. Olgu siinkohal mainitud, et ka madalama kasvuga ja laialehisemad rapsisordid on osutunud kiivitajale soodsateks, osalt ilmselt tänu fenoloogilisele sobivusele ning osalt ilmselt tänu väga headele varjeomadustele (rõhtsad lehed paiknevad maapinna lähedal), mistõttu poegade säilivus lennuvõimestumiseni on küllalt hea.

Arvukuse muutusi heinamaadel on mõneti keerulisem seostada keskkonnatingimuste muutumisega. Nimelt võivad hõreda taimestikuga ning suhteliselt kehvasti hooldatud heinamaad olla piisava mullastiku niiskuse korral kiivitajale heaks elupaigaks. Samas võivad tugevalt väetatud tihekultuurid olla praktiliselt kasutamata. Kiivitaja kõrge arvukus heinamaadel aastatel 1972-1978 oli teatud määral seotud kultuurheinamaade leviku järsu suurenemise ja liigi sinna ülekolimisega.

Kiivitaja populatsioonitrendid 1980-ndate aastate algusest viitavad, et suuremas osas Euroopast oli liik kas stabiilse arvukusega või isegi veidi tõusva trendiga. Kiivitaja arvukuse langus sai paljudes riikides alguse 1980-ndate keskel. Lisaks Suurbritanniale, Soomele ja Rootsile täheldati tõsist arvukuse langust ka näiteks Prantsusmaal, kus seda seostati pesitsusedukuse langusega põllumajanduslikel kõlvikutel. Taanis arvati arvukuse kahanemine olevat tingitud muudatustest maakasutuse viisides. Lisaks selgus, et kiivitaja pesitsusedukus Kesk-Euroopa intensiivpõllumajandusega piirkondades on alla liigi kriitilise taastootmise taseme, nii et sealne kiivitajate populatsioon on sõltuv lindude lisandumisest muudelt aladelt.

Teiseks näiteks Saue vaatlusalalt olgu suurkoovitaja.  Selle linnu traditsiooniliseks elupaigaks peetakse tarnarikkaid soid ja rabamaastikku kanarbiku, sinihelmika ja villpeaga. Tänapäeval on selliseid elupaiku väheks jäänud ning liik pesitseb peamiselt mitmesugustel rohumaadel ning haritaval põllumajandusmaastikul. Kuigi suurkoovitaja on näiteks Prantsusmaal, Hollandis ja Suurbritannias asunud järjest enam pesitsema põllumajandusmaastikku, on tema pesitsusedukus suurem pool-looduslikes elupaikades. Viimasel aastakümnel on koovitaja asustustiheduse tõus põllumaastikus peatunud ning kohati asendunud langusega. Põhja-Inglismaal vähenes arvukus rohumaade kultuuristamisel oluliselt – kümnelt paarilt ühe paarini ruutkilomeetri kohta.

Üldiselt on suurkoovitaja arvukus Saue vaatlusalal tõusnud, vaid 1990. aastate lõpus näib liigi arvukus mõneti langevat. Läbi neljakümne vaatlusaasta on suurkoovitaja arvukus pidevalt kõikunud, kusjuures on märgatavad umbes 4-aastased väikesed tsüklid ning umbes 8-aastased suured tsüklid (joonis 2).

Neljast eristatud elupaigast oli suurkoovitaja arvukus suurim heinamaal – 3,7 paari/km2, veidi väiksem karjamaal – 2,4 paari/km2 ning märksa väiksem põllul -  1,2 paari/km2 . Seejuures kõikus arvukus enim karjamaadel ja kõige vähem heinamaadel. Arvukuse tõus oli statistiliselt usaldatav põllul ja karjamaal. Heinamaal oli muutus ebausaldatav.

Karjamaadel oli suurkoovitaja pesitsemine esimese kümne aasta jooksul ebaregulaarne, järgneva kümnendi jooksul kasvas enam-vähem pidevalt, kusjuures tipp-perioodil oli koovitaja asustustihedus siin isegi suurem kui teistes elupaikades, viimasel kümnendil on liigi arvukus aga suhteliselt ühtlaselt langenud. Põldudele asus koovitaja esmakordselt pesitsema alles 1969. aastal ning regulaarselt alates 1972. a., 1981. aastani asustustihedus siin tasapisi tõusis ning on seejärel enam-vähem laugete kõikumistega püsinud suhteliselt stabiilsena. Puis- ja põõsasniitudel oli suurkoovitaja asustustihedus suurem vaatlusperioodi esimesel poolel, seejärel kõikus tugevalt ning on viimasel kümnekonnal aastal olnud ühtlaselt madal.

 
Joonis 2. Suurkoovitaja asustustiheduse muutus Saue seirealal aastatel 1963–2002.

Läbi 40 aasta on erinevate elupaikade osakaal suurkoovitaja pesitsusbiotoopidena muutunud. Esimestel loendusaastatel leiti üle poole paaridest puis- ja põõsasniitudelt, 1966. aastast kuni 1970-ndate alguseni võib sama väita heinamaade kohta. Edaspidi registreeriti järjest enam territooriume põldudel ning 1980. aastatel kasvas ka karjamaade osakaal suurkoovitaja pesitsuspaigana.

Kui varem asustas suurkoovitaja Saue ümbruses vaid niiskeid heinamaid ja märgade puisniitude lagedamaid osi, siis alates 1960. aastate algusest pesitses üksikuid paare ka märjematel karjamaaosadel. 1970. aastatel karjamaal pesitsejate arvukus tõusis. Saue piirkonnas asus liik pesitsema põldudele esmakordselt 1969. aastal ning muutus regulaarseks pesitsejaks 1972. aastast. Lõuna-Eestis täheldas V. Želnin suurkoovitaja ümberasumist põldudele ligi 20 aastat varem: Vellavere kandis pesitses liik esmakordselt põllul 1952. a., järgmisel aastal leiti põldudelt juba kolm paari ning 1954. a. neli paari.

Rohumaade kuivendamine halvendab suurkoovitaja toitumistingimusi ning on seepärast üheks oluliseks arvukust reguleerivaks teguriks. Arvukuse kahanemine võib olla juba väga suur, kui kuivendamisele lisandub väetamine ja heintaimede külv, nende mõju võib olla samaväärne elupaikade kadumisega. Tänu suuremale rohuproduktsioonile kaasneb tihti veel intensiivsem karjatamine ning sellest tulenev kariloomade trampimiskahjustus või siis varasest sileerimisest tulenev väga kõrge kurnade ja poegade hukkumine niitmise ajal.

Suurkoovitaja taluvus põllumajanduse intensiivsuse suhtes on palju parem kui paljudel teistel kurvitsalistel (vt. joonis 4). See võib olla põhjuseks, miks suurkoovitaja ja kiivitaja arvukustrendid pole Saue vaatlusalal olnud sarnased. Tänu pikale nokale suudab täiskasvanud suurkoovitaja pehmes pinnases toitu hankida kuni 12–14 cm sügavuselt, millega teised samas elupaigas toituvad linnud hakkama ei saa. Samuti on oluline, et koovitaja suured territooriumid hõlmavad alati mitut elupaika, mistõttu muutused ühe biotoobi kvaliteedis ei pruugi avaldada märkimisväärset mõju kogu territooriumi kvaliteedile.

 
Joonis 3. Mõnede linnuliikide taluvus põllumajanduse intensiivsuse suhtes.

Kõlvikute keskmine pindala suurenes Sauel juba 1960. aastate algul, eriti aga kümnendi teisel poolel ning 1970. aastatel. Antud perioodile langeb ka liigi arvukuse tõus Sauel. Üldiselt toetab lageda ala suurenemine suurkoovitaja pesitsusedukust ning on teada, et suurkoovitaja territooriumid on harilikult väga suured, Rootsis näiteks 45,2 ± 28,6 ha.

Inglismaal kohatakse eriti kõrgeid kurvitsaliste arvukusi madalatel vesistel rannikualadel, mis talvel pidevalt üle ujutatakse ning kuhu ka suveks jääb märjemaid kohti. Ka Eestis on liigi arvukus üleujutatavatel rohumaadel kordi suurem keskmisest arvukusest põllumajandusmaastikus, näiteks Kasari deltas küündis suurkoovitaja arvukus 1950. aastatel 6–8 paarini/km2 , kuigi langes paari aastakümne pärast kõigest 1–2 paarini ruutkilomeetril. Headel aastatel võib aga ka põllumajandusmaastiku karjamaadel esineda asustustiheduse kõrgseise, näiteks Sauel saadi 1983. a. suurkoovitaja asustustiheduseks karjamaadel 8,1 p/km2.

Üldiselt peab tõdema, et hädasti on vaja uuringuid ja loendusi põllumajandusmaastikus, kuna selle elupaiga linnustiku kohta on väga vähe kvantitatiivseid andmeid. Senised seireskeemid ei kata antud maastikku piisavalt ning seepärast on meie ettekujutus lindude pikaajalisest arvukuse muutusest seal väga lünklik. Nii mõnegi linnuliigi puhul on ornitoloogid pidanud tõdema, et varasemad arvukushinnangud on olnud tendentslikud ja ilmselt väga tugevasti alla hinnatud.