Harakas - aasta lind 2003

Trüki

Koostaja: Riho Marja

Joonis: Susan Gough / BirdLife International

Miks valiti just harakas? Seepärast, et aasta linnuks pole varem ükski vareslaste esindaja olnud (vareslasi on üldse Eestis millegipärast väga vähe uuritud). Kuna tegemist on aasta linnu projektiga, siis peaks see lind kõigile teada–tuttav olema, sest just see projekt on mõeldud kõigile Eesti Ornitoloogiaühingu liikmetele ja loodusesõpradele. Eks aastalinnu projekti üks eesmärk olegi tõmmata meid linnast välja, kasvõi paariks tunniks võssa müttama, harakat vaatama ning ilusat ilma nautima ja värsket õhku hingama.

Harakas on kõige intelligentsem laululind. Kõrvalt vaadates tundub harakas küll musta-valgekirju lind, kuid see olevat vaid näiline. Harakal pole mitte ühtegi musta sulge - tegemist on tumeroheliste, -siniste ja -violetsete sulgedega. Harakas on väga pika sabaga ja kädistava häälega lind, kes on enamikule inimestele tuntud, kuigi linnainimesed peavad millegipärast vahel ka hakki harakaks. Siiski on ta viimasest muuhulgas ka üksjagu suurem, haraka kehakaal ulatub 350 grammini!

Tuntud linnuna on harakal väga palju rahvapäraseid nimesid. Küll hüütakse teda vibahännaks, pikksabaks, kädistajaks, muna- ja päevavargaks, kiitsakaks ning kiipsakaks. Samas on ka lausa veidraid nimesid nagu: kökk, kida-käda, harangas ja kidaharangas.

Harakas on levinud katkendlikul areaalil valdavas osas Euraasias. Eestis on harakas kõikjal levinud, väldib ta vaid rannikualasid ja paksu metsa. Sobilikes elupaikades ületab tema asustustihedus 10 paari/km2 ning väga heades biotoopides võib see küündida isegi 36 paarini km2.

Pikksaba meelispaikadeks on kultuurmaastikud, pargid, metsaservad, aedlinnad ja võsastunud jõelammid.

Harakad elutsevad tavaliselt paaridena ja on koos aasta ringi. Üldiselt on harakas paigalind. Vaid noorlinnud hulguvad talveperioodil ringi. Näiteks on Tartu lähistel rõngastatud harakas tabatud Peterburi eeslinnast. Pikim teadaolev ränderetk on olnud u. 450 km.

Joonis: Selma Jaks / EOÜ joonistusvõistlus

Munavargapaar alustab pesa ehitamist juba märtsis-aprillis. Pesa tehakse puu või põõsa võrasse 1…10 meetri kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas okstest ehitis, mille aluseks on savist kauss. Seest on pesa vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Erinevalt hallvarese või ronga pesast on haraka pesal ka katus, mis kaitseb mune ja poegi teiste röövlindude eest.

Aprilli lõpus - mai alguses munetakse pessa esimene muna, täiskurn (5…9 muna) on pesas tavaliselt mai lõpuks. Emaslind alustab haudumist kohe peale esimese muna munemist. Isalind on pesa läheduses ja hoiatab hädaohu eest. Pojad kooruvad 17…18 päeva pärast. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Kuna haudumist alustab harakas kohe, siis harakapojad on oma kaalult ja kasvult sageli väga erinevad. Fakt on aga see, et kõigesööjana tuntud harakas sööb vahel isegi omaenda poegi. Pesast lahkub lennuvõimetuna tavaliselt 2…3, harvem 5 poega. Harakapojad hakkavad lendama 22…27 päeva vanustena. Peale peast lahkumist tegutseb pesakond koos kuni talveni. Kevadel asuvad noored juba omaette pesitsema.

Joonis: Selma Jaks / EOÜ joonistusvõistlus

Harakas on kõigesööja, kelle menüüs võib leida putukaröövikuid, väikesi selgroogseid, igasugust taimset toitu, toidujäätmeid, raipeid, teiste lindude mune ja poegi ning lausa väikesi jänesepoegi. Talupidajatele on alati põhjustanud meelehärmi haraka nn “päti loomus”. Vargana kiusab harakas küll kasse, varastab seasööki ja röövib teinekord tibusidki, kuid väga vale arusaam on see, nagu tassiks harakas oma pessa ohtralt kelli, lusikaid ja trühvlikomme.

Joonis: Selma Jaks / EOÜ joonistusvõistlus

Köki suurimaks vaenlaseks on vististi inimene. Pesast lahkunud poegi võivad murda kassid, koerad, kährikud, rebased ning mingid. Täiskasvanud lindudele võivad teinekord kahju põhjustada kassikakk ja kanakull.

Looduses toob harakas suurt kasu kahjurputukate hävitamise ja kakuliste pesitsemise soodustamisega kuna viimased armastavad üle võtta vanu haraka pesi.