Metskurvitsa mängust Kuhjaveres

Trüki

Metskurvits on suurema osa ajast peidulise eluviisiga. Mängu ajal muutub ta aga eriti just õhtutundidel valjuhäälseks ning eksponeerib end meeleldi. Kuigi metskurvitsa uurimine on viimastel aastakümnetel olnud paljude uurimisgruppide "liputeemaks" on senini suur osa metskurvitsa mängulennu fenomenist veel raskesti seletatav. Siinne kirjutis käsitleb mängulennu alustamise käiku Eestis.

Materjal ja metoodika

3.-21. aprillil 1998 a. vaadeldi metskurvitsate mängulendu Kuhjaveres (Viljandi mk.). Igal vaatlusõhtul registreeriti vaadeldud või ülelennul kuuldud metskurvitsad (edaspidi "kontakt") ajavahemikus kl. 20.30-21.30 , st. 60 minuti vältel.
Õhtust mängulendu jälgiti ühes kindlas kohas, 0,3 hektari suurusel metsaheinamaal, mis külgnes ca 15 m kõrguse hõreda kasenoorendikuribaga eraldatud kultuurheinamaaga (15 hektarit), võsastunud 2 hektari suuruse raiesmikuga ning raieküpse segametsaga. Vaatluskoht asus kahe peamise "lennukoridori" (ida-lääne ja põhja-lõuna suunalise metsariba) ristumiskohas. Umbes pooled loenduspaigas fikseeritud isenditest muutsid selles punktis lennusuunda 45-90 kraadi.

Vaatluspaika ümbritsevaid alasid iseloomustab suur heterogeensus. Mõnehektariliste metsatukkadega liigendatud suuremad karja- ja heinamaad ning viljapõllud asuvad vaatluspaigast lõunas ja põhjas. Idast piirneb vaatluskoht suurema, erinevas vanuses raiesmike ja metsaheinamaadega liigendatud metsamassiiviga, mis ca 3 km kaugusel läheb üle Parika raba ümbritsevaks soometsaks (domineerivad puuliigid on mänd ja kask).

Biotoopidest domineerivad piirkonnas kuuse ülekaaluga raieküps segamets (ca 70%), erinevas vanuses lepikute, sanglepalodude, kasetukkade ja vanade haavikute osakaal on enamvähem võrdne heina- ja karjamaade, raiesmike ning kuusenoorendike osakaaluga (mõlemat kokku ca 15%). Liigniisket metsa on sõltuvalt aastast 15-30%.

Lisaks Jaanus Auale osalesid välitöödel ka Viljandi koolipoisid Taavi Lemming ja Mihkel Schmidt, kellele kuulub siinkohal tubli töö eest autorite siiras tänu.

Tulemused

Vaatlusperioodi algul valitsesid Eestis jahedad ilmad, kohati sadas lund ja lörtsi. Esimesel viiel päeval vaatlusalal metskurvitsa mängulendu ei täheldatud.
Esimesed mängulennud fikseeriti 8. aprillil (vt. joonis 1), sellele järgnes üks õhtu ilma mängulendudeta ning alates 10. aprillist nähti mängivaid metskurvitsaid juba igal õhtul. Mängulennu järsk intensiivistumine toimus 14. aprillil, mil kontaktide arv võrreldes eelmise õhtuga tõusis hüppeliselt rohkem kui 3 korda. Järgneva kolme päeva jooksul mängulennu intensiivsus tasapisi langes ning oli 17. aprilliks kahanenud umbes 13. aprilli tasemele. Järgmisel õhtul mängulennud uuesti intensiivistusid, kuid järgnevatel õhtutel kahanesid vähehaaval pidevalt vaatlusperioodi lõpuni.

Joonis 1. Metskurvitsa mängulennu intensiivsus 1998. aasta kevadel Kuhjaveres (Viljandimaa). MinTemp - päevane miinimumtemperatuur Eestis; MaxTemp - päevane maksimumtemperatuur Eestis.
 
 

Vaadeldaval perioodil, st. ajavahemikul 3.-21. aprill, fikseeriti vaatlusaja jooksul 0 kuni 20 kontakti. Vähemalt vaatlusperioodi alguse kohta pole teada, kas metskurvitsad selleks ajaks ikka vaatlusalale olid juba saabunud. Seepärast ei ole mõistlik esimesi vaatluspäevi käsitleda kui päevi, mil mängulendu ei toimunud. Küll võib seda arvata 9. aprilli kohta, sest nii eelmisel kui ka järgmisel õhtul mängulend toimus.

Vaadeldes kontaktide arvu sagedusjaotust (joonis 2) näeme, et antud andmetest moodustub enam-vähem eristatavate piiridega neli vahemikku: a) kuni 5 kontakti; b) 6-10 kontakti; c) 11-15 kontakti; d) 16 ja enam kontakti. 
  
 

Joonis 2. Metskurvitsa mängulennu kontaktide arvu sagedusjaotus 1998. aasta aprillis Kuhjaveres (Viljandimaa). Vaatlusaja kestus 60 min, alates kl. 20.30.

Arutelu

Esimesed mängulennud vaatlusalal algasid pärast seda, kui päevane minimaalne õhutemperatuur Eestis oli tõusnud üle 0-kraadi. Näib, et 7. aprilli võrdlemisi soe päev koos pisut soojema ööga (kuigi paari külmakraadiga) oli ajendiks mängulennu alustamiseks. Mängulennu intensiivsuse järgi on alust arvata, et kuni 12. aprillini sooritas antud vaatluspunktis õhtusi lende vaid üks isaslind. Järgmisel õhtul, st. 13. aprillil näib õhtuses mängus osalevat juba kaks isaslindu ning 14. aprillil osales lennus hinnanguliselt 4-5 isaslindu.
Vastavalt Ib Clausageri (1972, 1974) töödele, kus ta analüüsis Taanist pärinevaid jahimeeste andmeid ning tuletornide juures hukkunud metskurvitsate leide, saabuvad kevadel esimestena vanad isaslinnud ja neile järgnevad noored isaslinnud. Vanad emaslinnud saabuvad keskmiselt umbes nädal hiljem, noorte emaslindude ränne on aga viimastest isaslindudest keskmiselt 2-3 nädalat hilisem. Selle informatsiooni valguses on alust arvata, et 14. aprillil toimunud mängulennu intensiivsuse tõus Kuhjaveres on ajendatud peamiselt esimese emaslinnu saabumisest, mitte aga niivõrd uute isaslindude saabumisest. Viimast arvamust toetab ka tõsiasi, et metskurvitsate mängulennus osalemine sõltub oluliselt isaslinnu sotsiaalsest staatusest. Õhtutel, mil emaslinnud mängus ei osale, järgitakse hiearhiat märksa hoolikamalt kui siis, mil emaslinnud dominantsete isaslindude tähelepanu enesele tõmbavad ning seepärast ei saa nood mahti noorte isaslindude jälitamiseks ning nende mängust väljatõrjumiseks.

Järgnev mängulennu aktiivsuse langus aprilli keskel on tõenäoliselt põhjustatud emaslinnu avalikust mängust väljajäämisega. Ilmselt moodustus 14. aprillil paar, mis antud liigil püsib kuni kurna täismunemiseni, st. vähemalt 5 päeva. Mängulendude hoogustumine 18. aprillil viitab aga uue paarumisest huvitatud emaslinnu saabumisele antud piirkonda.

Kontaktide arvu sagedusjaotuse alusel moodustub Kuhjavere andmetele toetudes neli sagedusgruppi. Nende andmete põhjal võib väita, et üksik isaslind sooritas 60 min jooksul keskmiselt 2,5 lennuringi, kahe isaslinnu osalemisel mängus 3,7 lennuringi ning kolme isaslinnu osalemisel 4,2 lennuringi. Loomulikult sõltub sooritatud lennuringide arv paljudest faktoritest, kuid siiski näib olema tugevalt sõltuv muuhulgas ka lennus osalevate isaslindude arvust enesest. Seda ei saa pidada mingilgi moel ebaharilikuks, sest suurema konkurentsi tingimustes peavad isaslinnud panustama ka rohkem aega enese maksma panemisele. Liiatigi tuleb meeles pidada, et osa kontakte on tegelikult ju isaslindude rivaalitsemislendude tulemus ja selliste kontaktide osakaal kasvab mängus osalevate isaslindude arvu tõusuga.

Vaadeldava perioodi kaks maksimumarvu mängulendudega õhtut annavad keskmiseks ühe isaslinnu poolt sooritatud lennuringide arvuks 4,5. Sellist kõrgendatud lennuintensiivsust tuleb pidada tingituks emaslindude osalemisest mängus.

Kirjandus

Clausager, I. 1972: Skovsneppens forekomst og jagtlige udnyttelse I Danmark. Rep. Vildtbiol. Station Kalø. Ronde.
Clausager, I. 1974: Migration of Scandinavian Woodcock (Scolopax rusticola) with special reference to Denmark. Dan. Rev. Game Biol. 8, 8.

Jaanus Elts & Jaanus Aua Hirundo 1999-1