Päevinäinud jõelaev liikus tasakesi allavoolu. Ümberringi laius võimas Emajõe Suursoo - üks rändavate veelindude "paradiisidest". Laevatekil tunglesid kümned binoklite ja vaatetorudega varustatud eesti ja soome ornitoloogid, erutatult sumisedes ja aeg-ajalt hüüatades, kui vaatevälja ilmus järjekordselt midagi haruldast. Aga üheksa linnumeest kogunesid ühel hetkel teistest veidi eemale ja arutasid tükk aega midagi ägedalt. Need üheksa olid äsja taasiseseisvunud Eesti Ornitoloogiaühingu juhatus, kes pidas laeva pardal oma esimest töökoosolekut. Oli 1991. aasta kolmas mai.

Sisuliselt oli 70 aastat tagasi asutatud EOÜ tegutsenud aktiivselt kogu vahepealse aja, kuigi juba mõni päev peale oma asutamist oldi vabatahtlikult astutud Eesti Looduseuurijate Seltsi koosseisu omaette sektsioonina. Selle väärika ema rüpes elati õnneks kenasti üle ka läinud sajandi keskpaiga ühiskondlikud vapustused. Nõukogude võimu aastail, kui paljud organisatsioonid olid hoopis suletud, ühendas ELUS-i ornitoloogiasektsioon lõpuks sadu linnuhuvilisi. Pole siis ime, et üheaegselt Eesti rahva 1980-ndate tormilistel lõpuaastatel ärganud taasiseseisvumistungiga hakkas vaikselt idanema ka ornitoloogide vormilise iseseisvumise unistus. Teati ju hästi, et kõigis ümberkaudsetes vabades riikides olid linnuhuvilistel oma organisatsioonid, ja seejuures ühe maa kohta tavaliselt koguni mitu.

Esimeseks tõsisemaks läheneva muutuse märgiks oli ornitoloogiasektsiooni tegevust kajastava väljaande "Hirundo" ilmuma hakkamine 1988. a. märtsis. Oma ajakiri on midagi sellist, mis enam-vähem vältimatult ühe elujõulise intellektuaalse ühingu juurde kuulub. Kuigi algusaastail üsna kõhn ja kehvavõitu paberil, hakkas "Hirundo" mitmetele raskustele vaatamata number numbri järel ilmuma. 
1989. a. juunis toimusid Puhtus I Eesti ornitoloogide päevad. Kuigi neile mitmetel põhjustel järge ei tulnud, võib seda sündmust oma ühendava idee poolest ehk pidada praeguste EOÜ suvepäevade eelkäijaks.

Siis varises valitsev režiim kokku ja selle varemeile hakkas kujunema uus ühiskonnakord. See tingis paratamatuid ümberkorraldusi ka mistahes ellu jääda tahtva organisatsiooni majandamises, teisest küljest pakkus aga uusi võimalusi ja väljakutseid. Ornitoloogide oma "kaubamärgi", oma pangaarve jms. vajadus muutus järjest aktuaalsemaks selleks, et hakata näiteks normaalselt suhtlema välismaa vastavate organisatsioonidega, korraldama oma üritusi ja kasvõi sellekski, et ajakirja väljaandmist jätkata. Otsustavad sammud ornitoloogide juriidilise iseseisvuse suunas astuti 1991. a.  kevadtalvel, kui lähenes EOÜ asutamise 70. aastapäev. Mitmete läbirääkimiste järel esitas ornitoloogiasektsiooni juhatuse liige Andres Kuresoo 12. märtsil 1991. a. juhatuse koosolekul ettepaneku taastada EOÜ iseseisva organisatsioonina 1. mail, oma juubelipäeval. Juhatus kiitis ettepaneku heaks ja otsustas alustada ühingu põhikirja koostamist.

Järgnes pingeline ettevalmistustöö, mille pearaskus langes Eerik Leibaku, Andres Kuresoo ja Kalev Rattiste õlgadele. Kokku tuli puutuda kaunis tundmatu ja tollal üsna korraldamata bürokraatiamaailmaga. Pealegi on täiskasvanud lapse kodunt lahkumine valuliseks sündmuseks igale emale, nii ka Eesti Looduseuurijate Seltsile. Tänu poolte üksteist mõistvale ja kannatlikule suhtumisele laabus siiski kõik. 

1. mail 1991. a. toimus Tartus ELUS-i üldkoosolek, millest osavõtjad soostusid ornitoloogiasektsiooni baasil taastama Eesti Ornitoloogiaühingu ja kinnitasid ühingu põhikirja. Samal õhtul tuli kokku EOÜ üldkoosolek, kus valiti taastatud ühingu esimene juhatus järgmises koosseisus: Taivo Kastepõld, Andres Kuresoo, Aivar Leito, Eedi Lelov, Vilju Lilleleht, Raivo Mänd, Tiit Randla, Kalev Rattiste ja Lemming Rootsmäe.

Iseseisvumise ja juubeli tähistamine kulmineerus 3.-4. mail toimunud 8. Eesti-Soome ornitoloogide päevadega, mille programmis oli loo alguses kirjeldatud laevaekskursioon Emajõel ja teaduskonverents. Osavõtjaid oli rohkesti mõlemalt maalt. Soome Ornitoloogiaühing ning Soome Linnuteaduslike Ühingute Liit olid kaasa võtnud juubelikingitused, mis tolleaegset kahe maa elatustasemete erinevust arvestades kujunes värskele ühingule üsna korralikuks stardikapitaliks. Kuna EOÜ-l paraku puudus veel oma  pangaarve, siis peitis juhatuse esimees soomlastelt saadud margad esialgu lihtsalt oma tööruumi kapi ülemisele riiulile kiirköitjate taha. 4. mail toimus ka järjekordne üldkoosolek, kus esimese aasta liikmemaksuks määrati 10 vene rubla. Mainigem, et Eesti riigi iseseisvumiseni jäi siis veel peaaegu neli kuud ja oma raha tulekuni üle aasta. Üritus lõppes Otepääl eestlaste ja soomlaste ühise peoga.

Edasi järgnesid töökad argipäevad. "Hirundo" muudeti EOÜ ametlikuks häälekandjaks. Juuni lõpuks õnnestus ühing ka linnavalitsuses seaduslikult registreerida. Järgnesid pitsati hankimine ja arvelduskonto avamine tollal ainuvõimalikus pangas. Niisiis hakkas lisaks linnu-uurimisele ka iseseisev asjaajamine just kenasti laabuma, kui äkki pank koos arvetel olevate rahadega suure kolinaga pankrotti läks. Õnneks oli terve linnumehemõistus sundinud meid suuremat osa oma rahast endiselt ebaseaduslikult kapiriiulil kiirköitjate taga hoidma. Sealt sai see nüüd välja võetud, uus arve avati vahepeal tekkinud uues pangas ja elu võis edasi minna. Järgnevad kümme aastat kujundasid EOÜ-le selle näo, mille all me teda praegu tunneme.

Oktoober 2001, Tartu