Eesti kuulsa looduskaitse entusiasti ja maailmas tuntud ornitoloogiaprofessori Eerik Kumari elutöö jätkub. See on jätkunud ja jätkub väga paljudes noortes, kes on oma kooliaastatel usinasti kaasa löönud loodusvaatlustel, ekspeditsioonidel, välilaagrites, bioloogiaolümpiaadidel, keskkonnaprojektides ja mujal.

1. Ornitofenoloogia

Üks oluline noori loodust vaatlema suunav kohtumine professor Kumariga toimus märtsis 1961 fenoloogiliste vaatlejate kokkutulekul Tallinnas. Kokkutulekutel tutvustati ühtlasi äsjailmunud vihiku “Vaatleme loodust” uut varianti. Selle vihiku juurde oli lisatud komplekt postkaarte linnu-ja taimepiltidega, mis tuli vaatlejatel kohe pärast nähtuse kirjapanemist tagastada Noorte Loodusesõprade Keskmajale.

”Sesoonsed nähtused linnuriigis on silmapaistvad ja neid on kerge vaadelda,” toonitas professor Kumari. Juba 1962.  aasta kevadistest vaatlustest võttis osa neli tuhat õpilast, koole-vaatluspunkte oli üle 350. Iga vaadeldava linnuliigi kohta tehti keskmiselt 300 vaatlust. 70ndatel aastatel hoogustusid vaatlused veelgi, sest tänu postkaartidele saadi kiiresti teada, milline rändlind kuhu ja millal saabus. Kaartidel olid sellised liigid nagu kiivitaja,  kuldnokk, põldlõoke, linavästrik, sookurg, suitsupääsuke ja kägu.

2. Rasvatihase uurimine

Aastast 1971 algas Eestis massiline värvuliste rõngastamine, mille organiseerisid Matsalu ja Nigula looduskaitsealade teadurid. Erilist tähelepanu pöörati rasvatihasele, keda on küllaltki hea uurida pesitsusperioodil, rändel ja talvituspaikades. Uurimistöid tehti mitmes Eesti paigas  tingliku nime all "Operatsioon ”Parus”". See oli osa rahvusvahelisest programmist  “Baltika”, mis uuris Läänemeremaades lindude rännet. 

Paljud Noorte Loodussõprade Keskmaja  noortest ornitoloogidest püüdsid ja rõngastasid värvuliste vanalinde nende söötmispaikades. Rohkesti oli pesakaste üles seatud  Viimsis ja Laagri ümbruses. Talvel rõngastati tihaseid väga mitmetes paikades Tallinnas ja selle ümbruses. Näiteks rõngastasid Tallinna noored 1975. aastal üle ühe tuhande tihase.

3. Paatsalu haudelinnustik

1972. aastal algatas ornitoloog Sven Onno kajakaliste uurimisprogrammi ”Larus” Lääne-Eesti saartel ja laidudel. Tema valikul said Noorte Loodussõprade Maja ornitoloogide rühma tööpiirkonnaks Paatsalu laiud Pärnumaal. Meie töö eesmärgiks oli pesitsevate paaride arvukuse,  munakurna suuruse ja linnupoegade koorumisaja määramine ning poegade rõngastamine. Lõksudega püüti ka vanalinde, et saada teada nende pesapaigatruudust.

Laiud on Paatsalu lahes võrdlemisi väikesed (2 ha suurused) ja  ranniku lähedal, aga linnurikkad. Mõnel aastal pesitses ligi 2 tuhat paari. 1977. aastal rõngastasime näiteks üle 11 tuhande linnu. Kõige arvukamad on kajakad, seejärel tiirud, tuttvart, liivatüll, meriski jt.

Paatsalu oma mere- ja metsalindudega ning liigirohke puisniidu ja salumetsaga  sai paariks aastakümneks noortele loodushuvilistele väärtuslikuks välitööpaigaks. Paatsalu haudelinnustiku pesitsusökoloogiat on oma uurimustöödes analüüsinud mitu õpilast. Seda on tehtud nii laidude (kokku 9), kui ka linnuliikide kaupa ning taasleiuteadete põhjal. Oleme saanud meie poolt rõngastatud lindudest teateid kogu Läänemere rannikult. Kalakajaka taasleide on kõige rohkem Taanist, kõige kaugem leid on Suurbritanniast. Naerukajakaid on leitud Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Kõige kaugemalt on Paatsalus rõngastatud naerukajakat tabatud Liibüas, ühes oaasis keset kõrbe. Luitsnokk-parte on leitud nii Põhja-Prantsusmaal kui ka Vahemere äärest. Kaugusrekord kuulub aga randtiirudele. Üks neist leiti Lõuna-Aafrika Vabariigis, teine aga Kesk-Aafrikas.

1994. aasta kevadel vormistasid Tallinna Lilleküla Keskkooli abituriendid Karl Oolu ja Peeter Lutsoja Paatsalu haudelinnustiku uurimisel kogutud andmete ülevaate tööks "Paatsalu".

4. Õppelaagrid

Metsalindude pesitsusökoloogiast on noored üle Eesti saanud oma teadmistele olulist lisa vabariiklikes õppelaagrites, mis leidsid aset Eestimaa eri paigus (Värskas, Luual, Porkunis, Neerutis, Palmses, Paatsalus, Kullamaal jm.). Neis looduse välilaagreis algas päev alati linnuhäälte kuulamise ja tundmaõppimisega. Linnuretkedele järgnesid päeva jooksul erinevates biotoopides tegelemised taimede, putukate, seente ja geoloogiaga. Parimate loodusetundjate väljaselgitamine õppelaagri lõpul aga lisas pinget ning tahet rohkem loodusest teada saada ja meelde jätta.

5. Barentsi mere linnulaatadel

Suve teisel poolel muutub linnuelu Eestimaal tagasihoidlikumaks, sest linnud on tegevuses poegade hooldamisega. Samal ajal Barentsi mere linnulaatadel alles algab pesitsemine. Oleme korraldanud kooliõpilastega linnurikastele saartele  Kandalakša looduskaitsealal  kolm ekspeditsiooni (14.-30.06.1971; 10.07-20.07.1974 ja 1.07.-16.07.1978).

1932 loodud Kandalakša looduskaitseala on üks kõige põhjapoolsematest kaitsealadest. Looduskaitseala koosneb kolmest saartegrupist: Kandalakša lahe saared, Barentsi mere Heina-saared ja  Barentsi mere Semostrov (Seitsme saare kaitseala).

Külastasime ka Dalnije Zelentsõs merebioloogia instituuti. Seal uuritakse planktonit, et määrata kalade toidubaasi ning reguleerida kalapüüki. Instituudil on suur akvaarium, kus on esindatud peaaegu kõik Barentsi mere fauna liigid.

Rannik lõpeb Semostrovi saartel järsult, kaljusein laskub püstloodis või väikeste astmetega merre. Tuhanded merelinnud asustavad seda järsku seina, igal kaljunukil kükitab mõni kajakas või nn. “põhjamaa pingviin” – valgekõhuline tirk. Siin elatakse tihedalt koos korruste kaupa. Kaljuseina ülemisel lamedal pinnal, mis läheb üle rannikutundraks, peatub linde üldiselt vähe.

Kaljudel oleva mulla- ja turbakamara all pesitsevad urgudes lunnid. See on kummaline pardisuurune jässakas lind, lühikese kaela ja erakordselt suure peaga. Nokk on nagu kõrge lame kolmnurk, mida lind kasutab tangidena merelimuste kodade purustamisel ja labidana pesakäikude kaevamisel. Kaljukarniisidel istuvad tirgud meenutavad nagu riiulitele paigutatud musti ja valgeid pudeleid oma püstaka kehahoiaku tõttu.

Tirkudega jagavad kaljukarniise väikesed hallid kaljukajakad, kelle pesad poolenisti ripuvad üle kaljuveere. Tavaliseks linnulaatade linnuks on krüüsel, keda Eestis elab ainult Pakri neemel.

Linnulaatade ainulaadsed linnukooslused andsid noortele teadmisi koloniaalselt pesitsevatest linnuliikidest, nende seosest merest saadava toiduga, milleks on peamiselt moiva. Selle liigi väljapüük aga kasvab, koos sellega väheneb pesitsevate lindude arvukus. Seda täheldasime juba 1978. aastal, kui suur osa kaljukajakatest istusid tühjadel pesadel.

6. Mustvaeraste sulgimisränne

Õige ammu on juba rannarahvas tähele pannud, et heinaajal lendavad Eesti mandriosa, samuti Hiiumaa põhjaranniku ligiduses lääne suunas mustade merepartide parved. Ornitoloogid teavad, et need on mustvaera isaslinnud, kes on hüljanud tundravööndisse hauduma jäänud emaslinnud ja siirduvad sulgima Läänemere edela ossa ja Põhjamere lahtedesse Jüütimaa ümbruses. Alates juuli teisest poolest lendavad mustvaerad  Soome lahe rannikul suurte paarituhandeliste ahelikena idast läände. Edela suunas lendamist takistavad kaugele merre ulatuvad pikad neemed, orienteerutakse ranniku järgi.

Kui palju neid suuri mereparte Eesti rannikult läbi rändab,  seda on uuritud alates 1968. aastast.  Meie vaatluspunkt asus Aegna saare Lemmiku neemel alates 1975. aastast, kus rühm noori ornitolooge (J. Elts, T. Voolaid, K. Metsaorg, J. Metsaorg jt.) 5 aastat järjest juuli teisest poolest augusti esimese pooleni sulgimisrände vaatlusi tegid. Rände kulminatsioon oli tavaliselt juulikuu viimasel dekaanil, mil päeva jooksul rändas läbi 18-19 tuhat mustvaerast, kogu vaatlusperioodi jooksul aga ligi 100000 lindu. Parved lendasid rannikust 50-4000 meetri kaugusel, lennukõrguseks 0,5-5 meetrit.

7. Lindude talvituspaik Lenkoranis

Talvel rändavad linnud alale, kus neil on võimalik toitu hankida. Arvukalt on talvel veelinde Kaspia mere rannikul, Kõzõl-Agatši looduskaitsealal Aserbaidžaanis.  Esimese retke sellele alale võtsime ette 1975. aasta  märtsi lõpul, teist korda külastasime looduskaitseala südatalvel 3.-12. jaanuaril 1977, mil oli erakordselt külm talv. Mäletan, et Lenkorani subtroopikas olid sel talvel palmidki paksu lumekatte all. Lindudele puistati teele viljateri, sellele vaatamata oli külmast surnud linde.

Järgmised kooliõpilaste-linnuhuviliste rühmad külastasid kaitseala 1981., 1985. aasta märtsi lõpul ning 1987. aasta mai algul. 

Kõzõl-Agatši looduskaitseala loodi  3.06.1929. Ta hõlmab kogu Kõzõl–Agatši Suure lahe ja Väikese lahe põhjaosa, neid eraldab kitsas Sara poolsaar ja stepp. Väike laht on tammiga merest eraldatud, et säilitada lahes veetaset, sest Kaspia veetase alaneb. Väike laht on kasvanud täis roostikku ja seal talvitub väga palju partlasi – sinikael-pardid, viupardid,  tuttvardid, hanesid, 7 liiki haigruid  (peamiselt hõbehaigrud ja ööhaigrud), Suurel lahel talvituvad eksootilisemad liigid – flamingod ja pelikanid ning eriti arvukalt kurvitsalisi. 

Stepialal talvituvad lagled ja haned, kõikjal võib näha röövlinde. Erilist hoolt kantakse punakael–laglede eest, nende talvituspaikadesse külvatakse teravilja. Stepi iseloomulikuks ja küllalt arvukaks liigiks oli väiketrapp. 

Kõzõl–Agatši looduskaitseala külastamine aitas mitte ainult näha lindude talvitusala ja õppida tundma uusi linnuliike, vaid õpilased said uut teavet Aserbaidžaani rahva elust–olust ning nende omapärasest kultuurist. Palju eksootikat pakkus Bakuu vanalinn ning Surahanõ tulekummardajate residentsi nägemine. 

8. Looduskaitsealadel

Põnevaid ja silmaringi avardavaid matku koos noortega on olnud mitmeid. Eespool oli juttu Kandalakša ja Kõzõl-Agatši looduskaitsealadest, mida külastati korduvalt. Peale selle on viibitud Astrahani looduskaitsealal kolmel korral (1964, 1972, 1980) ning mõnel kaitsealal ainult ühel korral, nagu Badai-Tugai (Karakalpakis 1983), Zeravšani (Usbekis 1984), Kaptšagai (Kasahhis), Okaa ja Okaa-äärne  (Rjazani oblast, 1988). Eraldi tuleks ära märkida veel igal kevadel mai algul toimunud 10-päevast õppepraktikat Krimmis ja Askania-Nova looduskaitsealal. Taolised praktikapäevad lõunamaises looduses kestsid 1980. aastast kuni 1990. aastani, mil tegime viimase neist traditsioonilistest kaugsõitudest. 
 
Eestimaa looduskaitsealadest on enamkülastatavad olnud Nigula, Matsalu ja Viidumäe ning rahvusparkidest loomulikult Lahemaa, sest olen seal ise aastaid retkejuhitööd teinud. Siinkohal tahan tänada oma häid abilisi ekspeditsioonide korraldamisel, nagu Peeter Ernitsat, Kalev Rattistet, Jaan Künnapit ja Tiit Randlat.

9. Tänapäev ja keskkonnaprojektid

Elame ajastul, mil üha enam püüdleme säästliku arengu poole ning peame oluliseks loodushoidliku suhtumise kasvatamist noortes. Tegelike tulemusteni jõudmiseks on oluline loodusalane huviharidus, mis tagatakse materiaalse toetusega riiklikest ja keskkonnafondide vahenditest. 

Koolivälise huvialaringide tegevuse süsteem Eestis on pälvinud tuntust välisriikides ning võetud eeskujuks Lääne-Euroopas (Taanis, Rootsis jm.).

Kahjuks on hakatud olemasolevaid ja end õigustanud huvihariduse keskusi rahaliste võimaluste puudumistel lammutama või nad on jäätud kiratsema, nende sisu ja vorm on moonutatud. Näiteks oli loodud selline asutus nagu nn. TELO (TE-tehnika,  LO-loodus), mistõttu Loodusmaja nimigi kadus. 20. juunil 2001 likvideeriti seegi asutus ning noorte huvitegevus seal lõppes.

Kogu minu 15-aastase töö-aja vältel noorte loodusmajas (1961-1977)  sai pingutatud  Mustamäele kaasaegsema noorte looduskeskuse ehitamise nimel. 1978. aastal valmis see ühe katuse alla ehitatud hoonena Noorte Loodusesõprade Maja ning Tallinna Koolinoorte ja Pioneeride Palee ringide tarvis. Seega võttis Loodusmaja oma maa-alale teise koolivälise asutuse, et ehitustööde kulusid vähendada ning lõpuks uus maja valmis saada.

Lausa kurioosse loona lükkas aga oma pessa võetud käopoeg põhiasutuse ehk emaslinnu koos poegadega pesast välja nagu see vahel linnuriigis juhtub, kui kägu muneb mõne teise laululinnu pessa. See on toimitud üsna õelal kombel – ei söö ise ega anna ka teistele! Selle näiteks võib tuua olukorra, kus Loodusmajale varem kuulunud akvaristika osakonna ruumid on seisnud pea 10 aastat kui tarbetu kola panipaik.

Seega puuduvad pealinna lastel võimalused pidevaks looduse tundmaõppimiseks vastavates erialaringides. Madal palk sunnib aga õpetajaid töötama maksimaalse tunnikoormusega ega võimalda tegeleda huvilistega pärast koolitööd. Loodusringid töötavad praegu ainult kolmes Tallinna eesti õppekeelega ja kuues vene õppekeelega koolis. 

Elavam on loodusalane töö neis Eesti koolides, kus osaletakse rahvusvahelistes keskkonnaprojektides, nagu Läänemere projekt oma alaprojektidega, loodusvaatluste projektid, Globe, Noored Keskkonnareporterid jt. Nende kaudu on tihenenud suhted sõpruskoolidega Soomes, Rootsis, Taanis ja mujal Läänemere ääres ja kaugemalgi. Kõikides neis projektides on toonitatud vajadust uurida oma kodukoha keskkonnaseisundit ning vahetada tulemusi sõpradega. Koolinoortel soovitatakse ka tõstatada keskkonnaprobleeme kohalike võimuesindajate ees, rohkem kasutada meedia võimalusi ning alati teadvustada enesele, kuidas ma ise saan olukorra parandamisele kaasa aidata. 

Kui tõele au anda, siis hetkel on noorte huvid siiski paljuski  nende vanemate huvid, suunatud arvutiõpetuse ja võõrkeeleõpetuse kasuks. See on ka loomulik, sest ilma nendeta pole tulevikku ka kaasaegsel bioloogial. Kogemused ütlevad, et ükskõik kui häid programme, projekte ja ainekavasid me ka noorte tarvis ei koostaks, jääb alati raudseks tõeks looduse ja keskkonna õpetamine vaid looduses viibides. Ainult siis oleme suutelised peatama noorte eemaldumise meid ümbritsevast keskkonnast. 

Olgu meil ikka hästi palju loodust praktiliselt tundvaid õpetajaid, kelle igapäevatöö ka väärtustatud saaks, küll siis lisandub rohkem loodushuvilisi noori. Pole vaja oodata, et lapsed hakkaksid loodust armastama, vaid neile tuleb seda õpetada juba maast-madalast ning luua selleks tingimused. Hädavajalik on Tallinnas, kus on üle 80 üldhariduskooli, avada uuesti nii õpilastele kui õpetajatele Loodusmaja kui loodusharidusega tegelev ja seda koordineeriv keskus. 

Mitmed inimesed, kes praegu oma ametipostidel Eestimaa keskkonna ja looduskaitse probleeme lahendavad, on ilmselt selleks tõuke saanud koolipõlve tegevuse kaudu, kas Loodusmaja ringides või Lilleküla Keskkooli bioloogia süvaõppeklassis.

10. Elutöö jätkajad

Need on noored, kes on asunud Eestimaa looduse uurimisele, säilitamisele ja kaitsmisele või on selleks valmistumas üliõpilasena, magistrina või doktorikraadi kaitsmise kaudu. Tublisid loodusehuvilisi õpilasi on olnud palju, kuid igast keskkoolilõpetanute lennust on ikka mõned eriti "säravad tähed" meelde jäänud. Esiteks Loodussõprade Maja päevilt (1961-1977), nagu kõrvaloleval fotol:
 Ees (vasakult paremale) Eero Haldre, Ago Sermann, Himot Maran, Kristjan Zobel, Andres Tomasberg, Pille Tomson,  kirjutise autor õpetaja Linda Metsaorg,  Helju Koger ja Kaja Metsaorg; taga Eerik Leibak, Tiit Maran, Toomas Help, Raul Vaino, Anton Baturin, Külli Kalamees ja Aime Treivärk.

Tallinna Lilleküla Keskkooli bioloogia süvaõppeklassidest (1978-1998) meenuvad need, kes osalesid Noorte Mereklubi merebioloogiaringis, nagu Toomas Armulik, Jüri Ehlvest, Siiri Nõva jt.

Enamik noortest, kes omal ajal olid aktiivsed ornitoloogiaringis või osalesid EOÜ linnuvaatlusprogrammides, on praegu tegelemas Eestimaa looduse uurimise ja kaitsega või peavad looduse hoidmist ja tundmist oma peamiseks hobiks. Vaevalt, et õnnestuks siinkohal kõiki neid üles lugeda, kuid mõned nimed siiski, kes loodusasutustes töötavad: 
Jaanus Elts Eesti Ornitoloogiaühingus;
Hanno Zingel, Liina Eek-Piirsoo, Riinu Rannap ja Kadi Tuul Keskkonnaministeeriumis;
Lauri Klein Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuses;
Urmo Lehtveer, Lauri Lutsar ja Eerik Leibak Eestimaa Looduse Fondis;
Tenno Drevs, Katrin Viljarand, Jonne Kotta ja Helen Orav-Kotta Eesti Mereinstituudis;
Peeter Nõges ja Priit Zingel Võrtsjärve Limnoloogiajaamas;
Üllar Ehrlich Majanduse Instituudis;
Kaja Peterson Säästva Eesti Instituudis;
Külli Kalamees-Pani ja Annely Ehlvest Tartu Loodusmajas;
Mati Kaal, Tiit Maran, Mehis Viskar jt. Tallinna Loomaaias;
Jüri Lember Eesti Mereakadeemias;
Pille Tomson Karula Rahvuspargis;
Meeli Galuzo Hiiumaa Keskkonnateenistuses;
Heiko Kruusi ajakirjas “Loodus”;
Ülo Väli Eesti Biokeskuses;
Tiit Hunt ja Loore Ehrlich Eesti Loodusmuuseumis;
Peeter Ernits loodusajakirjanik "Postimehes"
Tiina Reintal Sagadi Loodusekoolis
Markus Vetemaa  TÜ Zooloogia ja Hüdrobioloogia Instituudis;
Allen Kaasik Mikrobioloogia Instituudis;
Endrik Tõnsberg  ajakirja "Kalastaja " toimetaja;
Tiina Randlane, Martin Zobel, Kristjan Zobel, Andrus Tasa jt. Tartu Ülikoolis;
Toomas Tuul ja Vallo Kruuser loodusfotograafid jne.

Noorte edukas tegevus looduse heaks annabki kindlustunde, et professor Eerik Kumari elutöö jätkub.

Oktoober-november 2001, Lahemaa-Tallinn