Tiirupesa tragöödia

Oli ilus päikesepaisteline päev, üks nendest paljudest päevadest, mida sillerdav suvi meile kingib. Päike kuldas kõik üle, toonitades varje ning pannes aknaklaasid läikima nagu eriskummalised laternad. Päikesepaiste ja sinitaevas suutsid isegi varjutada üle Suur-Viigi paistvat räpast ja tossavat kalakombinaati, mis alalõpmata "õnnistas" õhku paksu musta suitsujoaga ning vett haisva reoveega. Kõigest hoolimata oli loodus suutnud tungida tagasi oma endistesse valdustesse. Eemal, kunagisel Vene sõjaväe territooriumil kalpsab ringi - ime küll - jänes, suviti pesitsevad siin mustsaba-vigled, meriskid, hõbe- ja kalakajakad. Otse majaderea vastas joonistab niiske, pilliroogu täis kasvanud poolsaareke lahte sõrme, mis osutab lahe suudme poole, kus paistab tükike Noarootsit ja veidi vaba vett. Külje all paiknevast inimasulast hoolimata vaatasid sulelised sellele kui ühele meeldivale pesitsuspaigale. Mulle oli huvitav kogemus avastada lausa siinsamas nina all kühmnokk-luige ja sinikaela pesad. Kuid parimaks pesitsuspaigaks pidasid linnud siiski Väike- Viiki, veesilma, mis on kõrkja- ja pilliroopuhmi täis pikitud. Vaatamata ümbritsevale linnasaginale mustab siin punapea-vartidest, tuttvartidest, sinikaeltest, laukudest, tiigi-roolindudest ning üksikutest tuttpüti ja sarvikpüti paaridest.

Olles harjunud selle linnurohkusega, pani siiski ühe linnupaari pesakoha valik mind imestama. Nimelt juba teist päeva askeldas mu kodu vastas - üle tee - jõgitiiru paar. Erutatult kädistasid nad midagi teineteisele, aeg-ajalt laskudes ühte ja samasse kohta, et üksikute turritavate kõrreliste vahel asjalikult toimetada. Mind kannustas juhtumit lähemalt uurima asjaolu, et emalind otsustavalt maha kükitas, tuues kuuldavale rahuloleva kädina. Paistis, et ta kavatsebki sinna istuma jääda. Suunasin monokli tema kaasale, see oli mõtlikult silmi punnitades ennast kivile istuma seadnud.

Loodinud välja paiga, kus ematiir uhkelt ümbrust seirates kössitas, tõttasin välja. Rutakalt jooksin üle tee, kuid peagi peatas mind tiirupaari osavalt organiseeritud raevukas rünnak. Tõmbusin tahtmatult küüru, sest tiivavihin kõigest paari sentimeetri kaugusel su peast ei mõju kuigi julgustavalt. Nüüd olin kindel: seal oli pesa, mida linnupaar nii kiivalt kaitses. Kuid siiski kummalises kohas - sammu kaugusel sõiduteest ja veel linnas. Ruttasin vihmavarjuga tagasi ning selle taha varjudes otsisin pesa üles. See oli väike lohk, kasinalt kõrrekestega vooderdatud; keskel lamas oma täies hiilguses muna, pisikene, ovaalne, roheline mustade tähnikestega - linnuperekonna silmatera. Päev hiljem lisandus sellele veel üks. Sellest hetkest peale valvasin linnupaari hoolikalt, tihti nende toimetustesse süüvides. Tavaliselt kükitas tiirumamma pesal, erksalt ringi vaadates, et siis jahilt saabuva isatiiru peale nördinult kädistada, tehes sellega selgeks, et viimane liiga palju aega raiskab, tulutult ringi lehvides ja trallitades. Kuid tiirude muretust varjutasid autod ja möödakäijad, kes tegid tiirupere elu põrguks. Peagi õppisid nad mööduvaid autosid ignoreerima, kuid juhuslikke möödujaid kostitasid nad alalõpmata äkkrünnakutega, viies tihti mõne närvilisema kodaniku südamerabanduse äärele. Suurem osa siiski naeratas ja ruttas edasi, kui olid mu selgituse ära kuulanud. Kuid oli ka olukordi, kus mu kired möllama lõid, nähes kedagi tiire kividega loopimas. Õnneks oskasid tiirud kivide eest osavalt kõrvale põigelda.

Üks juhtum sai aga ematiirule saatuslikuks. Pikutasin parajasti voodis ja nautisin meeldivat raamatut, kui väljast kostis tiiru sõjahüüd. Tatsasin akna juurde asja uurima. Sealt avanes võigas vaatepilt: kaks nolki loopisid ematiiru kividega. Hakkasin just sündmuspaigale kiirustama, kui suur kivi tabas tiiru rindmikku. Lind langes jõuetult maha ja jäi sinna elutult lebama. Tundsin, kuidas vihaklomp kurku kerkis, kiirustasin endamisi linnutapjaid kirudes sündmuspaigale. Poisid heitsid imestunud pilgu üle õla, otsekui nad ei taipaks, millega olid hakkama saanud, ja lasid jalga. Kükitasin linnu juurde, ta tardunud pilk oli suunatud suurimale väärtusele tema elus - pesale. Seda kaitstes oli ta andnud elu.