Põllumehe esmane püüd on oma maadelt saada saaki ja teenida sellega elatist. Paraku unustatakse sageli, et meiega koos elab ka suur hulk teisi elusolendeid, kes sama ruumi oma elupaigana kasutavad. Põldu on võimalik harida loodusega kooskõlas, kui põllumees oma igapäevastel töödel arvestab ka sealse elustikuga.

Käimasoleval heinaniitmise perioodil on eriti oluline rõhutada elustikuga arvestava säästliku niitmistehnika olulisust. Oskamatu ja hoolimatu niitmise ohvriks satuvad igal aastal tuhanded metsloomad ja linnud. Neile, kes viimaste käekäigust hoolivad on lihtsaimaks soovituseks: mitte niita heina heinamaa servast selle keskpunkti suunas! Sellisel juhul põgenevad jänese-, kitse- ja linnupojad ning sulgimise tõttu lennuvõimetud vanalinnud heinamaa keskosa suunas, kus nad viimase niite ajal surnuks lõigatakse. 

Rukkirääk ohus

Lindudest on peamiseks niitmise ohvriks rukkirääk, kellele heinamaad, eriti luhaheinamaa, on parimaks pesitsuspaigaks. Kultuurheinamaadel valib rääk pesitsemiseks pigem hõredama taimestikuga servaalad või kohad, kus taimestik mingil põhjusel on kiratsema jäänud. Rukkirääk saabub Eestisse harilikult maikuu eelviimasel nädalal ning soodsates oludes jõuab üles kasvatada kaks pesakonda. Kõige suuremaks ohuks räägule võib saada hoolimatu mehaaniline niitmine, mis hävitab otseselt nende pesakonnad, eemaldab hetkega pesa varjava taimestiku ja vähendab sobivate elupaikade hulka hilissuvel. Selle globaalselt ohustatud liigi säilitamiseks tuleb muuta meie põllumajandustavad linnusõbralikumaks - lükata niitmise aeg vähemalt osadel heinamaadel hilisemaks ja  niita nii, et linnud pääseksid põgenema. Rukkiräägu põgenemist niiduki eest raskendab talle iseloomulik käitumine, nimelt ei tõuse rukkirääk hädaohu korral mitte õhku, vaid jookseb jälitaja eest.

Niitmisskeem

Niitude ja heinamaade elustiku hoidmiseks tuleks niita keskelt väljapoole või servast-serva ja sellisel kiirusel, et ohtu sattunud loomad jõuaksid traktorit õigeaegselt märgata ja selle eest põgeneda. Kui põld piirneb ühelt poolt metsaga, siis servast-serva niitmisel on metsloomade seisukohalt soovitav niita suunaga metsa poole. Lisaks on niiduki tera kõrgus soovitav valida selliselt, et see liiguks vanalindudest ja poegadest kõrgemal (12-15 cm). Sobivaima niitmismeetodi valikut mõjutab kindlasti ka põllu suurus ja kuju.

Ära niida heina nii, et sõidad traktoriga heinamaa servast selle keskpunkti suunas!
  

Heinamaa niitmist peaks alustama keskelt väljapoole. Üks turvalisemaid niitmisvõtteid on ka esimese niite tegemine rohumaa keskelt, et siis järk-järgult servade suunas liikuda. Eelnevalt võib olla vajalik niita põllu servad.

Kui niidetavat põldu ääristavad loodusliku taimestikuga põllupeenrad või põõsasribad, on need loomadele ja lindudele heaks varjupaigaks ajal, mil kõrvalolevad põllud on juba niidetud või liiga madala taimestikuga (näiteks joonisel paremal pool asuv karjamaa). Keskelt väljapoole niitmisega suudavad linnud ja loomad põgeneda ja varjuda. Põllupeenarde hoolduseks tuleks neid niita, kuid mitte teha seda enne juuli keskpaika; nii jõuavad linnud pesitsemise lõpetada ja suurem osa õistaimi õitsemise lõpetada.

Munad rüüstaja ootel

Teiseks suureks probleemiks loomadele valede niitmisvõtete kõrval on kultuurrohumaade varajane sileerimine juba juuni algul. Lagedale jäänud munadega linnupesad rüüstatakse kiiresti ning tavaliselt ei pöördu ka emaslinnud neile tagasi. Et linde säästa, ei tohiks vähemalt luhaniidul ja põllumajanduslikust kasutusest väljas oleval haritaval maal niitmistöödega alustada lindude pesitsusaja kulminatsioonis, st. mitte varem kui 15. juulil. Kasutusest väljas olevate maade keskkonnasõbraliku niitmisega on võimalik kompenseerida lindude vähenenud sigimisedukust kasutuses olevatel põllumajanduskõlvikutel. 

Eesti Ornitoloogiaühing on välja andnud ka mitu brozüüri, mis annavad põllumeestele soovitusi ja juhiseid aastaringsete tööde ja toimetuste tegemisel ning aitavad juhtida tähelepanu põllumajandusmaastike mitmekesisele elustikule. Materjalid on kättesaadaval nii ühingu kontoris aadressil Veski 4, Tartu. 

Viga saanud linnust või loomast tuleks teada anda kas keskkonnainspektsiooni lühinumbril 1313, Nigula metsloomade taastuskodule numbril 050 45891 või Elistvere loomaparki telefonil 077 64666. Vigastatud linde võetakse 24 tundi ööpäevas vastu ka Tallinna loomaaia valvelauas.