Rohunepp

Trüki

Andres Kuresoo & Leho Luigujõe
Joonistused: Rein Kuresoo
Fotod: Arne Ader, Andres Kuresoo & Leho Luigujõe
Toetas: Hollandi Kuningriigi Suursaatkond
Kontakt: akuresoo@zbi.ee
 

Rohunepp ja teised nepid

Eestis pesitseb neli nepiliiki – rohunepp, tikutaja, mudanepp ja metskurvits. Kahe esimese puhul võib vaatlejal tekkida määramisel raskusi, sest need sarnastes elupaikades elavad liigid on ka välimuselt sarnased. Rohunepp on meie üks peidulisemaid linnuliike ega ole seetõttu ka eriti tuntud. Teistest
nepiliikidest eristavad rohuneppi valged tüürsuled (sabasuled). Tikutajaga võrreldes on ta keha õige pisut kopsakam ja nokk lühem. Käitumine on neil kahel aga küllaltki erinev. Tikutaja teeb maast käänulisel lennul õhku tõustes häält, aga rohunepp lendab üles hääletult ja sirgjooneliselt. Erinevale käitumisele vaatamata on kõigi neppide eluviisid sarnased – nad armastavad tegutseda hämaral ajal ja öösiti. Paremini tuntakse metskurvitsa pulmamängu, kuid ka tikutaja ehk taevasiku vigurlende on võimalik imetleda igal vähegi suuremal märgalalapil. Haruldasema mudanepi südaöist klobistamist võib kuulda meie suuremates soostikes.
 

 Rohunepp on neppidest ainuke, kes mängib maapinnal. Maast üles lendab tummalt ning sirgel madalal lennul.

 

 

 

 

 

Tikutaja tõuseb sik-sak lennul, ning teeb alati käätsuvat häält. Õhus mängides sarnaneb tema häälitsus aga möhitamisega.

 

 

 

 

 

Mudanepp on neppidest kõige pisem. Lendu võib ta tõusta praktiliselt jala alt ning sirgjooneliselt. Pesitseb soostikes, märgadel niitudel võib teda kohata vaid rändel.
 

 

 

 

Metskurvits on neppidest suurim. Mängulend järgib tavaliselt metsaservi, lagendikke või metsasihte.
 

Rohunepid korraldavad turniire

Rohunepp saabub pesitsuspaikadesse aprilli keskel. Alates aprilli lõpust kuni jaanipäevani koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas poosis mängulaulu. Aeg-ajalt jälitavad võitlusplatsile kogunenud isaslinnud üksteist, siis naasevad nad taas kiiresti oma platsile. Emaslindude saabumisel on kuulda ka rivaalide vahelist taplust ja võib näha üleskargavaid isaslinde. Turniir, kus isaslindude visisevad ja klõbisevad mänguhäälitsused kord hoogustuvad ja seejärel vaibuvad, kestab tavaliselt päikeseloojangust päikesetõusuni. Emaslinnud alustavad munemist mai alguses ja asuvad neljamunalist kurna hauduma reeglina mai teisel poolel.
 


Ihamaa luht Alam-Pedja looduskaitsealal
 

Rohunepi käekäigust meil ja mujal

Kunagi Euraasia niitudel, soodel ja tundraaladel laialdaselt levinud liigi taandumine ja levila killustumine on kestnud juba mitu sajandit. Praegusel ajal esineb rohuneppi Poolast kuni Jenissei jõeni. Skandinaavia mägismaal Norras ja Rootsis paikneb oluline osalevila. 19. sajandi II poolel kadus rohunepp Taanist, Saksamaalt ja Skandinaavia madalikelt, Soomes on ta üliharuldane haudelind. Praegu asuvad asurkonna võtmealad Ida-Euroopas ja Skandinaaviamaades – Venemaal (kuni 250 000
isalindu), Norras (15 000), Valgevenes (6000), Rootsis (2000) ja Baltimaades (1500). Vähemalt pooltuhat haudepaari pesitseb veel Poolas ja Ukrainas. Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe.
 


Rohunepi pesitsusaegne levik Euroopas

Eestis oli rohunepp tavaline haudelind ja läbirändaja veel 19. sajandi keskel, hiljem on tema arvukus
vähenenud. Rohunepi asurkonna kokkukuivamine jätkus 20. sajandil. 1950. aastatest on siiski teateid veel väga suurte mängude kohta, kus vaadeldi korraga 25–50 neppi. Tänapäeval on suurtes mängudes kuni 20 isaslindu, keskmiselt aga kuni kümmekond nepikukke. Eelmise sajandi esimeses pooles taandus liik Saaremaa, Hiiumaa ja Soome lahe vesikonna märgaladelt. Selle põhjuseks oli ilmselt madalsoode kuivendamine. Eesti mandriosas oli asurkonnale suurimaks katsumuseks lamminiitude ja soostunud heinamaade ulatuslik kraavitamine kolhooside algusaegadest alates ja niitmise lakkamine jõelammidel pärast kolhoosikorra lõppemist.
 


Rohunepi esinemispaigad Eestis alates 1990. a.
 

Praeguseks on Eestis teada üle 70 püsiva esinemisala, hinnanguliselt võib mängupaikade arv olla üle saja. Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad paiknevad ulatuslikel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Praeguste teadmiste alusel peaks Eesti asurkonna suuruseks olema 600–800 isaslindu (kuna rohunepp monogaamseid paare ei moodusta, siis selle liigi arvukust haudepaarides ei hinnata).

Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud, kuid teda kohtab ka teistel niisketel
niitudel (heinamaadel, rannaniitudel), madal- ja siirdesoodes. Arvatavasti on nepimänge soodes tunduvalt rohkem kui praeguseks teada. Mängude esinemine poldritel ja isegi raiesmikel viitab sobivate elupaikade nappusele. Pärast pesitsemist püsivad nepid augusti keskpaigani haudealadel. Hiljem kohatakse neid sagedamini rannikul, kust linnud lahkuvad tavaliselt septembri keskpaigaks.
 

 
Rohunepi teadaolevate esinemispaikade elupaigaline jaotumus Eestis

Rohunepi pesitsusaegsed toitumispaigad on reeglina mängu- ja haudealade läheduses. See pikanokaline lind tarvitab toiduks peamiselt vihmausse ning vähesel määral ka teisi mullaasukaid – mardikate ja kahetiivaliste vastseid, kaane ja hulkharjasusse. Lisaks toidu kättesaadavusele on rohunepile pesitsusperioodil olulised ka toitumispaiga varjetingimused.

Ohud

Rohunepi taandumise ajalooliseks põhjuseks on lamminiitude ja soode häving.

Rohunepi asurkonna hiilgeaeg Eestis oli ilmselt neil aegadel, mil heina niideti veel vikatiga, seega alates 2. sajandist kuni eelmise sajandi alguseni. Enne seda oli liik tõenäoliselt üksnes hajus soode asukas. Vikatiperioodi lõpul oli niidetavate lamminiitude kogupindala meil üle tuhande ruutkilomeetri, praeguseks on see enam kui suurusjärgu võrra vähenenud. Võrreldes Lääne-Euroopaga alustati Eestis jõgede ümberkujundamisega küll hiljem – 1920. aastatel –, kuid hiljem, sotsialistliku maade ümberkujundamise käigus muudeti osa jõelamme kultuurrohumaadeks ja põldudeks, osa metsastati, enamik jäeti aga võsastuma. Samasse perioodi jääb ka lagedate madal- ja siirdesoode ning soostunud heinamaade suurejooneline kuivendamine.

Praegu on rohunepile suureks ohuks niitude võsastumine.

 

Seoses maaomandi muutusega alates 1990. a. on uued omanikud reeglina loobunud looduslike rohumaade hooldusest, mistõttu majandatavate luhaniitude pindala on vähenenud mitmekordselt. Praegu teadaolevatest rohunepi esinemisaladest ligi pooltel enam heina ei niideta. Viie kuni kümne aasta möödudes kaovad põõsastunud luhtadelt reeglina väikesed ja keskmise suurusega mängud. Rohunepi asurkonna elujõulisem osa on nüüdseks koondunud suurtele luhtadele Alam-Pedja ja Matsalu looduskaitsealadel, Soomaa rahvuspargis jm, mida enamasti majandatakse riikliku maahooldustoetuse
najal.

 

Varajane niitmine hukutab neppide järelkasvu.

Erinevalt teistest ohtudest ei kahjusta varajane niitmine küll neppide elupaika, kuid hävitab otseselt nende pesakonnad. Varasemast perioodist Eestis on teada, et luhtade niitmist alustati enamasti juuli esimesel poolel, sest enne seda varuti heina kuivematelt niidulappidelt ja kultuurniitudelt.

Liigi pesitsusaega arvestades on rohunepi esinemisaladel lubatav niitmise algus 10. juuli (lennuvõimestunud pesakondi ca 4/5) ja optimaalne 20. juuli. Vähesed majandid, kes jõelammidel niidavad, soovivad töödega alustada siiski hiljemalt jaanipäeva paiku, sest paarinädalane viivitus kahandab heina kvaliteeti.
 

 
Rohunepi pesakondade keskmine lennuvõimestumine Eesti luhaniitudel
 

Põllumajanduse intensiivistumine on uueks ohuks.

Viimastel aastatel on jõelammide majandamine muutunud intensiivsemaks. On rajatud täiendavaid kuivendussüsteeme, kavandatud rohumaade äestamist või rohukamara uuendamist. Üha enam võib hooldustöödel näha raskekaalulist põllumajandustehnikat. Kokkupressitud kuivas luhapinnases väheneb mullaselgrootute (eriti vihmausside) biomass kiiresti või ei saa linnud saakloomi enam kätte. Vihmausside arvukuse vähenemine kahandab oluliselt ka rohumaade saagikust. Euroopas kasutatavaid intensiivseid majandamisviise ökoloogiliselt tundlikel kõlvikutel hinnatakse üldiselt lindudele suureks ohuks. Hetkel on need Eestis veel siiski suhteliselt väikese kaaluga.

Rohunepi mängudele võib saada saatuslikuks:

  •  uute ehitiste rajamine. Mõned nepimängud on säilinud veel asulates ja kipuvad inimesele jalgu jääma. Hiljuti päästeti Kärevere mängupaik, sest linnukaitsjad ei leppinud uue silla algselt planeeritud asukohaga, samuti nepi elualal paikneva kruusa kasutamisega ehitusel. Ka Tartu linna areng ohustab vähemalt kahe nepimängu käekäiku.
  •  pesitsusaegne häirimine. Mängivad rohunepid taluvad küll mõõdukat häirimist, kuid uudistajate grupi ettevaatamatus võib linnud mängust minema peletada. Inimesest märksa suuremaks ohuks on pesitsusaladele hulkuma pääsevad kassid ja koerad.

 

Looduslikest ohtudest on tähtsaimad:

  •  hilised üleujutused ja kevadine liigne kuivus, samuti põlengud, mis on eriti sagedased majandamata aladel asulate läheduses;
  •  looduslikud vaenlased – röövlinnud ja vareslased, kiskjatest rebane, kährikkoer ja mink.

 


Üleujutatud Suur-Emajõe luht
 

Kuidas kaitsta rohuneppi?

Rohunepp on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) punases raamatus määratletud kui ohulähedane linnuliik. Lisaks on ta rangelt kaitstud EL linnudirektiivi ja mitme rahvusvahelise leppe (Berni ja Bonni konventsioonid) alusel. Eesti punasesse raamatusse on rohunepp kantud eriti ohustatud liigina, looduskaitseseaduse alusel on ta II kategooria kaitsealune liik.

2002. aastal kogunesid Tartusse liigi spetsialistid kogu Euroopast. Kokkusaamise eesmärgiks oli rahvusvahelise tegevuskava koostamine rohunepi kaitseks. Kava koostamisele eelnesid põhjalikud rohunepi uuringud, millesse andsid suurima panuse Norra ja Baltimaade spetsialistid. Mitmeid olulisi bioloogia sõlmküsimusi on lahendatud ühisuuringutega, kus on võrreldud nüüdseks ilmselt geneetiliselt eristunud Skandinaavia mägi- ja Eesti lamminiitude asurkondi.
 

     
Meie rohunepp on Skandinaavia neppidega võrreldes valgema saba, lühema noka ja pikemate jalgadega. 

2002. aastal sai Eestis kaante vahele rohunepi rahvuslik kaitsekorralduskava järgnevaks viieks aastaks. See kava seab eesmärgiks rohunepi arvukuse languse peatamise niitudel ning pikaajaliselt kuni 500 isaslinnuga asurkonna säilimise Eestis. Selleks on tarvis: 

  •   jätkata või alustada majandamist rohunepi leviku võtmealadel;
  •  arvestada rohunepi elupaiganõudlustega liigile oluliste kaitsealade kaitsekorralduskavade koostamisel ja uuendamisel; 
  •  rakendada ökoloogiliselt tundlikele aladele kohaseid majandamisviise – kasutada kergemat põllumajandustehnikat ja hilist niitmist ning luua nepi järelkasvule turvaalasid.  

Rohunepp Tähtvere valla vapil sümboliseerib arukat tasakaalu loodushoiu ja majandamise vahel