Eestis on põllumajandusmaastike kaitse korraldamisel olnud põhilisteks poliitilisteks initsiatiivideks seaduslikud piirangud ja maakasutuse planeerimine. Põllumajandusest tulenevaid keskkonnaprobleeme on lisaks püütud leevendada Keskkonna- ja Põllumajandusministeeriumi poolt koostatud Hea Põllumajandustava juurutamisega. Maapiirkondade keskkonna märkimisväärseks paranemiseks peavad põllumajandusmeetodid olema aga veelgi enam keskkonnahoidlikumad kui näeb ette seadusandlus.

Eesti on põllumajandust ja maamajandust laiemalt ette valmistanud astumiseks Euroopa Liitu välisabiprojektide toel alates 1998. aastast, mil algas põllumajanduse keskkonnaprogrammi väljaarendamine. Euroopa Liidu põllumajanduse keskkonnaprogrammi arendamine on 1992. aastast kõigile liikmesriikidele kohustuslik. Riiklikud ja/või regionaalsed põllumajanduse keskkonnaprogrammid on paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides esimeseks ulatuslikuks katseks toetada talunikke kui maapiirkondade korrashoidjaid. 

Eestis rakendatav põllumajanduslik keskkonnatoetus on üheks oluliseks vahendiks põllumajandusmaastike kaitse ja hooldusega seotud tegevuste toetamiseks. Eesti põllumajanduse keskkonnaprogrammi eesmärgiks on soodustada keskkonnasõbralike põllumajandusmeetodite juurutamist ja jätkuvat kasutamist, säilitada maastikulist ja bioloogilist mitmekesisust, suurendada põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust ning aidata keskkonnale tulutoovalt tegutsevatel põllumajandustootjatel saada kohast tulu. 

Kolmeaastane kogemus

Põllumajanduslikku keskkonnatoetust on Põllumajandusministeeriumi administreerimisel makstud juba alates 2000 aastast (mahepõllumajandus ja ohustatud tõugu looma kasvatamine). 2001. aastal lisandus põllumajandusliku keskkonnatoetuse pilootprojekt kahel pilootalal – Kihelkonna ja Lümanda vallas Saaremaal ning Palamuse vallas Jõgevamaal. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse raames toetati pilootaladel keskkonnasõbralikku majandamist ning lisaks sellele ka mahepõllumajanduslikku tootmist, eesti tõugu hobuse kasvatamist, kiviaia taastamist ja hooldamist, võsastunud põllumajandusmaa hooldamist ning Palamuse vallas ka mitmeliigilise põõsasriba, tiigi ja märgala rajamist. Põllumajanduslikku keskkonnatoetust maksti kokku 64-le põllumajandusettevõttele kogusummas 2,6 miljonit krooni. Toetuse saajate arv oli Saare maakonnas 39 ja Jõgeva maakonnas 25. Taotluste rahuldamise protsent oli eelarvelistel põhjustel keskmiselt 51%.

2002. aastal laienes keskkonnatoetus osaliselt veel 55-le vallale, kus maksti toetust hea taimekasvatustava võtete kasutamise ja põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva võsastumata haritava riigimaa hooldamise eest. Toetust maksti 1398-le tootjale summas 29 miljonit krooni. Toetusesaajate arv oli suurim Saaremaal (25%). Taotluste rahuldamise protsent võrreldes eelmise aastaga oli suurenenud 81 %-ni.

2003. aastal jätkus toetuse maksmine sarnaselt eelmisele aastale. Põllumajanduslik keskkonnatoetus määrati kokku 1874-le põllumehele kogusummas 40,8 miljonit krooni. Endiselt oli toetusesaajate arv suurim Saaremaal, taotlusi rahuldati 92% ulatuses.

Eelnev kokkuvõte näitab, et aastatega on suurenenud nii taotlejate arv kui ka taotluste rahuldamise protsent. Tähtis osa on siinjuures olnud teabe levitamisel ja tootjate koolitamisel. Koolitus ja näidisprojektid on aidanud kaasa nii kogu programmi elluviimisele kui ka üksikute meetmete tulemuslikule rakendamisele. 

Maaelu toetamine liitumisjärgselt

Liitumisjärgselt on põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamist kavandatud EL-I Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikaga kaasnevate meetmete rakendamise ning vahendite kasutamise põhimõtted ja tingimused on määratud Maaelu arengukavas (MAK). Lisaks põllumajanduslikule keskkonnatoetusele rahastatakse Maaelu arengukava alt järgmisi toetusi:

vähemsoodsate alade toetus;
metsastamise toetus;
elatustalude kohanemise toetus;
ühenduse nõuetega  vastavusse viimise toetus;
otsetoetuste lisamaksed.

Põllumajanduslik keskkonnatoetus on ainus kohustuslik maaelu arengu meede kõigile EL-i liikmesmaadele. MAK-i toetuste eelarvest rahastab 80% Euroopa Liit ning kõige enam raha (29,3% kogu eelarvest) suunatakse põllumajanduslikule keskkonnatoetusele. Toetuse taotlejale kompenseeritakse saamatajäänud tulu ja lisakulutused, millele võidakse lisada täiendav makse (näiteks NATURA alade ja väärtuslike maastike puhul). Toetuse saamise tingimuseks on üldiste keskkonnanõuete täitmine, liitumisel sõlmitakse põllumajandustootjaga viieaastane leping, millega ta võtab endale kohustuse meetmega seatud nõuete täitmiseks. MAK-i põllumajandusliku keskkonnatoetuse meede koosneb:

Praeguste kavade kohaselt rakenduvad liitumisjärgselt, 2004. aastal keskkonnasõbraliku tootmise ja mahepõllumajanduse toetused.

Keskkonnatoetused lindude hüvanguks

2000. aasta seisuga oli Eesti lindude nimekirjas kokku 341 loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki. Neist põllumajandusmaastikku kasutavateks liikideks võib lugeda 134 liiki, seega moodustavad põllumajandusmaastikku suuremal või vähemal määral kasutavad linnuliigid väga olulise osa meie linnustikust. Lindude arvukuse muutustest kultuurmaastikes loe Jaanus Eltsi artiklist Lindudest põllumajandusmaastikus.

 Linnustiku mitmekesisuse põllumajandusmaastikus tagavad:

avatud kraavid ja nende vallidel olev looduslik taimestik;
vaheldusrikas kultuuride kasutus;
mitmesugused maastikku jaotavad/ilmestavad elemendid;
vähene putukamürkide kasutus;
võimalust mööda lindude pesitsustsükli arvestamine tööde korraldamisel;
väikekiskjate arvukuse reguleerimine;
talvine lisasöötmine;
pesitsustingimuste loomine.

Põllumajandusliku keskkonnatoetuse üheks eesmärgiks on bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine. Kavandatud meetmetest võib leida mitmeid tegevusi, mis otseselt või kaudselt soodustavad linnustiku mitmekesisust põllumajandusmaastikus. 

Keskkonnatoetust makstakse tootjale, kes peab vastavalt valitult meetmele jälgima kas viljavaheldust või rakendama külvikorraplaani alusel külvikorda. Põllukultuuride mosaiiksus omakorda pakub lindudele võimalikult mitmekesiseid pesitsus- ja toitumispaiku. Elu- ja toitumispaikadena on sama olulised ka mitmesugused maastikku jaotavad/ilmestavad elemendid. Toetuse abil toetatakse väärtuslike maastiku- ja looduselementide säilitamist ja maastike mitmekesisuse suurendamist näiteks põõsasribade istutamisega ning kiviaedade taastamise, märgalade, tiikide jms rajamisega. Keskkonnatoetuste abil on võimalik arendada põllumajandust, mis võimaluse korral arvestab lindude pesitsustsükliga, näiteks ei ole tootjatel lubatud põõsasribade ja tiikide hooldustöid alustada enne 20. augustit. Linnustikku soodustavalt mõjub ka erinevate meetmete all kehtiv nõue väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise piiramise kohta. Nii ei tohi näiteks kasutada väetisi ega taimekaitsevahendeid looduslike rohumaade, kasutusest väljas olevate alade ja mitmeaastase taimestikuga põllu serva jäetud ribadel. Pesitsustingimuste loomisele põllumajandusmaastikus aitavad kaasa mitmed toetuse taotlejale kehtestatud nõuded:

mitmeaastaste taimestikuga ribade jätmine põllumassiivide servadesse või suuremate põldude liigendamiseks;
looduslike ja pool-looduslike rohumaade säilitamine ning hooldamine,
kasutusest väljasolevate alade niitmine kord aastas. 

Eelnenud positiivsetele näidetele on tegevusi, mis tekitavad põllumajanduse ja looduskaitse spetsialistide vahel vaidlust. Näiteks tekitab vaidlust niitmistähtaeg kasutusest väljas olevate maade puhul. Põllumajandusspetsialistid nõuavad varajast niitmistähtaega (alates 1. juulist), sest nad näevad selles võimalust võidelda umbrohtude leviku vastu kasutuses olevatele põldudele. Ornitoloogide seisukoht on, et niitmisaja edasilükkamine juuli keskpaika aitaks oluliselt vähendada lindude mehaanilist häirimist. Loe lisaks Irina Herzoni artiklit Kas kasutusest väljas olevate maade varajane niitmine Eestis toetab ohustatud linnuliikide säilimist?.

Samuti on praegu veel raske ette näha programmi mõju, toetuse tõhusust, meetmete tulemuslikkust jms. Osa MAK-is kavandatavaid esmapilgul keskkonnasõbralike tegevusi, näiteks metsastamine, võib hoopis põldude sobivust avamaastiku liikidele (haned, kured, kurvitsad) vähendada. Meetmete mõju hindamiseks ja täiendamiseks käivad paralleelselt programmi koostamisega ettevalmistused põllumajanduse keskkonnatoetuse seire- ja hindamissüsteemi väljaarendamiseks (Eesti-Hollandi Phare twinning projekt) ning arengukavale on tellitud eelhindamine ja strateegiline keskkonnamõju hindamine (SMH). SMH materjalid avalikustatakse kommenteerimiseks Põllumajandusministeeriumi koduleheküljel.