… Seekord vuran liinibussiga Tartust Vändra ja Pärnu suunas, et tuttavaid külastada. On sügisene linnuvaatluste aeg. Vihmaste sügispäevade sekka eksis päikesekuldne nädalalõpp. Vaatan bussiaknast varahommikusse päeva ja püüan pilguga tabada igat lindu, pannes nad kohe ka lehekesele kirja. Sügisvaikus on linnuriigis märgatav. Ikka vilksatab mõni vares, harakas, näpuotsaga varblasi, ainult tootmishoonete prahipaikades ja värskel künnil on kodutuvide, hakkide ja kajakate parvi. Oi, missugused erepunased vahtrad on seal eemal pargiservas! See oli Lahmuse - ja juba on nad möödas. Samamoodi nagu need kuldsed aastad aastate pikas reas - Matsalus…

Oli kuuekümnendate aastate algus. Olin juba seitse aastat õpetajaametit pidanud ja siis lõpuks oma unistuste rajale jõudnud - õppida bioloogiat Tartu Ülikoolis nagu kord mu ema. Soovisin küll kõigest hingest lindudega tegelema hakata, kuid mulle tehti selgeks, et rohkem on vaja neid, kes lindude toidu - putukatega - tegeleks… Nii sai minust entomoloog, kelle hing aga lapsepõlvest peale on kuulunud lindudele, eriti rannikulindudele. Kui ma kord ELUS ridades Vilsandile sain, oli mu suurim eluunistus täitunud. Ja kui praegu lendavad mu kodust üle lahkuvate hanede ja luikede parved, siis mõttes saadan neid lahele ja samas ootan juba nende tulekut tagasi.

Sel suvel jõudsin taas üle pikkade aastate EOÜ 80. sünnipäeva puhul taas Matsallu. Olin kord Matsalus kolm meeldesööbivat suve küllap ELUS usaldusmehena soovides ornitoloogiasektsioonis töötada, aga diplomitööks sai "Matsalu rannaniitude entomofaunast". Ka putukate maailm oli väga huvitav - eriti binokulaaris vaadatuna. 

Oma kahapüüke tegin varakevadest hilissügiseni ja samas oli kogu selle ala linnuriik mu ümber. Tol ajal olin tihti üksi vaid putukate, lindude ja kolhoosi lehmadega neil niitudel. Ornitoloogid olid ju enamuses lahel ja saartel.

Olin esimene elanik Penijõe keskuse majas, teisel korrusel. Ronisin sinna poolvalmis tuppa redelit mööda. Ornitoloogid olid vanas mõisamajas.

Teisel suvel olime juba kõik uues majas. Imetlen alati  tolle aja noorte entusiasmi, kes ilma rahata (vist mõni rubla päevaraha anti) suve läbi müttasid kaelani poris tenniste väel roostikus pesi otsides. Olid enamuses kooliõpilased. Ainuke naishing peale minu oli nooruke koolitüdruk Olga Sindist. Aga ta oli väga vapper ja tundis hästi linde.

Olid toredad väljasõidud meresaartele väga vana, suure, musta, katkise kaluripaadiga, mis meid tormis paaril korral oleks peaaegu lahe põhja jätnud: küljelaudade vahelt tuli vett rohkem sisse, kui välja loopida jõuti… Kitsikusest välja aitas meid ikka nii tasakaalukas ja muhe Valdur Paakspuu. 
 
Saartel ööbida oli imetore.  Aga päeval otsisime seal lindude pesi, loendasime neid ja kurnade suurust, tegime hautuseproove, rõngastasime noorlinde jne.

Mida me seal sõime? Olid oma "kaevud" - auk maa sees, kuhu oli kogunenud vihmavett, sääsevastseid täis. See kurnati ja keedeti teed ja "törlönti".  See oli nii maitsev, et pangene pada sai alati tühjaks. Paja pesemisega mehed erilist vaeva ei näinud. Kui mina kord püüdsin kõrbenud kihi alt põhja kätte saada, ütlesid ka mulle, et mis sa jandad - õõnsus veel küllalt suur, järgmine "törlönt" mahub veel sisse küll!

"Törlönt" oli vees keedetud lihakonserv, makaronid, manna, riis või mõni muu jahuaine, mida parasjagu oli. Või siis kõik kotisopid korraga sisse puistatud. Aga kõrvale hammustasime Lihulast ostetud vettinud tulihapu-soolasest kahekilosest leivapätsist viilukese, sest rohkem seda leiba korraga ei suutnud süüa. 

Sügisesed tühjad hahapesad olid ikka veel nii kohevad nagu Jaan Naaberi magamiskott, mis üleni lukuga lahti käis ja tekiks peale võis võtta. Ta ei keelanud seda teistele, kui teda ennast seal ei olnud. Ei olnud ju majas veel kütet.  See kott oli nagu rändlind üle mere tulnud ja toona oli see tõeline imeasi. Meenuvad Sven Onno naerused vidukil silmad prilliklaaside taga, mis meid ikka rõõmsale meelele tõid. Vahel noomis Olav Renno meid mõne lörriläinud asja pärast.

Aga rannaniidud olid mu pärusmaa. Nii puhtad, nii linnupesarikkad, et putukakaha lööki oli vahel raske teha. Ja siis mu pea kohal seda tildrite, viglede ja kajakate kaebamist ja ründamist - see kõik on veel praegugi kõrvus ja paneb hinge värisema. See tunne on  mind saatnud kogu mu elu.

Nüüd, kus teeme EOÜ-s projekte, edastame andmed kähku arvutisse, Internetti - et muidu ei anta raha… Kõik peab ikka kohe samal päeval kuhugi kokku jõudma. Kas jääb siis veel hing värelema kogu eluks? Või juhtub nii nagu sel suvel Matsalus kogesin - rannaniidud Penijõe kaldal olid umbe kasvanud, ainult mõni varblane sabistas põõsas. Oli küll vaatetorn. Aga mina vaatasin sealt mineviku päevadele ja ümbrusele ja kuulsin seal tolleaegseid hääli. Loodan siiski, et kord saavad jälle needki rannaniidud Penijõe kallastel taas lindude pärusmaaks.

Oktoober 2001, Vissi küla