UJUV HAHKJAS UNENÄGU

Pole mul häbi tunnistada, et kirjutan täna linnust, keda olen näinud vaid piltidel ja põgusais videolõikudes. Mul pole lihtsalt olnud juhust olla õigel ajal õiges kohas, ehkki see õige aeg ja koht on üsna täpselt teada. Just alates novembrist ta aastast aastasse Lääne-Saaremaa vetesse ilmub ja jääb sinna kevadeni, kusjuures mitte ühe-kahe juhuisendina, vaid tuhandeteni ulatuvais hulgis. Nii et ilmselt mõnegi linnusõbra jaoks on kirjuhahk päris tavaline suleline; minule jääb ta kummatigi ilmselt Unenäolinnuks ka pärast seda, kui teda ehk kunagi samuti seirama satun.

KIREV RÜÜ, ISEÄRALIK KÄITUMINE

Kes partide maailmas vähegi ringi kaenud, sellele pole mingiks uudiseks, kui ühes parves ujuvad väga erineva väljanägemisega linnud. On ju vaid üksikute eranditega ikka nii, et kui pardiprouad kannavad tagasihoidlikke pruune kodukleite, siis nende isandad uhkeldavad suure osa aastast tihti tõeliselt kirjus kuues. Ja kui ühe linnu nimigi on juba kirjuhahk, siis tema on iseäranis värvirohke. Välimäärajast näpuga järge ajades on varesesuurusel hahaisal hundsulestikus alapool roostekollane, pea valge, rohelise kuklalaiguga, ülapool musta-valgekirju, kurgualune ja rõngas ümber kaela mustad. Noorlindude sulerüü meenutab mammade omi, aga linnumehed oskavad teda väheke tuhmimana viimaseist siiski eristada. Veidi hiljem kirjutame, miks see eristus oluline on.

Aga välimusest ehk silmatorkavamgi on kirjuhaha tegutsemisviis talivetel. Mõnigi vaatleja on nende parvi võrrelnud tarust lennanud mesilasesülemiga või arvanud, et terve asum tegutseb kui tervikorganism; külg külje kõrval ujuvad linnud tavatsevad nii üheaegselt sukelduda kui ka järsu vupsatusega terve seltskonnaga korraga lendu söösta. Seegi asjaolu on mingis suhtes äärmiselt oluline.

KAHANEV ARVUKUS, TUME TULEVIK

Kui palju maailmas kirjuhahku kokku elab, selle kohta leiab erinevaist autoriteetseist raamatuist suuresti erinevaid andmeid - mõnesajast tuhandest ehk isegi kuni mõne miljonini. Asi lihtsalt selles, et linnu pesitsusalad on hullusti põhjamaised ja raskesti ligipääsetavad - Põhja-Jäämere rannikualad, pealegi raskendab loendustööd hajus elunemine hiigelsuurel maa-alal. Niiviisi on arvukushinnanguid korjatud enamasti talvitusaladelt. Aga needki on enamasti tavatult kaugel põhjas ja näiteks Euroopa suurimaks, paarikümnetuhande linnuga talvituspaigaks osutunud Koola poolsaare rannikuil suudeti norralaste abiga esimene helikopteriloendus läbi viia alles 1993. aastal... Muide, enne seda loendust arvati, et Euroopas talvitub kokku ehk vaid paarkümmend tuhat kirjuhahka... Vilsandi-kandi talvekortereist on enam lõunakaares veel vaid üks üsna kasin ala Leedu vetes. Eestimaa talve on parimaks pidanud enim 6000 kirjuhahka - ja see on õige-õige palju.

Milles aga keegi enam ammugi ei kahtle, see on kirjuhaha arvukuse püsiv ja katastroofiline kahanemine. Euroopas on kokku kaks tosinat linnuliiki, kes on maailma suurima ja tunnustatuima linnukaitseorganisatsioonide ühenduse BirdLife International ülemaailmselt ohustatud liikide nimekirjas ja kirjuhahk on üks neist.

OHUALLIKAS KÕNNIB KAHEL JALAL JA OSKAB RÄÄKIDA

Seda poleks vist vaja küll eraldi rõhutadagi, aga ka kirjuhaha tuleviku tumedus lähtub ikka selle va looduse kuninga liigahnitsevast ja ropuvõitu elustiilist. Olgu linnu lastesaamisalad pealegi raskesti hõlvatavad, nafta- ja gaasijanu on inimese ammugi tundrasse viinud. Paraku ei lase neile maadele siirdunud sageli üsna kirju inimseltskond püssidelgi jõude seista. Neile hädadele liitub loomulikuna loomisaegadest peale alati oma käe mängu pannud põhjamaine karm kliima, nii et head pesitsusaastad öeldakse korduvat vaid iga kolme-nelja aasta tagant. Mäletate, enne ütlesime, et noorlinnud on talvelgi vanemaist eristatavad, just see asjaolu neid järeldusi teha võimaldabki.

Teine erijoon, mille meelde palusime jätta, on kirjuhaha talvine ülimalt ühiseluline tegevusmaneer. See teeb linnu meie vetel eriliselt haavatavaks koguni kahe ohu poolt. Üks neist on kalapüük, eriti rannakalapüük: sukelduvad pardid võivad korraga kümnete või isegi sadade kaupa sattuda võrkudesse ja seal uppuda. Just sellised kurvad juhtumid olid paarkümmend aastat tagasi esimesteks viideteks kirjuhaha ilmumisest meie vetele.

Aga veel palju ohtlikum on kõiki Läänemere linde, eriti talvitajaid ohustav õlikatk, meie transiidile orienteeruv majandus peab ülimalt tähtsaks Venemaa nafte re-eksporti läbi meie sadamate, sellega kasvab olulisel määral naftasaaste oht. Tegelikult võib suur hädaoht johtuda ka hoopis tühisemast merre sattunud õlikogusest - ja viimane võib tulla ükskõik mis tüüpi laevalt näiteks vastutustundetult merre heidetud pilsivete näol. Mõne naftasaaduse puhul mõjub tilgakegi kui kummikusse torgatud nael: linnu sulestik vettib läbi, soojusisolatsioon on kadunud ja lind ise määratud hukkumisele. Kõik katsed tema sulestikku puhastada võinad aidata küll inimesel südametunnistuse piinadest vabaneda, linnule neist tegelikult enam abi ei ole.

Niiviisi on kirjuhaha käekäik üsna suuresti ka Läänemerel toimuva määrata.