Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika teel keskkonnasäästlikkuse poole
Hoidu tapmast!
Toetused põllumajanduskeskkonna kaitseks

Taust

Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika (CAP)  pakub mitmeid võimalusi traditsioonilise ja keskkonnasõbraliku põllumajanduse arendamiseks, samas võib see liituvates riikides kaasa tuua põllumajanduspraktikate intensiivistamist. Ka peab kurbusega tõdema, et esialgsed ettepanekud CAP-i reformimiseks on tunduvalt nõrgenenud ning ei too kaasa keskkonnaseisundi märkimisväärset paranemist (CAP-i reformist loe artiklit Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika teel keskkonnasäästlikkuse poole).

Eestis on põllumajandustootmist võrreldes Euroopaga palju vähem toetatud ja seega on põllumajandustegevus aidanud kaasa väärtuslike elupaikade ja liikide säilimisele. Paljud põllumajandusmaastike liigid nagu rukkirääk (Crex crex), väike-konnakotkas (Aquila pomarina) ja rohunepp (Gallinago media) on meil esindatud üsna arvukalt, samas on need liigid sattunud nii üle-euroopalise kaitseväärtusega kui ka globaalselt ohustatud liikide nimekirja. Kõik eelpool nimetatud liigid kuuluvad ka Euroopa linnudirektiivi I lisasse.

Eestis kuulub rohunepp Kaitstavate Loodusobjektide Seaduse järgi II kaitsekategooriasse ja Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide kategooriasse. Väike-konnakotkas on I kaitsekategooria liik ja kantud punase raamatu haruldaste liikide kaitsekategooriasse. Rukkirääk on sarnaselt rohunepile II kaitsekategooria liik, punasest raamatust leiab ta tähelepanu väärivate kategooria  liikide nimekirjast.

Käesoleva projekti käigus püütakse maksimaalselt ära kasutada EL struktuurifondide võimalusi põllumajandusmaastike linnustiku soodustamiseks riiklikul tasandil ning siduda eelpool nimetatud globaalselt ohustatud liikide kaitsevajadused põllumajanduse keskkonnameetmetega. Loe lisaks artiklit: "Toetused põllumajanduskeskkonna kaitseks". Seetõttu on projekti tegevused seotud Maaelu Arengukava (MAK) meetmete hindamise ja täiendamisega ning oluliste sihtgruppide teadlikkuse tõstmisega. Läbi projekti püüab EOÜ koguda ja jagada kogemusi oluliste põllumajandusmaastike majandamiseks (sh potentsiaalsed Natura 2000 alad) ning luua aluse Eesti Ornitoloogiaühingu pikaajaliseks tegevuskavaks põllumajandusega seotud küsimustes. 

Rohunepi esmast taandumist ja väljasuremist Lääne-Euroopas täheldati 19. sajandil. Liigi hävimise peamisteks põhjusteks olid ulatuslikud maaparandustööd ja traditsiooniliste maaviiside asendumine intensiivse tootmisega. 

Eestis oli rohunepp tavaline haudelind ja läbirändaja veel 19. sajandi keskel, hiljem on tema arvukus vähenenud. Selle põhjuseks võib lugeda madalsoode kuivendamist, lamminiitude ja soostunud heinamaade ulatuslikku kraavitamist kolhoosiaegadest alates ja niitmise lakkamist jõelammidel pärast kolhoosikorra lõppemist. Praeguseks on Eestis teda üle 70 püsiva esinemisala, hinnanguliselt võib mängupaikade arv olla üle 100. Praeguste teadmiste alusel peaks Eesti asurkonna suuruseks olema 600-800 isaslindu. 

Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud ja madal- ja siirdesood, kuid sageli asutab ka liigniiskeid kultuurrohumaid (endised heinamaad ja poldrid, kus veel niidetakse või karjatatakse loomi). Luhaniite eelistatakse pesitsemiseks eelkõige sellepärast, et nende viljakates muldades on suurel hulgal kergesti kättesaadavaid vihmausse. Liik eelistab mängupaiga valikul kidurama ja madalama rohustuga ja sageli lisaks madalama puhmastiku või põõsastikuga alasid (näiteks varem kasutatud teed heinamaadel) või ekstensiivselt majandatavaid niite, kus niitmine, karjatamine ja võsa raiumine aitab pärssida kõrgtaimede peale tungi ja kuluheina kuhjumist. 

Seos põllumajandusega:
Rohunepi kaitsekorralduskava järgi on Eestis olulisimaks, suure tähtsusega ohuteguriks, lamminiitude kinnikasvamine ebapiisava majandamise tagajärjel. Ohuteguri toimemehhanismiks on tähtsate elupaiga omaduste kiire halvenemine: võsastumisega kaasneb liikumistakistus, röövloomade sissetung ning toitumistingimuste halvenemine või toidu muutumine kättesaamatuks.

Rohunepi kaitsekorralduskava järgi on Eestis rohunepi elupaikade hävimine kuivendamise tagajärjel praegu väikese, kuid potentsiaalselt suureneva tähtsusega ohutegur. Maaparandus ohustab rohuneppi eelkõige läbi toiduobjektide (mullaselgrootute) kättesaadavuse drastilise kahanemisega kuivendatud aladel.

Potentsiaalselt arvestatavaks ohuteguriks võib Eestis lugeda intensiivset majandamist, mis toob kaasa raske tehnika kasutamise. Luhapinnase tihenemise ja niiskemates luhaosades luhakamara hävimise tagajärjel väheneb mulla selgrootute hulk ja kättesaadavus. 

Väikese tähtsusega ohuteguriks võib lugeda ka varajast niitmist (enne 10. juulit), mis ei kutsu esile elupaiga püsivat kahjustamist vaid mõjutab otseselt rohunepi pesitsemisedukust konkreetsel aastal. Rohunepi pesitsusfenoloogiat arvestades on optimaalsem niitmise algus rohunepi esinemisaladel 20. juuli, sest alles selleks ajaks on lennuvõimestunud ka enamus järelkurnadest koorunud pesakondadest. 

Väike-konnakotkas kuulub Euroopa arvukamate kotkaste hulka, kuid tema arvukus on möödunud sajandi jooksul märgatavalt langenud mitmetes Euroopa riikides. Euroopas on liiki ohustavate teguritena kirjeldatud maastiku mosaiiksuse kadumist, luhaniitude ja teiste rohumaade hävimist maakasutuse lõppemise ja metsastamise tagajärjel, põllumajanduse intensiivistumist ning ulatuslikku monokultuuride kasvatamist. Ka Eestis on viimasel aastakümnel toimunud muutused mõjutanud väike-konnakotka arvukust: kiiresti kasvavad raiemahud ohustavad pesapaiku ning põllumajanduse hääbumisega võivad kaduda sobivad jahialad. Väike-konnakotka praeguseks arvukuseks Eestis võib hinnata 500-600 paari. 

Väike-konnakotka käekäiku mõjutab muuhulgas sobivate saagialade rohkus. Väike-konnakotkas jahib saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, aga ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel ning vähesel määral metsas. Lisaks poollooduslikele märgaladele on liigi toitumisaladeks ka kultuurmaastikud. 

Seos põllumajandusega:
Toitumisalade hävimise ja degradeerumisega seotud ohuteguriks Eestis on rohumaade kadumine ja kvaliteedi langus ning põllumajandusmaade kasutusest välja jäämine. Paariaastased söödid on küll heaks toitumisalaks, kuid pikemaks ajaks sööti jäänud põllumaadel takistab saagi püüdmist kulustumine ja võsastumine. Ka ei paku sellele liigile piisavalt toidubaasi monokultuursed viljapõllud. Väike-konnakotka kaitsekorralduskava järgi on saagialade hävimine ja degradeerumine Eestis keskmise tähtsusega ohutegur. 

Rukkirääk eelistab pesitseda aladel, kus taimestik ulatub üle pea. Seega valib see liik pesitsemiseks heinamaad, eriti sobivad on luhaheinamaad. Niiskemates  elupaikades on taimestik maapinna lähedal hõre ja lind pääseb seal kergelt liikuma. Ka leidub niiskes rohkem putukaid, vihmausse, tigusid jms. Kultuurheinamaad on räägu jaoks vähemsobivamad tiheda taimestikku tõttu ja seega kasutab ta pigem viimaste servaalasid või kohti, kus taimestik on kiratsema jäänud. Rukkirääk saabub Eestisse harilikult maikuu eelviimasel nädalal ning soodsates oludes jõuab üles kasvatada kaks pesakonda. Rukkirääk vajab kohale jõudes piisavalt kõrget taimestikku, et aga saabumise ajal on heinakasv alles väheldane, võib ta alguses kasutada ka rukkiorast.

Seos põllumajandusega:
Rukkiräägu suurimateks ohuteguriteks võib lugeda niitmise mehhaniseerumist, liiga varajast niitmist ja katva taimestiku vähesust pesitsusperioodi jooksul. 

Kogu Euroopas on rukkiräägule suurimaks ohuks mehaaniline niitmine. See põhjustab poegade otsest surma ja pesade hävitamist, katva taimestiku kiiret eemaldamist ja sobivate pesitsuselupaikade vähenemist suve lõpuks. Kõige laastavam on väljastpoolt sissepoole niitmisvõte, kuna vanalinnud ja suuremad pojad ei põgene mööda niidetud ala ning kogunevad tavaliselt viimasele niitmata alale, kus nad niidetakse surnuks. Seega soovitatakse lisaks keskelt lahku niitmisele, niita suunaga metsa või muu kõrgema taimestikuga ala poole, et lindudel oleks võimalus varjuda. Rukkiräägu põgenemist niiduki eest raskendab talle iseloomulik käitumine, nimelt ei tõuse rukkirääk hädaohu korral mitte õhku, vaid jookseb jälitaja eest.

Rohumaade liiga varajane niitmine jätab pesad ilma kaitsvast taimestikust ja suurendab röövluse ohtu. Kui lükata niitmisaeg juuli keskpaika, on esimese kurna pojad muutunud vanalinnust iseseisvaks ja on võimelised niiduki eest põgenema ning veel niitmata alad pakuvad võimalust teiseks pesitsemiskatseks. Kõrge taimestiku olemasolu on oluline ka pesitsusperioodi lõpul, mil sulgivad pojad ja vanalinnud vajavad kaitset röövloomade eest. Katvat taimestikku pakuvad sel ajal muuhulgas niitmata jäetud teepeenrad, põllumajanduslikust kasutusest väljas olevad võsastumata maad jms. Säästlikest niitmisvõtetest loe lisaks artiklit Hoidu tapmast!.