|
Oli ilus päikesepaisteline päev, üks nendest
paljudest päevadest, mida sillerdav suvi meile kingib. Päike
kuldas kõik üle, toonitades varje ning pannes aknaklaasid
läikima nagu eriskummalised laternad. Päikesepaiste
ja sinitaevas suutsid isegi varjutada üle Suur-Viigi paistvat
räpast ja tossavat kalakombinaati, mis alalõpmata
"õnnistas" õhku paksu musta suitsujoaga
ning vett haisva reoveega. Kõigest hoolimata oli loodus
suutnud tungida tagasi oma endistesse valdustesse. Eemal, kunagisel
Vene sõjaväe territooriumil kalpsab ringi - ime küll
- jänes, suviti pesitsevad siin mustsaba-vigled, meriskid,
hõbe- ja kalakajakad. Otse majaderea vastas joonistab
niiske, pilliroogu täis kasvanud poolsaareke lahte sõrme,
mis osutab lahe suudme poole, kus paistab tükike Noarootsit
ja veidi vaba vett. Külje all paiknevast inimasulast hoolimata
vaatasid sulelised sellele kui ühele meeldivale pesitsuspaigale.
Mulle oli huvitav kogemus avastada lausa siinsamas nina all kühmnokk-luige
ja sinikaela pesad. Kuid parimaks pesitsuspaigaks pidasid linnud
siiski Väike- Viiki, veesilma, mis on kõrkja- ja
pilliroopuhmi täis pikitud. Vaatamata ümbritsevale
linnasaginale mustab siin punapea-vartidest, tuttvartidest, sinikaeltest,
laukudest, tiigi-roolindudest ning üksikutest tuttpüti
ja sarvikpüti paaridest.
Olles harjunud selle linnurohkusega, pani siiski ühe
linnupaari pesakoha valik mind imestama. Nimelt juba teist päeva
askeldas mu kodu vastas - üle tee - jõgitiiru paar.
Erutatult kädistasid nad midagi teineteisele, aeg-ajalt
laskudes ühte ja samasse kohta, et üksikute turritavate
kõrreliste vahel asjalikult toimetada. Mind kannustas
juhtumit lähemalt uurima asjaolu, et emalind otsustavalt
maha kükitas, tuues kuuldavale rahuloleva kädina. Paistis,
et ta kavatsebki sinna istuma jääda. Suunasin monokli
tema kaasale, see oli mõtlikult silmi punnitades ennast
kivile istuma seadnud.
Loodinud välja paiga, kus ematiir uhkelt ümbrust
seirates kössitas, tõttasin välja. Rutakalt
jooksin üle tee, kuid peagi peatas mind tiirupaari osavalt
organiseeritud raevukas rünnak. Tõmbusin tahtmatult
küüru, sest tiivavihin kõigest paari sentimeetri
kaugusel su peast ei mõju kuigi julgustavalt. Nüüd
olin kindel: seal oli pesa, mida linnupaar nii kiivalt kaitses.
Kuid siiski kummalises kohas - sammu kaugusel sõiduteest
ja veel linnas. Ruttasin vihmavarjuga tagasi ning selle taha
varjudes otsisin pesa üles. See oli väike lohk, kasinalt
kõrrekestega vooderdatud; keskel lamas oma täies
hiilguses muna, pisikene, ovaalne, roheline mustade tähnikestega
- linnuperekonna silmatera. Päev hiljem lisandus sellele
veel üks. Sellest hetkest peale valvasin linnupaari hoolikalt,
tihti nende toimetustesse süüvides. Tavaliselt kükitas
tiirumamma pesal, erksalt ringi vaadates, et siis jahilt saabuva
isatiiru peale nördinult kädistada, tehes sellega selgeks,
et viimane liiga palju aega raiskab, tulutult ringi lehvides
ja trallitades. Kuid tiirude muretust varjutasid autod ja möödakäijad,
kes tegid tiirupere elu põrguks. Peagi õppisid
nad mööduvaid autosid ignoreerima, kuid juhuslikke
möödujaid kostitasid nad alalõpmata äkkrünnakutega,
viies tihti mõne närvilisema kodaniku südamerabanduse
äärele. Suurem osa siiski naeratas ja ruttas edasi,
kui olid mu selgituse ära kuulanud. Kuid oli ka olukordi,
kus mu kired möllama lõid, nähes kedagi tiire
kividega loopimas. Õnneks oskasid tiirud kivide eest osavalt
kõrvale põigelda.
Üks juhtum sai aga ematiirule saatuslikuks. Pikutasin
parajasti voodis ja nautisin meeldivat raamatut, kui väljast
kostis tiiru sõjahüüd. Tatsasin akna juurde
asja uurima. Sealt avanes võigas vaatepilt: kaks nolki
loopisid ematiiru kividega. Hakkasin just sündmuspaigale
kiirustama, kui suur kivi tabas tiiru rindmikku. Lind langes
jõuetult maha ja jäi sinna elutult lebama. Tundsin,
kuidas vihaklomp kurku kerkis, kiirustasin endamisi linnutapjaid
kirudes sündmuspaigale. Poisid heitsid imestunud pilgu üle
õla, otsekui nad ei taipaks, millega olid hakkama saanud,
ja lasid jalga. Kükitasin linnu juurde, ta tardunud pilk
oli suunatud suurimale väärtusele tema elus - pesale.
Seda kaitstes oli ta andnud elu.
Tekst: © Agur Paesüld
/Eesti Loodus, 9, 1996/
   |