Kolmveerandsajand linnukaitsele

1993.aastal ilmus maailma juhtivate loodushoiuorganisat-sioonide loendisse tõlkimatu (ja mittetõlgitav!) nimi BirdLife International. Tegemist polnud siiski mitte päris uue organisatsiooni sünniga, vaid 1922. aastal loodud ICBP, Rahvusvahelise Linnukaitsekomitee (International Committee for Bird Protection) ehk enne viimast nimemuutust Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu (International Council for Bird Preservation) nime kandnud liidu järjekordse nimevahetusega, millega sedapuhku kaasnesid ka küllalt ulatuslikud muutused ühenduse põhimõtteis ja ülesehituses. 1994 Saksamaal Rosenheimis toimunud XXI maailmakonverentsil sõnastati näiteks ümber ka ühenduse missioon, mis vabalt tõlgituna kõlab nii:
Kaitsta kõiki maakeral elavaid linnuliike ja nende elupaiku ning töötada sel moel kogu maailma bioloogilise mitmekesisuse heaks.

Päris algus

oli siis 22.juuni 1922, kui Londonis sai Ameerika Auduboni Ühingu president dr. T. Gilbert Pearsoni initsiatiivil kokku väike rühm mõttekaaslasi. Neid sidus tolle aja kohta unikaalne ja ennekuulmatu arusaam, et tõeline linnukaitse on võimalik vaid rahvusvahelise ühistööna.  

See oli aeg, kui inimtegevus oli äsja kustutanud viimase rändtuvi ja viimase karoliina papagoi eluküünla, kui põhjakoovitaja oli jõudnud huku servale ning trompetkure ja ameerika laululuige arvukus kahanenud armetuks käputäieks. ICBP asutajad kuulutasid suuremateks ohtudeks lindudele merede õlisaaste ja lindudega kauplemise; kumbki neist ohtudest pole paraku kadunud ka ühenduse 75.sünnipäeval, küll on nende kõrvale kerkinud hulk uusi…

Alates 50-ndaist aastaist on korduvalt ette võetud omamoodi kurb inventuur: kui palju linnuliike on maailma ulatuses sattunud hävimisohtu. 1958.aastal märgiti selleks ärevaks arvuks 95, 1971 - 220, 1979 - 290, 1988 - 1029 - ja aasta tagasi Soomes toimunud BirdLife International'i Euroopa konverentsil väideti hukkuservale jõudnud linnuliikide arvuks juba 1111 ehk kaugelt üle kümnendiku kogu maailma linnuliikide arvust. Üsna kindlasti ei peegelda see kõver küll päris adekvaatselt olukorra tegelikku halvenemist - küllap olid varasemad näitajad mõneti alla hinnatud. Aga seda, et asi on enam kui tõsine, kinnitab teinegi tõik: BirdLife’i hinnanguil on umbes 5000 linnuliiki ehk 2/3 liikide koguarvust püsivalt väheneva arvukusega. Euroopa veidi üle poole tuhande küündivast linnuliikide arvust öeldakse ohustatud olevat umbes 300…

Muidugi pole BirdLife’il kunagi piisavalt raha, et lahendada kõiki küsimusi ühe korraga; alati on vaja valida optimaalseim, efektiivseim tegutsemistee. Vastavalt maailma looduskaitsestrateegiale on põhiprioriteedid bioloogilise mitmekesisuse kaitse, ökoloogiliste protsesside ja süsteemide alalhoid, igasuguse liigi- ja elupaigakasutuse säästvus.

Mitte ainult lindude huvides

Lugege veelkord eespool välja toodud BirdLife International'i missiooni. Lindude maailmas toimuv on tegelikult nagu suure jäemäe tipp, kõige ilmsem ja nähtavam tõend kogu looduse mitmekesisust ähvardavast kriisist. Kõigis maakera paigus levinud, teiste loomarühmadega võrreldes palju paremini tuntud ja armastatud linnud on laiemate keskkonnaprobleemide heaks indikaatoriks. Linde ohustav elupaikade häving, saastamine, ülekasutus mõjustavad suuresti kõiki taime- ja loomaliike, tegelikult kogu loodust.

See kriis mõjutab ka meid. Tahame me seda tunnistada või mitte, aga inimene on osa loodusest ning seetõttu sõltub meie ellijäämine ja heaolu tervenisti looduse käekäigust. Kui metsad maha raiutakse, märgalad kuivendatakse ja rohumaad täis ehitatakse, satuvad löögi alla kõige olulisemad inimeksistentsi eeldused, näiteks värske puhas vesi ja toidu kasvatamiseks vajalik viljakas muld. Inimkond on hakanud terve ja mitmekesise loodusmaailma väärtust tasapisi hindama, ühtteist püütakse teha tema säilitamiseks või koguni juba kadunu taastamiseks. Linnukaitse on selles eelkõige inimeste teadvuse ümberkujundamise töös kui omamoodi lipulaev.

Kuidas BidrLife talitleb?

BirdLife International on linnukaitseorganisatsioonide ühendus või koostöövõrk. Tema “töökäteks” on kõikjal maailmas tegutsevad partnerorganisatsioonid, mille liikmed on kohalikud inimesed ja mis kasutavad kohalikke eksperte ja teadmisi ning esindavad kohalikku “rohujuuretasemelist” tegevust. Igas riigis saab BirdLife’il olla ainult üks koostööpartner - nii on ühistegevus kompaktsem ja paremini juhitav - ning igale koostööpartnerile esitatakse küllalt rangeid nõudmisi. Seetõttu pole midagi üllatavat, et kui BirdLife’i eelkäijal ICBP-l oli 90-ndate aastate alul 110 riigis kokku 360 liikmesorganisatsiooni, mis ühendasid umbes kümmet miljonit üksikinimest, siis BirdLife koondas viimaste andmete kohaselt “ainult” umbes kaks miljonit inimest vähem kui sajas riigis, millest veidi rohkem kui kuuekümnes on partneri staatuses organisatsioonid ja ülejäänuis mingil muul moel BirdLife’iga koos tegutsevad linnukaitseühingud. Aga partnerite arv on iga aastaga püsivalt kasvanud.

BirdLife’i tõhusa ja ülimalt operatiivse ühistegevuse võimalustest oleme vähemalt korra siin “Lugudegi” leheküljel kirjutanud, nimelt sellest, kuidas paljude Euroopa riikide linnukaitsjad osalesid haruldase ja üliohustatud väike-laukhane norralaste algatatud satelliitseires (vt. Postimees nr. 242(1743), 16.10.1996).

Veel ICBP aegadest tavatsetakse saavutuste loendis alla joonida aktsiooni sei?ellide roolinnu päästmiseks. Selle vaid paaril saarekesel pesitseva endeemiku arvukus oli 1960-ndaiks langenud 30 isendini. ICBP ostis seepeale linnu toonase viimase varjupaiga, Cousini saare. 20 aastat hiljem elas vaevarohke töö tulemusena saarel juba 400 seishellide roolindu! Et vältida kitsal alal elava asurkonna hukka loodusõnnetuse läbi, asutati 1988.aastal 29 isendit samas saarestikus paiknevale Aride saarele, kus roolindude arvukus peagi samuti mitmekordistus.

BirdLife International ja Eesti

Eestit esindab BirdLife’is Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ), mis on alates 1994. aastast ühenduse nn. designeeritud partner. Erinevalt täispartnerist puudub designeeritud partneril BirdLife’is hääleõigus, muus osas on staatus samasugune. Designeeritud partner tuleb igal töövõrku liituda soovival organisatsioonil olla vähemalt kaks aastat, täispartneri staatus eeldab ka majanduslikku sõltumatust. Endistest nn.idaploki maadest on praegu täispartnerid vaid Ungari ja Bulgaaria seltsid. EOÜ on muide üks kuuest Euroopa linnukaitseühingust, mis on oma emaorganisatsioonist vanem - asutatud 1921.
Juba  asutamiskoosolekul seatud EOÜ ülesannete hulgas oli kirjas ka linnukaitse; siiski alles viimase, viiendana. Seoses BirdLife’i koostööorganisatsiooni liitumisega on EOÜ töö uurimise, andmete kogumise ja teabe levitamise suunad aga allutatud eelkõige just lindude kaitsmise kohustusele.
Üks EOÜ olulisemaid projekte, mille kallal on viimaseil aastail BirdLife’i partnerina töötatud, on nn. IBA ehk tähtsate linnualade projekt. Mitu aastat väldanud töö tulemuseks leiti kokku 43 ala, mis vastavad rahvusvahelise tähtsusega linnuala nõuetele, ning üle poolesaja rahvusliku tähtsusega linnuala. Lähematel kuudel peab ilmuma neid alasid tutvustav raamat, Eesti rahvusvaheliste IBA-de andmed avaldatakse aga koos teiste riikide samasuguse teabega peagi Suur-Britannias üllitatavas Euroopa linnualade registris.

Töine juubelitähistus

Cambridge’is asuva peakorteri kinnitusel BirdLife pompöösseid juubeliüritusi  ei kavanda. Tõsi, üht-teist võtab kuuldavasti ette nn. Rare Bird Club (Haruldase Linnu Klubi), BirdLife’i juurde koondunud prominentsete ja väga rikaste inimeste ühendus, mis teeb looduskaitse heaks suuri annetuasi ja korraldab heategevusüritusi. Muus osas tõotab tähtsa sünnipäeva tähistamine tulla aga õige töine: ilmub paar linnualasid ja elupaiku käsitlevat raamatut, oktoobri esimesel nädalavahetusel viiakse läbi järjekordne ülemaailmne linnuvaatlus, World Birdwatch, sedapuhku eeldatavasti juhtmõtte all “1111 ohustatud linnuliiki”. Mis parata - linnukaitsetaevas ei ole nii pilvitu, et võiks kulutada nappe vahendeid lihtsalt pidude pidamiseks!