Need küsimused või nende teatud variatsioonid kuuluvad kindlasti ornitoloogiühingule kõige sagedamini esitatavate pärimiste hulka.

Igal kevadel juhtub kaugelt rohkem kui ühel korral, et kontorisse helistatakse ja kurdetakse: "Lapsed leidsid metsast (aiast, pargist vm.) mahajäetud linnupoja ja tõid ta koju. Aga me ei oska ju temaga midagi peale hakata! Tulge ja aidake!"  Kõige sagedamini satuvad "päästeoperatsiooni" objektiks kakupojad, vahel ka suuremat liiki värvulised. Ja peaaegu alati on "päästetuks" osutunud see, kes päästmist tegelikult ei vajanud: ta polnud sugugi hüljatud, vaid lihtsalt peidus. Sestap on esimene reegel:

Looduses linnupojale sattudes tuleb kõigepealt veenduda, et ta ikka tõepoolest on hüljatud.

Paljud linnupojad lahkuvad pesast enne lennuvõimestumist. Kodukaku ja kõrvukrätsu pojad ronivad mööda pesapuu oksi enam kui nädala. Väikesed rästad võivad taimestiku varjus peidus olla kuni viis päeva. Noored kiivitajad veedavad põllul toitu otsides mitu nädalat, enne kui lennuvõimeliseks saavad. Niisiis pole linnupoja lennuvõimetus veel mingi tõend sellest, et ta on maha jäetud. Enamasti on ikka tegemist pesast lahkunud pojaga, keda vanalinnud aeg-ajalt toitmas käivad. Sellist linnukest kodusest keskkonnast välja kiskudes teete talle täiesti mõttetu karuteene, mis paljudel juhtudel lõpeb "päästetule" traagiliselt.

Niisiis - enne kui leitud linnupoja koju viite, tuleb kindlasti oodata. Seejuures ei tohi mingil juhul oodata otse linnupoja kõrval: vanalind kardab inimest ja võib toitu täis nokaga lähikonnas omakorda oodata, millal teie lahkute... Siin öeldu kehtib päevase eluviisiga lindude puhul.

Öise eluviisiga lindudest kohtab inimene kõige sagedamini kodukakku ja kõrvukrätsu. Nende pojad lahkuvad pesast enne lennuvõimestumist ja võivad puu otsast vahel ka alla kukkuda. Sellised väikesed öökullid tuleks tõsta mõnda lähikonna varjulisse paika, et säästa neid vareste, kasside ja koerte eest. Täiskasvanud kakud hakkavad tegutsema alles pimeduse saabudes ja leiavad poja üles tema toidumangumisviiksatuste järgi.

Mõnigi kord on olnud põhjust kiita lapsevanemaid, kes kohe pärast seda, kui lapsed  teadmatusest kakupoja koju on tarinud, meile helistada ja nõu küsida taipavad: sellisel juhul pole veel hilja "päästetu" leiupaika tagasi viia ja teda mõttetutest  vintsutustest säästa... Aga kõige parem oleks muidugi, kui suudaksime lapsi veenda ja õpetada sellistest sekkumistest looduse majapidamisse üldse hoiduma.

Kuidas hüljatud linnupoega ära tunda?

- ta on loid, liigutused on aeglased ja kohmakad,
- tema silmad on poolavatud või ei ava ta neid puudutamisel üldse,
- katsumisel tundub ta külmana,
- ta on tugevasti kõhnunud ja tema kõhupool ei ole iseloomulikult prunnakas,
- ta  on  pesast lahkunud liiga vara ja tema sulestik on ilmselgelt alaarenenud: enamus sulgi on alles tuppedes  ja suur osa keha pinnast on paljas.

Milline linnupoeg ei ole hüljatud?

- ta on liikuv ja püüab inimese eest põgeneda,
- ta silmad on niisked ja täiesti avatud,
- ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab,
- käes hoituna tundub ta soe,
- tema kõhupool on sagedasest toitumisest iseloomulikult prunnakas. 

Kuidas aidata noori piiritajaid?

Senised jutud puudutasid rohkem kevadisi linnupojaprobleeme. Suve lõpupoole, augustis, võivad tulla jälle uued mured. Näiteks 1997.aasta iseäralike ilmadega suvel juhtus nii, et vähemalt osa piiritajaid (piirpääsukesi) lendas meilt minema enne, kui pojad lõplikult lennuvõimestusid. Piiritaja peab täieliku õhuelanikuna olema pesast lahkudes sama hea lendur kui tema vanemadki, seepärast on pesaperiood nii väikese linnu kohta tavatult pikk  - kuni kaheksa nädalat. Selle perioodi kestvus sõltub suuresti ilmastikust, kuna piiritajavanemad toidavad oma poegi eranditult õhust püütud putukatega. 

Teisalt on loodus kinkinud piiritajapojale võime pikalt nälgida - ja niiviisi suudab sel moel vanemateta jäänud, aga eelnevalt priskeks nuumatud linnuke toiduta pesas kükitada ja endale "päris" sulgi selga ja tiibadele kasvatada. Muidugi  pole noor piiritaja hüljatu seisundiga sugugi rahul, lööb pesas kõvasti lärmi ja võib vahel sealt ka välja kukkuda. Aga maast piiritajapoeg ise lendu ei saa.

Kui te sellise pikatiivalise linnu näiteks majaesiselt maast leiate, saab tedagi aidata.  Visake lind kerge liigutusega õhku - ja ärge kartke, et ta end surnuks või katki kukub: sinna majaesisele pidi ta potsatama ju hoopis kõrgemalt! Suure tõenäosusega sööstab noor piiritaja tiibade all õhku tundes lendu. Kui see katse siiski ebaõnnestub, siis hoidke linnukest mõnda aeaga peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika - väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis. Kui värinat pole, siis on teie hoolealune veel liiga noor ja priske ning puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jätke ta mõneks päevaks kasside eest varjatud paika näiteks kingakarpi rasvavaru raiskama ja sulgi kasvatama - ja üsna kindlasti saate ta peagi lendama.

Siiani on kõik olnud küllap suhteliselt selge ja lihtne. 

Hoopis keerulisem on anda nõu juhul, kui te leiate tõepoolest hüljatud või vigastatud linnu.

Üldise reeglina tuleb kinnitada:

sellise olendi eest hoolitsemisega ettevalmistuseta, eriliste teadmisteta inimene toime ei tule.  Peale selle on vaja suurt kannatlikkust ja visadust, samuti oma soovide allutamist hoolealuse vajadustele. Seejuures eriti keeruline on seda kõike teha juhul, kui lõpptulemusena tahetakse selline päästetu loodusele tagasi kinkida: see eeldab, et kasvandik ei tohi inimestega liiga ära harjuda.

Seepärast tuleb ikkagi püüda leida koht, kuhu selline abivajaja ära anda, ja inimesed, kes loomade eest hoolitsemist valdavad. Tuleb paraku tunnistada, et selliseid kohti on Eestis esialgu väga napilt. 

Praegu on Eestis neli kohta, kus hüljatud ja vigastatud linde vastu võetakse ja nende eest hoolitsetakse. Kõigil neil on ka keskkonnaministeeriumilt saadud litsents, mis lubab loodusesse tagasilaskmise eesmärgil vajadusel kasvatada ja hooldada I ja II kategooria loomaliike.

Universaalne, sisuliselt kõigi looduslike liikidega tegelev metsloomade turvakodu on Pärnumaal, Nigula Looduskaitseala Vanajärve välibaasis. Turvakoduga saab kontakti telefonil 044 56688 või mobiiltelefonil 050 45891.

Teine samalaadne taastuskoht asub Jõgevamaal, Elistvere loomapargis. Sealne kontaktnumber on 077 64 666.

Alates 2003. aastast võetakse hüljatud ja vigastatud linde vastu ka Tallinna loomaaias. Abivajaja tuleb viia loomaaia väravasse valvelauda, kust juba edasist abi antakse. Valve töötab kogu ööpäeva jooksul.

Lisaks eelnevatele on Põlvamaal, Hauka talus on 1997.aastal aga rajatud kotka-aed või kotkaste rehabilitatsiooni keskus, milles talu peremees, bioloogi haridusega Urmas Sellis on tiivule aidanud ühel või teisel moel vigastada saanud meri- ja kaljukotkaid. Kui leiate vigastatud suure röövlinnu, tuleks sellest teatada looduskaitseühistule "Kotkas" (telefon 07 428149) või vahetult Urmas Sellisele (telefon 079 70924, mobiiltelefon 050 34799) 

Lisaks sellele võib alati helistada keskkonnainspektsiooni lühinumbril 1313 kust teid juba abistajani juhatatakse. Infot ja juhtnööre saab loomulikult ka Eesti Ornitoloogiaühingust telefonil 07 422195 või e-maili teel aadressil eoy@eoy.ee.

Muidugi tuleb loomadega tegeldes silmas pidada kõiki ohutusnõudeid ja kasutada kaitsevahendeid, sest loomal pole ju selgust teie headest kavatsustest ja küllalt väikegi olend võib ennast kaitstes tekitada teile tõsiseid vigastusi. Ka on mõistlik vältida võimalike parasiitide ülekolimist hoolealuse sulgedest teie enda ihule...

Ja muidugi tuleb vältida lisastressi tekitamist päästetavale. Hoidke teda pimedas ja ärge segage liigse tälepanu ja hoolitsusega! Ohtlik on kasutada allapanuks peenekiulisi materjale (näit. vatti), millesse lind võib jalgupidi kergesti takerduda. Hoopis parem on võtta selleks  otstarbeks puitlaaste või heina.

Ja lõpetuseks meeldetuletus – metsaloomade (sh. ka lindude) koju viimine ja kodus pidamine on seadusega keelatud!