Kas kasutusest väljas olevate maade varajane niitmine Eestis toetab ohustatud linnuliikide säilimist?

Trüki

Irina Herzon & Maaria Semm
 

Taust

Eesti põllumajanduse keskkonnaprogrammi üks meede on pühendatud ajutiselt kasutusest väljas oleva põllumajandusmaa hooldamisele, mis ei ole põllumajandustootmises olnud vähemalt kolm aastat. Praeguseks on rohkem kui 20% Eesti põllumajandusmaast hüljatud (Salonen et al. 2001). Põllumajandusmaastike avatuna hoidmine on tulus keskkonnale, eriti loodusliku mitmekesisuse säilitamisele. Kasutusest väljas olevate põldude bioloogilise mitmekesisuse väärtus on eriti kõrge, kuna liigid on kaitstud häirimise eest: väetiste ja pestitsiidide kasutamine, samuti mehaaniline häirimine pesitsusperioodi kulminatsioonis. Talunikud saavad keskkonnaprogrammi raames toetust nende kasutuses oleva või renditud maa niitmise eest üks kord aastas ajavahemikus 1. juulist 31. juulini soovitavalt servast-serva või keskelt-lahku meetodil. Alates 2004. aastast on plaanis põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva haritava maa niitmist toetada keskkonnasõbraliku tootmise meetme alt.

Kui kasutusest väljas olevate põldude võsastumise takistamise vajalikkuses valitseb üksmeel, tekitab põllumajanduse ja looduskaitse spetsialistide vahel vaidlust niitmise tähtaeg. Talunikud nõuavad varajast niitmisaega (alates 1. juulist), sest nad näevad selles võimalust võidelda umbrohtude leviku vastu kasutuses olevatele põldudele. Looduskaitsjad aga leiavad, et niitmisaja edasilükkamine aitaks oluliselt vähendada lindude mehaanilist häirimist ja putukate (eelkõige liblikate) elupaikade kahjustamist.

Siinkohal käsitletakse uuringuobjektina rukkirääku, kes kuulub linnudirektiivi I lisasse ja on üle-euroopalise kaitseväärtusega liik.

Pesitsusökoloogia

Rukkirääk on avatud maastike haudelind, kes sõltub peamisel rohumaadest. Enamikes levikualades on tema arvukus vähenenud (Tucker & Health 1994) ja seega kuulub globaalselt ohustatud liikide nimekirja (Collar et al. 1994). Tänapäeval on rukkirääk tugevalt seotud niidetavate rohumaadega (Cramp & Simmons 1980). Teadmised liigi ökoloogiast on piisavad, et esitada tema dramaatilise vähenemise peamised põhjused (Green 1996). Raadiovastuvõtjaga varustatud lindudega läbiviidud uuringud näitavad, et rukkiräägu elupaiga jaoks on oluline piisavalt kõrge taimestik (üle 20 cm), mis ei oleks liikumiseks liiga tihe. Rukkiräägud valivad elupaigaks pigem iga-aastaselt niidetavad põllud ja väldivad eelmisest hooajast jäänud kuiva heinaga põlde. See tähendab et kasutusest välja jäänud toitaineterikkad mullad kaotavad oma väärtuse elupaigana mõne aasta jooksul, samal ajal kui väheviljakatel muldadel püsivad rukkiräägud kauem (Green et al. 1997).

Paljudes Euroopa riikides on rukkiräägu pesitsemistsükkel hästi teada, sealhulgas Poolas (Eestile geograafiliselt lähim uuringuriik). Normaalsetes tingimustel on liigil kaks pesakonda (Green et al 1997a). Hoolimata mehaanilisest kahjustamisest, on pesitsusedukus küllalt kõrge ja teine pesitsuskatse võib olla isegi edukam kui esimene, peamiselt poegade suurema ellujäämise tõttu (Tyler 1996).

Ohud

Kogu Euroopas on rukkiräägule suurimaks ohuks mehaaniline niitmine. See põhjustab poegade otsest surma ja pesade hävitamist, katva taimestiku kiiret eemaldamist ja sobivate pesitsuselupaikade vähenemist suve lõpuks. Väljastpoolt sissepoole niitmisvõte on kõige laastavam, kuna vanalinnud ja suuremad pojad ei põgene teistele põldudele mööda niidetud ala. Nad kogunevad tavaliselt viimasele niitmata alale, kus nad surnuks niidetakse. Poegade suremust ühekordsel niitmisel hinnatakse isegi 40-86%-ni (Tyler 1996; Boyer 1996), pesade hävitamine, sõltumata niitmissuunast, ulatub 100%-ni. Enne juuni lõppu niitmine eemaldab ka kõrge taimestiku, mis on vajalik teiseks pesitsuskatseks.

Rukkirääk Eestis

Vastavalt 1995. aastal Eestis läbi viidud uuringule (Elts 1997) moodustavad majandatavad rohumaad (kasutatakse sööda tootmiseks) valdava osa rukkiräägu peamistest pesitsuselupaikadest (45% vaatlusandmetest). Teistel rohumaadel (looduslikud rohumaad, karjamaad ja kasutusest väljas olevad alad) toimus 25% vaatlustest. Eestis läbi viidud hiliseim põllumajandusmaastike linnustiku uuring tõestab, et liigid kasutavad rohumaid ja hiljuti kasutusest välja jäänud alasid peaaegu võrdväärselt (avaldamata andmed). Rohumaade toodangu intensiivistumine - kõrgelt mehhaniseeritud, varajase ja kiire silo ja heina niitmine - võib põhjustada tõsist liigi populatsiooni vähenemist. Seda arvesse võttes kasvab pool-looduslike ja kasutusest väljasolevate alade tähtsus populatsiooni toetamiseks ning kasvab ka nende majandamise tähtsus vastavalt rukkiräägu nõudmistele.

Kasutusest väljas olevate alade niitmine

Uuringu eesmärk on selgitada, kas Eestis rakendatava kasutusest väljas oleva ala hooldamise meetme all nõutav niitmistähtaeg (pärast 1. juulit) koos keskelt väljapoole (K-V) niitmise nõudega on piisav jätkusuutliku rukkiräägu populatsiooni säilitamiseks neil aladel.

  1. Meetod 
    Peamiselt toetutakse Šotimaal läbiviidud uuringule, kus liikide pesitsemisfenoloogia on sarnane Poolale (Green et al 1997a; Fig.1).

    Väga põhjalik uuring raadiosaatjaga varustatud lindudega (Green et al. 1997b) näitab, et keskelt väljapoole (K-V) niitmine on tulemuslik kõigi niitmisaegade puhul. Selle niitmisviisi tähtsus poegade suremuse vähendamisel on isegi varajase niitmisaja puhul kõrgem. Vaatamata sellele tõestati, et niitmisajal on suurem tähtsus pesitsemisedukusele kui niitmissuunal. Näiteks 10. juulil K-V niitmise puhul on emaslinnu poolt üles kasvatavate poegade arv 2,82 ning väljastpoolt keskele niitmise korral on see arv 2,46 (Table VIII in Green et al. 1997b). Mõlemad arvud on aga liiga madalad populatsiooni säilitamiseks. Juuli lõpul niitmise korral oleksid need numbrid aga vastavalt  4,02 ja 3,53. Seega on rukkiräägu populatsiooni säilitamiseks vajalik nii hiline kui ka keskelt väljapoole niitmine.

    Ühe teise rukkiräägu populatsiooni ja vastavaid trende (vähenev vs stabiilne) (Green & Williams 1994) võrdleva uuringu põhjal on populatsiooni stabiliseerimiseks või suurenemiseks vajalik niitmisaja lükkamine augusti keskele. Keskmise niitmistähtaja rakendamiseks praktikas peaks varajasem niitmisaeg olema määratud esimese augustiga.
     

  2. Järelkurn
    On võimalik, et pärast niitmist võivad ellujäänud emaslinnud teha järelkurna ja edukalt pojad üles kasvatada, kui niitmist ei korrata. Kahjuks järelkurna võimalust üks kord aastas niitmise korral ei ole piisavalt uuritud ning järelkurna saamine ei pruugi puuduva kõrge taimestiku tõttu õnnestuda. Teise pesitsuskatse võimalus on tõenäoliselt takistatud aeglase juurdekasvuga aladel (Green et al. 1997a).
     
  3. Kõrge tüü
    Kõrgema tüü (üle 10 cm) jätmise kasu rukkiräägu püsimisele ei ole eriti uuritud. Samas on tõenäoline, et kõrgem taimestik võib ellujäänud linde, eriti poegi, kaitsta röövloomade eest (Green et al. 1997a; Tyler et al. 1998). Elupaiga valiku andmed näitavad, et emaslinnud vajavad vähemalt 20 cm kõrgust taimestikku pesitsemise alustamiseks (Green et al 1997a).

Umbrohtude levik

Teiseks on uuritud kuidas lahendada lahkarvamusi, mis on põhjustatud talunike kartusest kasutusest väljas olevatelt põldudelt umbrohtude leviku ees.

Paljude umbrohutaimede seemne leviku struktuuri ja taastootmise rolli ei ole piisavalt uuritud. Olemasolevad uuringud tavalisemate umbrohtude leviku struktuurist põldude servadelt näitavad, et enamiku umbrohu liikide seemikuid ei levi suures ulatuses: 2,5-4 (Marshall 1989; Wilson & Aebischer 1995) meetrist kaugemale on seemikute levik juba väga väike. Paljud tavalised umbrohu liigid kinnitavad seda reeglit: põldohakas Cirsium arvense, mets-harakputk Anthriscus silvestris, roomav madar Galium aparine, harilik linnukapsas Lapsana communis, kõrvenõges Urtica dioica, harilik hiirekõrv Capsella bursa-pastoris, perekond oblikad Rumex spp. ja piimohakad Sonchus spp. jt. Sarnaseid tulemusi andis ka viimaste liikide uurimine Saksamaal (Hald et al. 1998, cit. in Wilson & Aebischer 1995).

On ilmne, et mitte kõik umbrohu liigid ei saa levida kasutuses olevatele põldudele. Probleemi tekitavad pigem tuulega levivad liigid. Need on põhiliselt korvõielised liigid Asteraceae nagu põldohakas, Perekond piimohakas Sonchus spp. ja võilill Taraxacum spp. Vastavalt Eesti ekspertidele (T. Paide, in Salonen et al. 2001) levivad kasutusest väljas olevatel põldudel piiramatult ning levitavad oma seemneid teistele põldudele mitmeaastased taimed, eriti põldpiimohakas Sonchus arvensis ja põldohakas.

Nende liikide seemned hõljuvad tuulega pikki vahemaid. Teine oluline küsimus on, kui oluline on seemnete paljunemine võrreldes nende liikide vegetatiivse paljunemisega. Eelpool mainitud umbrohtude levikut ei ole piisavalt uuritud. Näiteks Heimanni & Cussansi (1996) uurimus näitab, et lendkarvadega varustatud õhus edasi kantavate põldohaka levimine väheneb kaugusega: 10 meetri kaugusele levib 10%, 27 meetri kaugusele 3,4% ja 1 km kaugusele vaid 0,2%. Tulemus näitab, et kaugele levivate seemnetega paljunemine ei ole selle liigi puhul olulise tähtsusega.

Võilille perekonna umbrohtude seemnete leviku üle efektiivse kontrolli saavutamine juuli alguses niitmisega on selle grupi varajase fenoloogia tõttu küsitav. See grupp toodab seemneid palju aega enne heina või silo tegemist ja ainult väga varajane niitmine (mais) võib ära hoida seemnete levikut. See tähendab, et võilille perekonna seemnete leviku takistamine antud meetme all on ebatõenäoline.

Uuringud näitavad, et kahar luste B. sterilis seemned levivad loodusliku leviku korral emataimest 1 meetri kaugusele. Seemneid levitatakse palju ulatuslikumalt pigem masinatega (maksimaalne täheldatud kaugus 20 m) (Howard 1991).

On tõenäoline, et kõige olulisemalt osalevad seemnete levikus talunikud ja samahästi loomad. Probleemi ulatuse määramine, eriti kasutusest väljas olevate alade puhul, vajaks põhjalikku uurimist. Umbrohtude leviku võimalust kasutusest väljas olevatelt aladelt ei saa täielikult eitada, aga seda ei tohiks ka üle hinnata. Mõlemat seisukohta on liiga vähe uuritud. On samas ebatõenäoline, et umbrohud kasutusest väljas olevatel aladel põhjustaksid tõsist ohtu kasutuses olevatele põldudele. Teede ääres ja aedades kasvavad umbrohud põhjustavad sarnast või tõenäoliselt isegi suuremat "saastumise" ohtu ainuüksi lähedusest kultuuridele. Kasutusest väljas olevate alade mitmeaastaste umbrohtude levikusse ei peaks suhtuma kui tõsisesse agronoomilisse probleemi, välja arvatud juhul, kui on kavas antud alasid lähimal alal uuesti kasutusele võtta.

Kasutusest väljas olevatel aladel domineerivate mitmeaastaste umbrohtude vähendamiseks on oluline nende majandamisel arvestada, et lisaks taimestiku niitmisele vegetatiivse perioodi lõpus peaks kindlasti eemaldama ka niite. Lämmastiku sisalduse ja liikide mitmekesisuse koostoimet on palju uuritud ja on tõestatud, et niite eemaldamine on vajalik kahjulike umbrohtude alla surumiseks, et aidata kaasa rohkem varieeritud ja vähem "saastava" floora kujunemisele. Sellisest majandamisest on läbi rikkama taimekoosluse kujunemise tulu kogu elustikule. See on samuti kasulik rukkiräägule, kuna taimestik püsib hõre ja on lindudele hästi läbipääsetav.

Kokkuvõte

Põllumajandusliku keskkonnameetme eesmärk on toetada talunikke, kes soovivad liituda keskkonnale kasu toova meetmega. Eestis rakendatav kasutusest väljas olevate alade meede on mõeldud "kasutusest väljas olevate alade keskkonnasõbralikuks majandamiseks, et suurendada bioloogilist mitmekesisust, parandada maastike esteetilist väärtust ja vähendada tulekahju ja umbrohtude levikut" (Redman & Mikk 1999). Põllumajanduse keskkonnapoliitika peaks nii vähe kui võimalik minema vastuollu agronoomiliste nõudmistega. Antud uuring näitab, et Eestis on hilisema niitmisaja teadaolev kasu kasutusest väljas olevatel aladel palju suurem võrreldes võimaliku umbrohtude leviku ohuga kõrvalolevatele põldudele. Seega võib olla vajadus kaaluda teisi kasutusest väljas olevate põldude majandamise võimalusi kui kogu ala varajane niitmine kesksuvel (n problemaatiliste umbrohtude selektiivne niitmine, niidetud materjali eemaldamine).

Tänud

Suured tänud Dr. Rhys Green'ile (Oxfordi Ülikool) ja Terho Hyvönen'ile (MTT Agrifood Research Finland).

Kirjandus

Broyer 1996. Les “fenaisons centrifuges” une methode pour reduire la mortalite des jeunes râles de genets Crex crex et cailles des bles Coturnix coturnix. Rev.Ecol. 51: 269-276.

Collar N.J., Crosby M.J. & Stattersfield, A.J. 1994. Bird to Watch 2: The World List of Threatened Birds. BirLife Conservation Series No.3. BirdLife International, Cambridge.

Cramp S. & Simmons, K.E.L. (eds). 1980. Birds of the Western Palearctic. Vol. II. Oxford University Press, Oxford.

Elts J. 1997. Studies of the Corncrake in Estonia in 1995. Vogelwelt 118: 236-238.

Green R.E. & Williams G. 1994. The ecology of the corncrake Crex crex and action for its conservation in Britain and Ireland. In Nature conservation and pastoralism in Europe: 69-74. Bignal, E.M., McCracken D.I.& Curtis, D.J.(eds). Peterborough: Joint Nature Conservation Committee.

Green R.E. 1996. Factors affecting the population density of the corncrake Crex crex in Britain and Ireland. J.Appl.Ecol. 30: 677-692.

Green R.E., Rocamora G. & Schäffer, N. 1997. Population, ecology and threats to the Corncrake Crex crex in Europe. Vogelwelt 118: 117-134.

Green R.E., Tyler G.A., Stowe T.J. & Newton A.V. 1997. A simulation model of the effect of mowing of agricultural grassland on the breeding success of the corncrake (Crex crex) Journal of Zoology, London, 243: 81-115.

Hald A.B., Nielsen B.O., Samsoe-Petersen L., Hansen K., Elmegard N., Kjolholt J. 1988. Sprojtefri randzoner i kornmarker. Miljoproject 103. Miljoministeriet, Denmark.

Hansson M. & Fogelfors H. 1998. Management of permanent set-aside on arable land in Sweden. J.Appl.Ecology 35: 758-771.

Heimann B.& Cussans G.W. 1996. The importance of seeds and sexual reproduction in the population biology of Cirsium arvense - a literature review. Weed-Research-Oxford. 36: 493-503

Howard C.L., Mortimer A.M., Gould P., Putwain P.D., Cousens R. & Cussans G.W. 1991. The dispersal of weeds: seed movement in arable agriculture. Proceedings of the Brighton Crop Protection Conference, Weeds. Vol. 2: 821-828.

Marshall E.J.P. 1989. Distribution pattern of plants associated with arable field edges. J.Appl.Ecol. 26: 247-257.

Redman M. & Mikk M. 1999. Summary of Proposals for the Introduction of an Agri-environmental Programme in Estonia.

Salonen J., Bromand B. & J?rgensen, L.N. 2001. Crop production conditions in the northern European region with a special reference to crop protection. DIAS report Plant Production no.59. Danish Institute of Agricultural Sciences, Denmark.

Schäffer N. 1999. Habitatwahl und Partnerschaftssystem von Tüpfelralle Porzana porzana und Wachtelkönig Crex crex. Ökologie der Vögel 21:1-267.

Tucker G.M. & Heath M.F. 1994. Birds in Europe: their conservation status. BirdLife International, Cambridge.

Tyler G.A., Green R.E. & Casey C. 1998. Survival and behaviour of Corncrake Crex crex chicks during the mowing of agricultural grassland. Bird Study 45: 35-50.

Wison P.J. & Aebischer M.J. 1995. The distribution of dicotyledonous arable weeds in relation to distance from the field edge. J.Appl.Ecol. 32: 295-310.