Selts tuvilised COLUMBIFORMES

Kuigi tuvisid on suuri ja väikseid, on enam-vähem ühevärvilisi ja vägagi kirjusid, seostub sõna „tuvi“ meile enamasti ikka kodutuviga. Tuviliste seltsi kuulub umbes 320 liiki huvitavaid ja väga kohanemisvõimelisi linde. Järgnev ülevaade püüab anda üldise pildi sellest toredas linnurühmast.

Tuviliste suurus kõigub suurtes piirides. Neist väikseim on 30-grammine pärl-värbtuvi (Columbina passerina), suurim aga keskmiselt 2 kg kaaluv lääne-kroontuvi (Goura cristata). Inglise keeles nimetatakse väiksemaid liike üldjuhul “dove” ja suuremaid “pigeon”. Enamus tuvisid on seotud puistuga. Suurem osa neist toitub maas, kuid on ka puudel toituvaid liike. Aktiivse tegevuse vahel konutavad nad enamasti peitununa puistus.

Tuvid on levinud pea-aegu üle kogu planeedi Maa, erandiks on vaid ekstreemsete ilmastikutingimustega Arktika ja Antarktika. Sõltuvalt liigist asustavad nad väga erinevat tüüpi metsi, kõikvõimalikke avamaastikke (k.a. savanne, kõrbi), mäestikke ja kaljunõlvu ning lõpuks veel ka korallriffe. Taoline lai elupaigavalik näitab selle linnurühma väga head kohanemisvõimet.

Tuvisid iseloomustavad enamasti lühike nokk, väike pea, lühikesed jalad ja kompaktne keha. Paljudel liikidel on silmade ümber sulistumata ala, mille värvus varieerub liigiti. Neil on hästi arenenud rinnalihased, mis viitab headele lennuomadustele. Tiiva kuju annab vihje, kas liik rändab või mitte: pikkade laba-hoosulgedega tiivad on rändajatel ja lühemate laba-hoosulgedega ümaramad tiivad on paigalindudel.

Enamasti on emas- ja isaslinnud välimuselt väga sarnased, kuid isaste sulestik on mõnevõrra erksam. Osa tuvisid on päris värvikirevad, ning neil esineb paarumiskäitumises olulist rolli mängivaid suliskroone (näiteks kõnnutuvi – Geophaps plumifera) ning erksavärvilisi silmaringe (näiteks teemanttuvi – Geopelia cuneata ja mask-püütuvi Geophaps smithii). Mõnedel liikidel on noka ümber, rinnal, seljal või tiibadel asetsevatel sulgedel violetne või pronksjas läige. Seemnetoiduliste liikide hulgas on rohkem selliseid liike, kelle sulestik on parema varje tagamiseks tagasihoidlikult pruunikas või hallikas, seevastu puuviljatoiduline perekond rohetuvid (Ptilinopus) on ja tähelepanuväärselt värvikirevad: erkroheline sulestik on kaunistatud peatutil, rinnal, päranipualal ja saba alumiste kattesulgedel punaste, violetsete, kollaste, valgete või mustade laikudega.

Pesapojad on kaetud hõreda udusulestikuga, kusjuures liigiti võib see olla valge, kollane, pruun või hall. Pesast lahkumise hetkeks pole pärissulestik veel täielikult välja arenenud, eriti märgatav on see tüürsulgede osas.

Tuvid armastavad koguneda parvedesse, millede suurus on liigiti muidugi erinev. Aastaringselt tegutseb parvedes näiteks parve-väljatuvi (Phaps histrionica). Teise äärmusesse jääb pruun-töbituvi (Geotrygon montana), kes alati tegutseb vaid paaridena. Rändesalgad on enamasti suured ning kaasaegsetest liikidest on need suurimad ilmselt lõuna-ruugetuvil (Zenaida auriculata).

Tuvid jaotuvad toitumise järgi kaheks: seemnetoidulised ja puuviljatoidulised. Seemnetoidulised liigid toituvad maas, otsides seemneid silmadega ning vajadusel lükkavad varist nokaga laiali. Leitud seemned neelatakse tervelt. Puuviljadest toituvad liigid nopivad vilju otse puult. Mõned liigid toituvad täiendavalt ka muust taimsest materjalist, nagu näiteks lehed, pungad ja õied ning osa liike tarbivad periooditi ka selgrootuid. Tuvid joovad vett imedes, mistõttu saavad nad joonuks väga madalast veekihist. Vett on muuhulgas vaja söödud seemnete niisutamiseks ning poegadele antava „pugupiima“ tootmiseks. See eritis koosneb 60% valkudest, rasvu on 36%, vähesel määral sisaldab see ka süsivesikuid, erinevaid mineraale ja antikehasid. „Pugupiim“ hakkab vanalindudel moodustuma kaks päeva enne munade koorumist ning umbes kümnendal elupäeval asendub see poegade menüüs täielikult muu toiduga.

Tuvipaar on monogaamne, vähemasti sesooni jooksul. Pesamaterjali kannab kohale isaslind, emaslinnu ülesanne on see õieti paigutada. Tüüpiline pesa on kas okstest moodustatud platvorm või erinevate taimede vartest tehtud nõrgalt nõgus taldrikulaadne ehitis. Kuigi selline pesa tundub väga ebakorrapärane ja lohakas, on sellisel struktuuril teatud eelised – näiteks kuivab see vihma järgselt väga kiiresti. Siiski on ka selles osas erandeid ja näiteks hund-rohetuvi (Ptilinopus superbus) punub ja haagib oksad omavahel tugevaks ehitiseks. Paljud liigid teevad pesa puudele või puuõõnsustesse, viimase variandi näiteks võiks olla meilgi pesitsev õõnetuvi (Columba oenas). Kaljueenditel meeldib pesitseda kaljutuvil (Columba livia) ja lumetuvil (Columba leuconota), maapinnal taimestikus aga kõnnutuvil (Geophaps plumifera) ja parve-valjastuvil (Phaps histrionica). Üldjuhul pesitsevad tuvid üksikult, kuid näiteks kaelus-turteltuvisid võib ühes pargis pesitseda õige mitu paari. Selgelt erandlik selles mõttes on lakktuvi (Caloenas nicobarica), kelle koloonias võib olla tuhandeid pesi.

Tuvisid iseloomustab väga väike kurn, mis enamusel liikidel koosneb kahes munast ning puuviljade saadavusest sõltuvatel rohetuvidel (Ptilinopus sp.) vaid ühest munast. Haudumises osalevad mõlemad vanalinnud ja see kestab väiksematel liikidel 11-16 päeva ning suurematel liikidel 17-30 päeva. Väikseid poegi toidetakse vanalindude pugus toodetud tuvipiimaga, hiljem lisanduvad sellele veel eelniisutatud seemned või viljad. Poegade alanokk on laienenud ning nö paadikujuline, soodustades vanalindudelt vedela toidu vastuvõtmist. Pojad lennuvõimestuvad väiksematel liikidel 10-17 päevaselt, suurematel 20-36 päevaselt. Kiskja poolt ehmatatuna võivad pojad pesast lahkuda juba enne lennuvõimestumist. Vanalindudest sõltuvad pojad veel isegi kuni 40 päeva vanuses, kusjuures selleks ajaks on korduvpesitsevatel paaridel enamasti juba uus kurn munetud. Tuvid alustavad pesitsemist juba järgmisel aastal peale koorumist, soojas kliimas (kus puudub selgelt välja kujunenud sigimisperiood) vahel isegi juba koorumise aastal.

Enamasti on tuvid paigalinnud, kuid pesitsuse järgselt võidakse moodustada suuremaid salku ja liigutakse laiemalt ringi. Toiduspetsialistid on sõltuvad konkreetsete taimede viljumisest ning on seepärast nomaadilised. Himaalajas ja Andides pesitsevatel liikidel esineb kõrgusränne, st pesitsuse järgselt laskuvad nad madalamal paiknevatele talvitusaladele. Näiteks Brasiilias on selliseks liigiks suur-selvatuvi (Patagioenas plumbea) ja Costa Ricas väike-selvatuvi (Patagioenas subvinacea). Meie tuvidest on tõeline kaugrändur turteltuvi, kelle talvitusalad asuvad Aafrikas. Tuvide lend on kiire ja jõuline. Lennu kiirus on 50-65 km/h ning võistlusteks treenitud kodutuvid (ingl. racing pigeons) suudavad päevas lennata 800-1000 km.

Tuvidel on palju vaenlasi, näiteks röövlinnud, maod, imetajad, saartel aga ka inimese toodud kassid ja koerad. Maitsva liha tõttu on paljud tuvid populaarsed jahilinnud. Peamiseks ohuks tuvidele on elupaikade kadumine, kusjuures lisaks inimtekkelistel põhjustele mängivad selles protsessis rolli ka orkaanid, metsapõlengud ning elupaikade teisenemine seoses intensiivse karjatamisega. Mitmete tuviliikide puhul on asutud neid re-introdutseerima (loodusesse taasasustama). Sellised kunstliku paljundamise programmid on loodud näiteks õlaktuvi (Columba inornata), roosatuvi (Nesoenas mayeri) ja socorro ruugetuvi (Zenaida graysoni) jaoks.

Tuvisid on folklooris, religioonis ja erinevate kultuuride legendides mainutud juba ammustest aegadest. Üks tore portugali legend pajatab, turteltuvid mängisid sel ajal kui teised linnud õppisid Jumalalt pesa ehitamise oskusi. Seepärast on nende pesad nüüd nii haprad. Turteltuvisid peetakse armastuse, pikaealisuse, viljakuse ja truuduse sümboliteks. Kodutuvisid e. kirjatuvisid kasutati sõdade ajal strateegilise informatsiooni edastamiseks.

Lõpetuseks aga võiks rääkida kahest suurest tuvist, kes tänaseks päevaks on planeet Maalt hävinud. Nad olid tänapäeval leiduvatest liikidest vägagi erinevad. Dodo e. mauritiuse dront (Raphus cucullatus) oli levinud Mauritiusel ja rodriguese dront (Pezophaps solitaria) endeem India ookeanis paiknevatel Maskareenidel, st tema levik piirduski vaid nende saartega. Nad olid lennuvõimetud puistulinnud, kes olid kohastunud elama ühegi vaenlaseta saartel. Hukatuslikuks sai neile inimese saabumine. Võrreldes tänapäevaste tuvidega olid need kaks liiki väga suured: emaslinnud kaalusid umbes 17 kg, dodo isane umbes 21 kg ja isane rodriguese dront kogunisti kuskil 28 kg. Tänapäevased tuvid kaaluvad kuni 2 kg. Nende välimus oli tänapäevastest sugulastest oluliselt erinev. Teatud sarnasusi noka kujus võib leida näiteks hammastuviga (Didunculus strigirostris). Nüüdisaegsete tuvide poegade laienenud nokk meenutab nende kahe kadunud liigi välimust. Muus osas oli drontidele iseloomulik hõre sulestik, kääbustiivad ning näol suured sulevabad nahapiirkonnad.

KAELUS-TURTELTUVI

TURTELTUVI

  • Kas nähtud tuvi oli kodutuvist palju väiksem ja saledam?
  • Kas kaela peal oli ikka must laik?
  • Kas ta laulis “turrr… turrr” või “guguu-guk… guguu-guk”?

JahEi

KAS OLED LIIGIS KINDEL?

JahEi

Õige liik Õige liik Vale liik
KAELUS-TURTELTUVI TURTELTUVI KAELUSTUVI
Suurus Kodutuvist väiksem, musträstast veidi suurem Kodutuvist väiksem, musträsta suurune Kodutuvist selgelt suurem, varese suurune
Kehakuju Sale ja pika sabaga Sale ja pika sabaga Suur ja jässakas
Põhivärvus Hallikas-beež Pruun Hall
Laigu värvus kaelal Must Must (lähedalt mustavalge vöödiline) Valge
Häälitsus guguu-guk… guguu-guk. Alati kolmesilbiline, rõhk teisel silbil turrr… turrr… turrr… Kordab ühte silpi Viiesilbiline „uugutamine“
Elupaik Peamiselt maa-asulad Metsamaastik, põllumajandusmaastik Metsamaastik, väikesearvulisena kõikjal