Ornitoloogiaühingu arhiivis on säilinud koltunud lehtedega kaustik, mille esimesel siselehel musta tindiga on kirjutatud: 
"Ornitoloogilise ühingu awamise koosolek 5. mail 1921. 
Koosolekust wõtawad osa prof. Piiper, rektor Koppel, lektor Daniel, üliõpilased Wilberg, Mikael, Johanson, Wares, Reinwald.
Prof. Piiper tutwustab esialgse töökawaga, mis tema prowisoorselt kokku seadnud. Enne teatab ta, et 1. mail oli ülikooli aulas ühingu asutuskoosolek, kus peale rektor Koppeli sissejuhatawat kõnet 15 inimest ühinesid..."

Nii meie ühing alguse sai. Kuigi ajad olid hoopis teised kui praegu, leiab vanadest koosolekuprotokollidest nii mõndagi päevakajalist. Isegi ühingu põhikirjalised eesmärgis on suurelt jaolt jäänud samadeks. Nii kirjutati juba 1921. aasta kevadel ühingu ülesannetena järgmist:
1) kodumaal alaliselt ja ajutiselt asuwate linnu liikide täpne kindlaks määramine;
2) kodumaa lindude eluwiisi uurimine;
3) kodumaa rändlindude tuleku ja mineku täpne tähelepanek;
4) teadmisi lindude elu ja olu üle kõnes ning kirjas rahwa hulgas laiali laotamine;
5) lindude kaitse.

Ornitoloogiaühingu esimesse juhatusse valiti prof. Johannes Piiper, rektor Heinrich Koppel ja tollajal veel üliõpilane Gustav Wilberg (hilisema nimega Vilbaste). Ühing alles seadis enesele sihte, seepärast tegeleti ühtaegu nii lindude lisasöötmisega Toomemäel kui ka Eesti oma linnurõngaste tellimisega, ornitoloogiliste ekskursioonide korraldamisest rääkimata. Samuti oli korduvalt päevakorral ettepanek liituda Looduseuurijate Seltsiga, mis tol aja juba ülikooli juures aktiivselt tegev oli.
Looduseuurijate Seltsi juures tegutses ühing ornitoloogiasektsioonina, kandes lühemat aega ka zooloogiasektsiooni nime ning vastaval perioodil tõepoolest oli muuhulgas tegev ka üldisemalt loomastiku uurimisel.

Üks traditsioonilisi tegevusvorme oli sektsiooni ajal ettekandekoosolekute pidamine. Nendel said sõna nii elukutselised kui asjaarmastajad linnusõbrad, harvad polnud ka juhud, kui mõni noor koolipoiss oma vaatlustulemustest teistele ette kandis. Vastavalt esinejate tuntusele ja ettekande huvitavusele kõikus koosolekutel osalejate arv üldjuhul 20-40 inimese vahel. Veel 30 aastat tagasi näis tõeliseks tõmbenumbriks olevat, kui ettekande pealkirja juurde oli lisatud "koos värviliste diapositiivide demonstreerimisega". Sageli kõneldi ka huvitavatest reisidest ja osalemisest konverentsidel. Ilmselt polnud ettekannete teemad ja aine käsitlus aastakümneid tagasi veel liialt keeruline, sest sektsiooni koosolekutel osales palju  muude erialade inimesi. Isegi kui ettekande pealkiri kippus olema akadeemiline, siis selle sisu oli valdavalt siiski rahvapärane ja käsitles peamiselt lindude vaatlemist. Tõsi - teaduslik ornitoloogia oligi NSVL-is hoopis teistsugune, kui arenenud riikides, kuid sellest ei tohtinud sel ajal ju kõnelda. 

Niinimetatud sotsialismiperioodil osales ornitoloogiasektsiooni töödes erakordselt palju inimesi. Oli see ju üks vähestest mittepoliitilise tegevuse valdkondadest, kus inimesed oma tahet võrdlemisi vabalt võisid realiseerida. Nii polegi imestada, et sektsiooni poolt välja saadetud ankeetidele tuli rohkelt vastuseid ja sidepidamine organisatsiooniga oli osalejatele justkui auasi.

Tõsi, sel perioodil kaotas ornitoloogiasektsioon oma rolli tegeliku organisatsioonina. Sirvides pool sajandit vanu tööplaane ja muid selliseid dokumente ei saa kohati kohe üldse aru, mis asutuse materjalidega on tegemist. Vaid dokumendi pealkiri viitab seotusele ornitoloogiasektsiooniga. Näiteks: 
"LUS-i ornitoloogiasektsiooni 1955. a. tegevusaruanne. 
I Täidetud tööde üldiseloomustus ja hinnang.
1955. a. jätkas sektsioon TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi zooloogiasektori teadusliku uurimistöö temaatilise plaani täitmisele kaasaaitamist ornitoloogiliste  ja mammaloogiliste teemade (kokku 3 peamist alateemat) alal. Peale selle hõlmati sektsiooni liikmete ja usaldusmeeste töödega üleplaaniliselt 4 küsimust. Peale I teema ("Karusnahaloomade introduktsioon ja aklimatiseerimine Eesti NSV-s"), ..." Ei jää muud tõdeda, kui et sektsiooni juhtidel olid ametiasjad ja hobid tõsiselt sassi läinud!

Ilmselt suurem osa tolleaegsetest kaastöölistest-kirjasaatjatest ei pannud seda (kaasaegses tähenduses korruptsiooni!) tähele ning olid rõõmsad, kui said sotsialistliku töövõistluse vahele ka midagi huvitavat teha. Seepärast polegi ehk imestada, et esimese lindude pesitsusaegse levikuatlase koostamisse suudeti kaasata sadu inimesi, kellel puudus varasem "avalik huvi" lindude vastu. 20 aastat tagasi oli linnuatlase koostamine kuum teema ja paljud, nii kolhoosnikud, kirjanikud või kooliõpilased, osalesid andmete kogumises suure innuga. See periood eesti ornitoloogias oli ilmselt kõige suurema avalikkuse menuga kogu eelmise sajandi jooksul! Fred Jüssi raadiosaatest "Looduse aabits" kõneldi siis sama laialt kui praegu mõnest poliitilisest skandaalist…

Ajad muutusid, sotsialism ja "rahva võim" jäid piiri taha. 1991. aastal, täpselt 70 aastat asutamisest, otsustati taasluua iseseisev ornitoloogiaühing. Salajasel hääletusel valiti 9-liikmeline juhatus, mille esimeheks valiti Raivo Mänd. Aastase tegevuse järel raporteeris hr. Mänd (praegune Tartu Ülikooli professor): "Juhatuse edasise tegevuse tulemusel õnnestus saavutada ühingu põhikirja kinnitamine 20. juunil 1991 Tartu linnavalitsuses ja tema registreerimine täieõigusliku juriidilise isikuna. ... Tänase seisuga koosneb ühingu liikmeskond 115 inimesest, sh. 6 auliikmest, 43 tegevliikmest ja 66 vaatlejaliikmest."

10 aastat hiljem on Eesti Ornitoloogiaühingul üle  7 korra rohkem liikmeid, 6 täiskohaga ja rida osalise koormusega töötajat, ligi 60 ruutmeetrit kontoripinda, päris oma tehnilised vahendid ning aastaeelarve on suurenenud üle kahekümne korra. Struktuurgi pole enam vana: lisaks juhatusele on nüüd olemas ka 13-liikmeline nõukogu.

Eks näis, kuidas me omadega hakkama saame kümne aasta pärast!

Mai 2001, Pataste