Kirjuhahkade talvitusalade hetke-olukorrast Eestis ja rannakalapüügi mõjust talvituvatele kirjuhahkadele

Trüki

Andres Kuresoo, Leho Luigujõe, Veljo Volke, Rein Nellis, Maarika Aumees & Ivar Ojaste

Vahearuande tõlge vabas vormis, 2000

 

Foto: Fred Jüssi
Kirjuhahad teevad kõike koos: sukelduvad korraga, tõusevad ja maanduvad korraga ning püsivad tihedalt parves.
1990nda aasta sügisel plahvatas meedias Undva süvasadama vastane võitlus. Kiiresti toodi kõige veenvamaks põhjenduseks, miks sadamaehituse plaanid tuleb katki jätta see, et nendel aladel talvitub globaalselt ohustad linnuliik - kirjuhahk. Ja üsna pea sai väitlustes selgeks, et selle linnu olemasolust teavad vaid kogenud linnuvaatlejad.

Kes on kirjuhahk?

Eestis võib kohata kolme liiki hahkasid. Neist kõige tavalisem ja ka randlasele tuntud lind on hahk. Just see, keda vahel ka harilikuks hahaks nimetatakse. See märtsis talvitusaladelt Eestisse saabuv suleline on meie laidudel ja saartel harilik haudelind. Randlaste hulgas on kõrgelt hinnatud tema udusuled, millega vooderdatud riided on oma külmapidavuselt ülikuulsad.
Teine liik - kuninghahk - on meil Eestis haruldane eksikülaline ja teda ei nähta siin üldse igal aastal. Aegajalt märkavad seda lindu vaatlejad Matsalus ja Puhtus ning mõnel pool Lääne-Eesti saartel. Kuninghaha isaslinnul on uhke punane nokakühm ja sinihall pea.

Kuulus kirjuhahk on veidi kandilise pea ja sirge nokaga lind ning eemalt hästi äratuntav. Aga just eemalt, sest vaid veidi enne talvitusaladelt äralendu tulevad nad ka kalda ligi. Ülejäänud aja veedavad nad rannast üsna kaugel tihedates ujusalkades ning nende lindude vaatlemiseks peab olema kogenud silm ja hea optika. Lähedalt vaadates on talvituvad isased kirjuhahad - kirjud. Selle linnu välimuse kirjeldamine sõnades on üsna keerukas: valge pea kuklaosa suled on rohekad, nokk hall, silmarõngas ja kurgualune mustad, tiivad ja selg mustad, siiski on küünra-kattesuled valged, puguosa punakaspruun. Emased on üsna tavalise pardi moodi - pruunikirjud, tiibadel on kaks valget vööti ja silma ümber iseloomulik hele rõngas. Kui puudub hea optika, siis tunneb neid ära eripärasest käitumisest - kirjuhahad teevad kõike koos. Sukelduvad korraga, tõusevad ja maanduvad korraga ning püsivad pidevalt tihedas parves.

Millal kirjuhahad Eestisse tulid?

Kuni 1975. aastani peeti kirjuhahka Eestis eksikülaliseks, sest XX sajandi algusest selle ajani oli teda kohatud vaid viiel korral. Üha sagenevad vaatlused järgmistel talvedel ja eriti alates 1990. aastast, tõestasid, et see lind talvitub igal aastal novembrist maini Saaremaa läänerannikul.
Esialgu olid talvituvate kirjuhahkade parved väikesed - 100-600 isendilised, suuremaarvulised parved talvitusid Loode-Saaremaal alates 1989/1990 talvest.

Kõige suurem oli talvituvate lindude arvukus 1991/92 ja 1993/94 aasta talvedel, vastavalt 5800 ja 4800 talvituvat kirjuhahka (joonis 1). Alates 1995/96 aasta talvest hakkas arvukus siiski vähenema. 1991-1996 oli populatsiooni suuruseks 3000-6000 isendit, viimasel neljal aastal (1997-2000) kahanes poole võrra - 2000-3000 isendit.


Joonis 1. Talvituvate kirjuhahkade arvukus Eestis 1975-2000. Halli joonega on näidatud libiseva keskmisega arvutatud trend.
 1990. aasta kesktalvise loenduse ajal leiti, et kirjuhahkade kaks peamist talvitumise võtmeala Läänemerel on Tagamõisa poolsaar (Uudepanga-Undva ja Harilaid) 250- 2800 isendit (keskmine arvukus1600 isendit) ja Vilsandi laiud 350-3200 isendit (1300 isendiga) (joonis 2). Veel kaks olulisemat ala on -Ninase poolsaar ja Küdema laht 2000 linnuga ja Tagalaht 900 kirjuhahaga, aga suuremad parved võivad sinna liikuda ka eelpooltoodud võtmealadelt. Talvitusalad Hiiumaa rannas on väiksemad - Ristna neemel nähtud kuni 165 isendit ja Tahkuna neemel talvitub regulaarselt 30 lindu. Uueks talvitusalaks on Spithami neem (Läänemaa), kus 1999/2000 aasta talvel peatus 30 isendit. 
 
 

Joonis 2. Kirjuhahkade talvitusalade paiknemine Eestis 1993-2000.

Mis ohustab neid haruldasi linde?

Suurimat ohtu talvituvatele kirjuhahkadele kujutab üha suurenev õli ja õlisaaduste transportimine Läänemere idaosas. Ohtu kujutab ka tihe laevaliiklus nende talvitusaladel. See oli üheks põhjuseks, miks 1999. aasta sügisel protestisid Eesti VVOd plaani vastu rajada Undvasse (Uudepanga laht) süvasadam suurte kruiisilaevade jaoks. Eesti Ornitoloogiaühing ja Eestimaa Looduse Fond pöördusid abi saamiseks ka BirdLife International'i, Wetland International'i, WWFi ja mitmete teiste organisatsioonide poole, et sundida valitsust mitte andma luba sadama planeeringuteks.

Lisaks õlireostusele võib suurenevat ohtu kujutada ka võtmetalvituspaikades paiknevad kalavõrgud. Rannakalanduse mõju kirjuhahkade hukkumisele pole seni põhjalikult uuritud, on teada vaid üks juht 1988. Aastast, kui Vilsandi rahvuspargis leiti võrkudest 40 hukkunud kirjuhahka. Seepärast uuriti 2000nda aasta lõpus BirdLife International'i ja Hollandi põllumajanduse ja keskkonnaministeerium läbi PIN/MATRA fondi rahastamisel, millised on võimalikud ohud, miks kirjuhahad Läänemeres hukuvad.

Millal saabuvad kirjuhahad Eestisse?

Eelmise aasta lõpul jälgis Ivar Ojaste Spithami neemel, mandri-Eesti loodenurgas (59.13.47 N, 23.30.26 E) kaheksal päeval vahemikus 26.11 kuni 26.12 kirjuhahakade rännet. Selle aja jooksul vaatles ta kokku 155 kirjuhahka 22 salgas, millest 144 lindu 15 salgas lendasid Spithamist mööda 20.12 ajavahemikus 10.00-13.45. Seda rändevaatlust kinnitavad ka Saaremaa vaatlejate tähelepanekud, mis näitasid, et massiline saabumine toimus 20.12. Teine huvitavam leid oli see, et vaadeldi vaid vanalinde, kellest 59% olid täiskasvanud isaslinnud. See võib näidata, et noorlinnud koos emastega saabuvad hiljem (jaanuaris) või oli Läänemerel talvituvatel lindudel väga madal sigimisedukus.

Kuhu jäävad kirjuhahad talvituma?

 
 
Joonis 3. Kirjuhahkade talvitusalade paiknemine uuritaval alal novembris ja detsembris 2000.

Joonis 3 näitab kirjuhaha salkade täpset asupaika novembris ja detsembris Loode- Saaremaal. Esimene salk registreeriti Undva ninal 29.11 ja mõne päeva pärast (03.12) ka Vilsandi laidudel. Suuremad parved jõudsid pärale detsembri keskpaiku, arvukamalt 20-25. detsembril, mil vaatlusalal loendati vastavalt 650 ja 2600 kirjuhahka. Uurimisperioodi jooksul kogunes suurem osa linde Undva neeme ja plaanitava Undva süvasadama vahelisele alale. Undvas tehtud vaatluste põhjal olid linnud kaldast 400 ±300 m (n=13) kaugusel, mis tähendab et nad toitu otsiti 5 m sügavusest veest. Kuna 2 ja 10 m meresügavusjooned asuvad vastavalt 140 ja 300 m Undva piirkonna rannikust, on lindude poolt toiduks kasutatava põhjafauna täpseks määramiseks edaspidi tarvis toituvaid kirjuhaha salku väga täpselt lokaliseerida.

Kas rannakalandus kujutab ohtu kirjuhahkadele?

 
 
Joonis 4. Rannakalapüük uuritud aladel 2000. a. detsembris ja novembris.

Vaadeldaval alal kasutati detsembris kokku 26 kalavõrku (joonis 4). Vilsandi ümbruses ei täheldatud ühegi püügivahendi kasutamist ning Vilsandi rahvuspargi piirest leiti ainult üks mõrd (1.) ja väljauhutud võrk (2.). Tihedamalt oli kalavõrke ümber Undva nina (3.-12.) ja Ninase poolsaarel (18.- 26.) - piirkondades, kus tavaliselt toituvad ka kirjuhahkade parved. Kirjuhaha parvesid registreeriti detsembris 400 ±300 m kaugusel kaldast üsna võrkude naabrusest (3.-10.), mis tähendab, et selle piirkonna kirjuhahkadel on küllalt kõrge tõenäosus langeda rannakalapüügi ohvriks.

Suhteliselt vähe võrke asus Tagalahes (13.- 17.). Detsembris ei leitud ühtegi hukkunud mereparti, aga võrkudes uppumise oht suureneb talve lõpul ja varakevadel, kui algab rannakalurite hulgas väga populaarne lõhepüük (veebruar-aprill).

Kontakt kaluritega oli mõnevõrra raskendatud, sest püügilubasid annavad välja kohalikud omavalitsused ja võrkude täpset asupaika ei registreerita. Lühikese uurimisperioodi jooksul saadi andmeid 2 kalurilt. Võrguliinide pikkus jääb 100-200 m vahele. Kasutatakse peamiselt 100 või 150 mm võrgusilmaga võrke, väike osa ka 50 või 70 mm võrgusilmaga. Mõrrad olid väiksesilmalised ja võrreldes kasutatud võrkudega sukelpartidele vähem ohtlikud.

Kirjuhaha kaitsest Eestis

Kaitsemeetmete aluseks Eestis on üle-euroopaline kirjuhaha kaitsekorralduskava.
Praegusel hetkel on Vilsandi laiud täielikult riikliku kaitse all. 1998. aastal arvati Vilsandi rahvuspark (moodustatud 1957. aastal loodud looduskaitsealast) nii Ramsari alade kui ka rahvusvaheliste linnualade hulka (Vilsandi laiud; SA05). Ka teised olulised talvitusalad - Tagamõisa poolsaar (SA06) ja Küdema laht (SA07) on rahvusvahelised linnualad alates 1998. aastast. Lähimatel aastatel moodustatakse peamiste IBA-alade baasil Natura 2000 alade võrgustik, kuid praegusel hetkel ei tunnista riiklik seadusandlus neid kaitsealadeks.

Lisaks neile kaitsemeetmetele on kirjuhaha talvituva populatsiooni kaitseks ette võetud:

  • valminud on riiklik kaitsekorralduskava: kirjuhaha kaitsestrateegia Eestis; 
  • 1999-2000 käivitus valitsusväliste organisatsioonide Undva sadamaehituse vastane meediakampaania kirjuhaha kaitseks; 
  • Undva sadamaehituse seiskamine: kohtuasi Undva süvasadama detailplaneeringu kohta - Eesti Ornitoloogiaühing versus Kihelkonna vald.