Minu "ornitoloogiline ärkamine" oli hiline - hakkasin lähenema juba kolmekümnendale eluaastale, kui seitsmekümnendate keskel Eerik Kumari vastilmunud välimääraja abil esimesed linnud iseseisvalt  määratud sain - vainurästa ja mustsaba-vigle…. 

Tegelikult olid küll hoopis kaugemas ajas olnud ka käigud Viljandi Pioneeride Maja ornitoloogiaringi, aga need olid ilmselt hästi põgusad. Igatahes ainus tõeliselt meelde sööbinud seik neist aegadest on salaküttide jälitamine Varesemägedes Enn Vilbaste juhtimisel…

Mituteist aastat hiljem tuli siis "uus ärkamine" - muide, üle filateelia! - ja hoopis põhjalikum. Ühel hetkel viis see ka kontaktini  LUS-i ornitoloogiasektsiooniga: leidsin Raadi kalmistult kaelus-turteltuvi (toonase nimega veel türgi turteltuvi) pesa ja kuna olin kusagilt lugenud, et see lind on Eestis pesitsejana haruldane, andsingi leiust kirja teel teada. Sain heatahtliku vastuse sektsiooni sekretärilt Lemming Rootsmäelt, kes tänas, ent lisas, et ega see lind nüüd enam nii väga haruldane olegi. Ja pakkus ka lahkesti  ennast mulle juhendajaks. Haarasin pakkumisest kinni ja nii olidki Ilse ja Lemming Rootsmäe mitmel korral mu "eraõpetajad"; tegelikult ka ainsad, kellelt tõesti sellist süsteemset õpetust olen saanud.

Just samadesse aegadesse jäi mu teinegi "taasärkamine" - pärast enam kui kümneaastast vaheaega tuli tagasi  õige varases lapsepõlves tärganud ajakirjandushuvi. Kusjuures üheks põhiliseks kirjutamisteemaks sai loodus, eelkõige esimesed tõelised linnuelamused - käigud Matsallu, Vilsandile, Emajõe luhtadele.

Ilmselt just nende põhiliselt "Edasis" ilmunud kirjatööde tõttu kirjutas mulle ühel kenal päeval arvatavasti 78ndal aastal Olav Renno ja küsis, kas ma ei tunne ennast piisavalt küpsena kaasa lööma Eesti haudelindude levikuatlase koostamisel.  Ju ma siis tundsin, sest väike jälg on minust sellesse töösse tõesti maha jäänud: inventeerisin usinalt kaht ruutu, aga peale selle kirjutasin ajakirjandusele õige mitmeid atlasetöö-lugusid. Just need viimased on mulle praegu lisaks muidugi linnuatlasele endale mu töntsiks jäänud mälu ainsaks toeks, sest paraku polnud mul tookord kommet vaatluste ülestähendamise kõrval muid päevikuid pidada…

Hoopis tõsisema jälje kui mina atlasesse, jättis kahtlemata atlasetöö minusse: just neist kahest-kolmest aastast on mu linnutundmine põhiliselt pärit; kui hilisemad aastad midagi oluliselt muutnud on, siis pigem küll teadmistest üht-teist ära viinud kui midagi juurde toonud… Just atlasetööde aegu kuulsin mõndagi linnulaulu elus vähemalt teadlikult esimest korda - ja ei kunagi varem ega hiljem pole ma elus nii usinalt püüelnud iga mulle tundmatu laulja täiskindla määramise poole!

Mõni noorema põlve  tõsimeelne linnumees võib nüüd pead vangutades küsida, et kas siis sellised algajad atlast tegidki. Ei, mitte ainult algajad. Ma usun, et vähemalt valdav enamik tolleaegsetest tipp-linnutundjatest tuli selle algatusega samuti kaasa. Aga ilmselge on seegi, et nende pingutustest oleks jäänud väheseks. Näiteks linnu-uurimise eest palka saavatel inimestel on ju atlaseteo parimal ajal ikka ja alati kibekiired välitööd. Muidugi käidi nende kõrvalt ka rohketel "valgetel laikudel", vahel lausa "koondrühmadena". Aga eks olnud liikumisvõimalusedki veerand sajandit tagasi hoopis kasinamad kui praegu (mis siis, et tublisti odavamat - aga paljukest tookord isiklikke autosid oli!).

Jõudu mööda püüdsid atlasevedajad "alluvaid" koolitada. Ise sattusin käima vähemalt ühel, Virtsus toimunud seminaril, millest on meelde jäänud eelkõige linnuretked: see, kuidas Lemming Rootsmäe Puhtu metsas kannatlikult väike-kärbsenäpi laulu iseärasusi seletas, kuidas ma kusagil Kasselahe kandis elus esmakordselt selliseid põnevusi nagu veetallaja ja naaskelnokk näha sain. Aga meeles on seegi, kuidas üks vanemas keskeas meesterahvas näpuga puude poole osutas ja lauljat küsis, kusjuures selleks lauljaks oli musträstas… Siis tuli mullegi esimest korda mõte, et mõne atlasekoostaja teadmiste-oskuste pagas on ikka kasin küll!

Ainus arvestatav "iseseisvaks kodutööks" sobinud  õppevahend  tuli tookord kätte Eesti Raadiost, kust läksid eetrisse Fred Jüssi ülipopulaarsed "Linnu-" ja "Looduseaabitsa" -saated: neid lindistati ja lindid käisid käest kätte. Praegugi on mul veel täiskomplekt kodus riiulil tolmamas, sest töötavat lindimakki pole mul juba enam ammu… Aga linnulauluheliplaadid olid siis tõeline haruldus; kodumaiseid polnud lihtsalt üldse olemaski.

Teine varustusprobleem, mis tänapäeval ehk suisa uskumatu võib tunduda, oli jant kaartidega. Mis parata - "suurel ja murdumatul planeedikuuendikul" kehtis kord, kus vähegi korralik maakaart oli kättesaadav vaid vähestele pühendatutele. Niiviisi tuli atlasekorraldajail tegelda igivanadest kaartidest fotokoopiate tegemisega - ja neile täpseid ruudupiire peale kanda polnud just kerge ülesanne. Esimese valuga see väheke untsu läkski ja see tõi kaasa asjatut lisatööd. Olen tookord kirjutanud: Jääb üle loota, et järgmise linnuatlase alustuspäeviks - küll tulevad needki! - on meie kaardindus seatud uutele alustele.  No näe - kaarte on meil nüüd jalaga segada, aga altlase(taas)tegu ikka veel alustamata!

Muide, seoses kaartidega on naljaks meenutada veel üht seika. Mitmed vaatlejad polnud päris täpselt mõistnud oma ülesannet ja võtsid liigses agaruses naaberruutudest lisa, jätmata samas täpsustamata, kummal pool ruudupiiri siis ikkagi üks või teine mitte-igapäevane liik pesitsevat leiti… Sellest tuli muidugi omajagu segadust ja taas liigset lisatööd. Eks tulnud "juurdekirjutusi"  ka kasina linnutundmise  tõttu, millega mõnelgi juhul kaasnes võimendajana taas ülemäärane innukus võimalikult palju liike oma ruudust üles leida.  Selle vältimiseks oli küll lisameede - vaatluskoondi blanketil olid "kahtlasemad" (=haruldasemad) liigid tähistatud tärnikesega, mis tegi kohustuslikuks konsulteerimise nö. proffidega.

80nda aasta kevadel nuriseti kõvasti sellegi üle, et kõigist lubadustest hoolimata jäi korraldamata nn. kakuseminar - just öökullide vallas tunnistas suur osa atlasetegijaid oma täielikku või paremal juhul suurt abitust ja võhiklikkust. Karta võib, et see auk jäigi atlasest selgelt silma paistma…

Sellel samal 80nda aasta kevadel olen kirjutanud sedagi, et kaasa on löönud seni umbes 300 linnuhuvilist ja et hädasti on vaja lisajõude, sest mitmel pool Eestis on liiga palju "valgeid laike", kuhu ühegi atlasesaadiku jalg veel jõudnud ei ole.  Põhjuseks teadagi loodusesõprade elu- ja tegevuspaikade ebaühtlane "geograafiline jaotus" ning juba mainitud kasinad sõiduvõimalused.  "Kate" ometigi leiti - 1982. aasta sügisel kuulutati välitööd lõppenuks, nii et esialgu planeeritud neli kevadet-suve venisid kuuele; lõplikuks ametlikuks osalejate arvuks jäi 405.

Kui keegi loeb eelkirjutatuist välja minu mingeid kahtlusi Eesti haudelindude levikuatlase kvaliteedi suhtes, siis neile ütleks ma nii: ma arvan, et välitöödel tehti ligilähedaselt maksimum, milleks võimelised oldi. Igal juhul olen ma nõus  atlasetööde juhi Olav Rennoga, kes juba oma esimeses atlast tutvustanud artiklis ajakirjas "Eesti Loodus" kirjutas: Töö, mida alustame, nõuab suurt täpsust, hoolt ja järjekindlust. Need omadused on atlase koostamisest osavõtjaile tähtsamadki kui täiuslik linnutundmine.

Pigem võiks uskumatuna tunduda see osalejate arv, nii uskumatuna, et kordan selle siin veelkord üle: atlasetöödes lõi kaasa 405 inimest. Päris kindlasti oli see Eesti harrastusornitoloogia tippaeg. Ja kes teab - kui oleks õnnestunud atlas kiiremini ära vormistada ja trükkida, jäänuks see õitseng pikemaltki kestma.  EOÜ nõukogu liige Eerik Leibak kirjutas aasta 2001 mais tagasi vaadates nii:  Aastail 1985-1988 tehtud  /Euroopa/ linnuatlase tööd nii edukalt ei läinud. Peamine põhjus oli see, et eelmine atlas oli siis veel trükist ilmumata ja paljudel kaastöölistel polnud motivatsiooni välitöödega tegelda. Selle väitega tuleb tahes-tahtmata nõustuda… Meenutame, et atlas ilmus alles 1993…

Tean nime pidi enam-vähem kõiki praegusi EOÜ liikmeid. Kui nüüd näpuga atlasetegijate nimestikku pidi vean, leian enamasti mulle võõraid nimesid, mõnede puhul tunnen toredat ah-tema-ka!- tunnet. Kindlasti on paljud toonased kaasalööjad läinud juba Toonela-teile, ainuüksi atlase toimkonna kuuest liikmest on meie hulgast lahkunud neli… Aga palju tundub olevat ka neid, kellel aktiivne linnuhuvi lihtsalt tahaplaanile jäi; kes oskaks kõiki põhjuseid välja tuua!

Mu endagi loodusharrastus on olnud pigem tagaplaanil kui esile tõstetud; see, et ma mõneks aastaks ornitoloogiaühingusse tööle maandusin, oli pigem juhuste kokkusattumus kui asjade loogiline käik. Aga see on hoopis teine jutt. Praeguse jutu lõpetuseks tahan esiteks avaldada suurt heameelt, et olen nii vägevas asjas saanud kaasa lüüa ja teiseks tsiteerida veelkord Eerik Leibakut - mõeldes seejuures ise mitte ainult vajadusele uue altase järele, vaid ka võimalusele seeläbi taas inimeste linnuhuvi kasvatada:
Kuna meie senised atlased on vanad, tunnevad paljud ornitoloogid ja linnuhuvilised õigusega huvi, millal algavad järgmise linnuatlase välitööd. Vastust ei tea praegu keegi. Oleks  hea, kui saaksime oma rahvusliku linnuatlase välitöid ühendada üleeuroopalise atlase tegemistega, kuid euroatlase koostamise ja üllitamise raskused on ilmselt mõneks ajaks võtnud  huvi lääneeurooplasteltki. 

Ka Eestis on ühiskondlikud olud muutunud, atlasetöö mõttes mitte alati paremuse suunas - näiteks saavad võimalikud kaastöötajad atlasetööle pühendada nüüd kindlasti vähem aega kui sotsialismiajal.  Kolmekümne aasta jooksul on aga lindude levikus ja arvukuses juba olulisi muutusi. Seega võiksime hakata kavandama eeltöid (sh. raha hankimist!), et näiteks viie aasta pärast alustada uue atlase välitöödega.

November 2001, Tartu