Valge-toonekurg on kümnes aasta lind

Trüki

Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) on juba 10 aastat valinud aasta lindu, eesmärgiga tutvustada laiemale üldsusele ühe kõigile hästi tuntud linnu kaudu linde ja lindude kaitse põhiprobleeme. Esimeseks aasta linnuks oli 1995. aastal rukkirääk, möödunud aastal oli selleks harakas. Käesoleval aastal valiti aasta linnuks valge-toonekurg (Ciconia ciconia), sest see lind elutseb peaaegu eranditult inimese vahetus läheduses ja kõik tema tegemised on hästi jälgitavad ning seega on valge-toonekurg laiade rahvahulkade kaasamiseks lausa ideaalne liik. Oluliseks põhjuseks, miks valge-toonekurg just 2004. aastal aasta linnuks valiti, on see, et käesoleval aastal toimub järjekordne rahvusvaheline valge-toonekure loendus. Rahvusvahelisi loendusi korraldatakse iga kümne aasta tagant ning aastatel 2004-2005 läbiviidav on juba kuues kogu valge-toonekure levilat haarav loendus.

Valge-toonekurg on ohustatud lind

19. sajandi lõpus märgati Saksamaal, et valge-toonekurgede arvukus on kohati langema hakanud. 20. sajandi alguses tuli arvukuse languse teateid juba ka teistest Lääne-Euroopa maadest. Et valge-toonekure käekäigul silma peal hoida, alustati 1934. aastal Saksamaa eestvedamisel iga kümne aasta tagant korraldatavate rahvusvaheliste loenduste läbiviimist (sõja tõttu jäi küll 1944. aasta loendus korraldamata). Loenduste tulemused on vaid kinnitanud fakti, et valge-toonekurg on kogu levila ulatuses suures ohus. Kohati on toonekurgede arvukus langenud rohkem kui 90% ning näiteks Rootsist on see liik tänaseks sootuks kadunud. Valge-toonekure arvukuse languse peamiseks põhjuseks on peetud elupaikade (märgalade) hävimist. 1984.a. loenduse järel ennustati toonekurgedele vägagi musta tulevikku. Seetõttu kanti valge-toonekurg üleeuroopaliselt ohustatud liikide nimekirja.

1994-1995. a. rahvusvahelise loenduse tulemused näitasid aga ootamatult, et valge-toonekure arvukus on jõudsalt kasvanud. Ida-Euroopa populatsioon kasvas kümne aastaga 119 000 paarilt 138 000 paarini (kasv 15%) ja Lääne-Euroopa (Hispaania, Portugal) populatsioon 16 000 paarilt 28 000 paarini (kasv 75%). Lääne-Euroopa populatsiooni arvukuse tõusu peamiseks põhjuseks loetakse talvitusaladel toimunud muutusi. 1960-1970-ndatel aastatel oli Lääne-Aafrikas, kus Lääne-Euroopa valge-toonekured talvituvad, mitu pikemat põuaperioodi, mille jooksul ulatuslikud rohumaad kõrbestusid ja talvituvatel lindudel ei olnud talve üleelamiseks enam soodsaid tingimusi. 1980-1990-ndatel aastatel on ilmastikuolud seal aga oluliselt paranenud ning toonekurgede arvukus on just sel põhjusel tublisti kasvanud. Ida-Euroopa populatsiooni arvukuse tõusu peamiseks põhjuseks arvatakse olevat siinse põllumajanduse allakäik. Põllumajandus ei ole enam nii intensiivne kui varem, paljud kuivendatud alad on taas soostuma hakanud ja lindudel on rohkem võimalusi sobiv elupaik leida.

Vaatamata sellele, et valge-toonekure arvukus on viimase rahvusvahelise loenduse andmetel kasvanud, ei saa siiski kindel olla, et toonekure jaoks halvad ajad möödas on. Tänavune rahvusvaheline loendus peab näitama, kas kümne aasta tagune arvukuse tõus on jätkunud või oli tegemist vaid ühekordse ja lühiajalise nähtusega.

Valge-toonekurg on Eestis uustulnuk

Valge-toonekurg on Eestis nii tavaliseks liigiks saanud, et ei oskaks arvatagi, et ta on meil uustulnuk. Esimene pesaleid on meie aladelt registreeritud 1841. aastal, millal üks paar pesitses Vahtseliina lossi varemetel. Püsiv asurkond tekkis Eestisse alles 19. sajandi lõpuks.

Esimesest rahvusvahelisest valge-toonekure loendusest 1934. aastal Eesti osa ei võtnud, aga 1939. aastal korraldati meil esimene üleriigiline loendus Loodushoiu ja Turismi Instituudi initsiatiivil. Loenduse tulemusena selgus, et koos Petserimaaga pesitses Eestis sel ajal 320 paari valge-toonekurgesid. Alates 1954. aastast on Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsioon (alates 1991.a. EOÜ) loendusi korraldanud igal aastal. Loenduste tulemused on näidanud, et toonekurgede arvukus on meil pidevalt kasvanud, ulatudes 1984. aastal 1400 paarini ja 1995. aastal 2600-3200 paarini. Tänaseks on valge-toonekurgesid meil pesitsemas juba umbes 4000 paari. Täpsema hinnangu saame anda käesoleva aasta loenduse tulemusena.

Arvukuse tõusu peamiseks põhjuseks tuleb Eestis lugeda sobivate elupaikade rohkust ja ilmselt on arvukus meil lähiaegadel kindlasti veel kasvamas. On küsitud, et kui palju toonekurgesid Eestisse mahub? Lätis pesitseb toonekurgesid rohkem kui 10000 paari, seega võib oletada, et ka meile mahub veel kolm korda rohkem toonekurgesid.

Valge-toonekurg ei ole Eestis sugugi mitte ühtlaselt levinud. Lõuna-Eestis on toonekurgede asustustihedus palju kõrgem kui Põhja-Eestis. Kagu-Eestis võib valge-toonekure asustustihedus kohati olla rohkem kui 25 paari 100 ruutkilomeetri kohta. Lääne-Eesti saartel on valge-toonekurg aga haruldane pesitseja. Ebaühtlast levikut selgitab asjaolu, et toonekurg on meie aladele alles levimas. Veel paarkümmend aastat tagasi oli valge-toonekurg Põhja-Eesti rannikul suhteliselt haruldane pesitseja. Kirde-Eesti asustati toonekurgede poolt alles viimasel kümnendil.  

Miks valge-toonekured elektripostidele kipuvad?

Valge-toonekurg on lind, kes pesitseb peaaegu eranditult inimese vahetus läheduses. Enamasti on see tingitud sellest, et inimese juures leidub sobivaid pesapaiku: suured puud, katused, korstnad, postid. Aga inimese juures on ka turvalisem, röövloomad ei kipu inimese lähedusse. Pesapaiga valikul on toonekured alati olnud inimese soovist sõltuvad. Valge-toonekured on meil pesitsenud korstendel või on siis pesaalus puu otsa pandud. Viimastel aastakümnetel on toimunud aga oluline muutus – toonekured on kolinud elektripostidele. Kui 1970-ndatel aastatel pesitses Eestis elektripostidel vaid mõni üksik toonekurepaar, siis 1984. aastaks oli elektripostidele kolinud juba 12% toonekurgedest. 1990-ndate aastate keskpaigaks oli elektripostipesade osakaal juba 41% ja 2002.a. andmed näitavad, et elektripostidele on kolinud rohkem kui pooled Eesti toonekured. Millega seda seletada? Üheks oletatavaks põhjuseks võib lugeda arvukuse kiire tõusuga tekkinud liigisisest konkurentsi. Kõik muud sobivad pesapaigad on juba kasutusele võetud ja elektripostide näol on tekkinud valge-toonekurgedel uus pesa ehitamise võimalus. On ju elektriposti konstruktsioon vägagi sobiv ja kindel pesaalus. Suur hulk elektripostipesi on aga suureks peavaluks inimesele. Suur ja vihmadega läbivettinud pesa tekitab sageli lühiseid ja võib isegi oma raskusega juhtmed katki pressida. Mida sellises olukorras ette võtta? Lihtsalt pesade allalükkamisest ei ole kasu. Toonekurg on väga pesapaigatruu lind ja tuleb üldjuhul kindlasti samasse kohta tagasi ja ehitab pesa uuesti üles. Näiteks Poolas, kus pesitseb kõige rohkem toonekurgesid ja kus elektripostipesade probleem on ka kõige suurem, tõstetakse spetsiaalse alusega pesa juhtmetest pisut kõrgemale ning lind ja inimene saavad taas rahumeelselt koos elada. Meil on Eesti Energia lahenduseks valinud kõige probleemsemates kohtades olevate pesade ümbertõstmise. Vana pesa vahetusse lähedusse on paigutatud uus post koos pesaalusega ja esimesed katsetused on näidanud, et suurem osa uutest pesadest on toonekurgede poolt ka omaks võetud. Käesoleva aasta loenduse tulemused annavad vastused küsimustele, kas elektripostidele kolimine on endiselt hoogustumas ja kas toonekurgesid on suuremal arvul võimalik uutele pesaalustele pesitsema meelitada.

Valge-toonekure pesaelust

Meie valge-toonekured jõuavad talvitusaladelt tagasi aprillis, esimesi linde võib kohata aga juba märtsi lõpus. Toonekured on vägagi pesapaigatruud ja nad saabuvad enamasti tagasi oma vanale pesapaigale. Kuna toonekured on pika elueaga linnud, siis võib samu linde samas pesas kohata mitmete aastate jooksul. Valge-toonekured võivad looduses elada rohkem kui 20 aasta vanuseks, aga suurem osa toonekurgedest ei ela kauem kui 10 aastat. Suguküpsuse saavutavad toonekured enamasti kolmandal eluaastal, aga sageli alustab valge-toonekurg pesitsemist alles neljandal või viiendal eluaastal.

Lühikese pesade kohendamise järel asuvad toonekured kohe ka munema. Esimesi mune võib pesadest leida juba aprilli lõpus, aga enamasti alustatakse munemisega mais. Haudeperiood kestab valge-toonekurel umbes ühe kuu ja juuni keskpaigaks peaks poegade pead juba kõigis pesades üle pesaääre näha olema. Pojad saavutavad lennuvõime kahe kuu või pisut pikema aja jooksul, s.t. pesast lahkutakse juuli lõpus augusti alguses. Kõige sagedamini lennuvõimestub toonekurgedel 2 või 3 poega, harvemini 1 või 4 poega. Edukatel aastatel tuleb väga harva ette ka viiepojalisi pesakondasid. Eestist on teada ka vaid üks juhtum, kui pesast sai tuule tiibadesse lausa 6 poega.
 Inimesed on arvanud, et toonekurgedel lennuvõimestub tavaliselt ikka paaris arv poegasid ja seetõttu visatakse kolmas poeg sageli pesast alla. See on nüüd küll eksiarvamus. Aga vanalinnud viskavad tõesti sageli mõne poja pesast alla. Enamasti on tegemist olnud vigaste ja haigete lindudega, kes on võrreldes teiste poegadega kängu jäänud ning kellest elulooma ei saaks. Põuastel suvedel on toidupuudus üheks põhjuseks, miks ei suudeta kõiki poegi üles kasvatada ja suuremal hulgal nõrgemaid poegi hukkub.

Ilmastikuolud, s.t. põuane suvi, pikk külm kevad või pikem vihmaperiood on sageli põhjuseks, miks suur osa toonekurgedest üldse ilma järelkasvuta jäävad. Halvimatel aastatel jääb poegadeta rohkem kui veerand meie toonekurgedest. Aga ka parimatel aastatel võib vähemalt kümnendik paaridest poegadeta jääda. Suure osa nendest paaridest moodustavad oletatavasti noored linnud, kes alles esimest korda pesitsevad ning pole veel suguküpsust saavutanud. 
 

Valge-toonekure pesitsustulemused Eestis aastatel 1992-2002 
 

Aasta
Keskmine lennuvõimestunud
poegade arv kõigi paaride kohta
Keskmine lennuvõimestunud
poegade arv edukate paaride kohta
1994
1,75
2,11
1995
2,01
2,32
1996
2,21
2,38
1997
1,62
2,14
1998
2,30
2,60
1999
2,26
2,48
2000
1,99
2,27
2001
2,22
2,55
2002
1,67
2,08
2003
1,92
2,27

Talvitumine

Sügiseti lahkuvad toonekured meilt juba augusti lõpus ja septembri alguses. Erinevalt sookurgedest ei moodusta toonekured suuri rändeparvi, vaid lahkuvad meilt märkamatult ja väikeste salkadena. Eesti valge-toonekurgede rännutee on pikk. Meie toonekured rändavad Türgi ja Iisraeli kaudu Egiptusesse ja sealt piki Niilust Aafrika lõunatippu välja. Lääne-Euroopa populatsiooni linnud kasutavad aga hoopis teisi rändeteid ja talvitusalasid. Sealsed linnu rändavad Aafrikasse Gibraltari kaudu ja talvitusalad on neil Saharast lõunas Lääne-Aafrikas.

Üliharvadel juhtudel võib valge-toonekurg ka Eestis talve üle elada. Igal aastal jääb toonekurgesid sügisel meil siia, sest vigastuste ja haiguste tõttu ei ole nad võimelised lõunasse lendama. Sellised linnud tavaliselt surevad ruttu ja vaid harva elab mõni neist kusagil siseruumides peetuna kevadeni. Aga siiski on ette tulnud, et valge-toonekurg meil ka looduslikult talve üle elab. 1972. aasta sügisel jäi üks toonekurg talvituma Võru Kubijale, kus lind elas kogu talve allikatel, kuhu inimesed talle lisatoitu viisid. Lind jäi ka järgneval talvel samasse kohta paigale. Kahel viimasel talvel (2002-2003 ja 2003-2004) on üks valge-toonekurg edukalt talve üle elanud Lääne-Virumaal Arknas. Aga ka siin suutis lind ellu jääda vaid tänu lisatoitmisele.

Loenduses osalemine on imelihtne

Valge-toonekure pesapaikade loendustes on igal aastal osalenud suur hulk linnuhuvilisi, sest valge-toonekurge tunnevad ilmselt kõik ja pesades toimuvat on lihtne jälgida. Suur tänu kõigile senistele kaasalööjatele. EOÜ kutsub ka sel aastal, rahvusvahelise loenduse aastal, kõiki huvilisi toonekureprojekti ettevõtmistes osalema. Loenduse käigus oodatakse eelkõige infot valge-toonekure pesapaikade kohta: pesa täpne asukoht (maakond, vald, küla, talu), mille otsas pesa asub (puu, korsten, elektripost jne), kas pesa oli käesoleval aastal asustatud, mitu poega toonekurgedel lennuvõimestus. Loenduse ankeedid on kättesaadaval EOÜ veebilehel aadressiga www.eoy.ee paberil võib ankeete saada EOÜ kontorist.

Kui ankeetide abiga saame põhjaliku ülevaate valge-toonekure pesitsustulemuste kohta, siis arvukushinnagu saamiseks viiakse täpsed loendused läbi väiksematel püsiloendusaladel. Täpne paaride arv loetakse umbes 50 ruudus üle terve Eesti ja saadud andmete põhjal hinnatakse valge-toonekure arvukust kogu Eesti kohta. Ka Sina saad ruuduloendustes osaleda. Kui oled endale Linnuatlase ruudu (5 x 5 km) valinud, siis kaardista käesoleval aastal selles ruudus ka kõik valge-toonekure pesad ära. Kui Sinu valitud ruudus toonekurgesid ei pesitse, siis ka selline informatsioon on arvukuse hindamiseks hädavajalik.

Andmed palume sügiseks saata EOÜ aadressil: Eesti Ornitoloogiaühing, postkast 227, Tartu 50002 või e-posti teel aadressil: eoy@eoy.ee. Aasta linnu projekti kohta on jooksvalt võimalik informatsiooni saada EOÜ veebilehelt aadressiga www.eoy.ee.

Soovitatav kirjandus:

  •  Veromann, H. 1980: Valge-toonekurg. – Tln., Valgus, 112 lk. (sari “Pääsuke”, nr. 5).
  •  Veroman, H. 1975: Valge-toonekure asurkonna kujunemisest Eestis. – Rmt.: Eesti Loodusharulduste Kaitseks. Tln., Valgus, lk. 166-182.
     Ots, M. 2004: Aasta lind – valge-toonekurg. – Eesti Loodus, nr. 4.
     

Koostaja: Margus Ots