Ajal, mil Eestis käivad tulised vaidlused selle üle, kas ikka tohib ehitada süvasadamat ülemaailmselt hukuohus olevaks kuulutatud kirjuhaha talvituspaigale, tulevad sama linnu kohta ärevad sõnumid ka Leedust.

Maailma märgalade kaitsele keskendunud suur rahvusvaheline katusorganisatsioon nimega Wetlands International annab muuhulgas välja ka merepartidele pühendatud infokogumikku. Selle viimasest numbrist võib lugeda halbu uudiseid kirjuhaha Läänemere tähtsuselt teise talvitusala kohta. See asub Palanga lähistel 15 kilomeetri pikkusel kitsal rannalähedasel merealal. Esimesed 11 kirjuhahka ilmusid sinna 1969.aastal, 90-ndail on haruldasi linde seal talviti olnud umbes 2000.

Kuni 1992. aastani oli kirjuhahkade ja teiste lindude elu Palanga kandis üsna turvaline - rannapiirkonnad olid Nõukogude piirivalve kiiva valve all ja seeläbi üsnagi inimtühjad. Kolossi kokkuvarisemine tõi kaasa rannaelu märgatava aktiviseerumise, muu hulgas lubas Leedu Keskkonnaministeerium looduskaitsjate protestidele vaatamata ka kirjuhaha talvituspaigal intensiivset rannakalapüüki. Näiteks mullu oli selles piirkonnas meres kokku 100 kilomeetrit võrke.

Ja paraku ei jäänud linnuteadlaste halb etteaimdus täitumata. Kirjuhahk hangib toitu sukeldudes, kusjuures talle on omane lausa erakordne seltsingulisus. Mõnigi uurija on linnukogumeid võrrelnud mesilasesülemi või lausa ühtselt talitleva organismiga: külg külje kõrval ujuvad linnud võivad ootamatult kõik korraga lendu vupsata või, vastupidi, vee alla kaduda. Kui selline tihe salk satub sukelduma paigas, kuhu kalurid on pannud kalapüüniseid, võib kuri hullusti karjas olla.

Statistika on karm: kui aastail 1991-1997 oli randauhutud linnulaipade seas vaid üksikuid kirjuhahku, siis mullu küündis nende osakaal juba 25 %-ni. Vähe sellest - kui varasemad kirjuhahkade hukud olid eranditult tingitud õlisaastest, siis nüüd valdas jagamatult uppumine kalavõrkudesse? Uurijad arvavad, et tegelikult on olukord veel palju hakvem, sest suur osa linnulaipu jääb inimestel registreerimata - kaldal uitab ringi rohkesti raipetoidulisi loomi, kes saagi kiiresti ära koristavad, pealegi kannavad eriti lõunatuuled ja hoovused palju linnulaipu kaldast eemale. Muide, ühegi hukkunud kirjuhaha organismis ei leitud jälgi seatinast, niisiis püssi polnud nende pihta lastud.

Jahilindude hulgast mahaarvamine ongi tegelikult ainuke asi, mida Leedus on seni kirjuhaha heaks tehtud. Ometi on riik end sidunud nii Ramsari, Bonni kui ka Berni konventsiooniga, mis kõik suuremal või vähemal määral kohustavad seda haruldast lindu kaitsma. Artikli autorid peavad hädavajalikuks linnu kohest võtmist looduskaitse alla ning rannakalapüügi keskkonnamõjude kiiret hindamist. Vastupidisel juhul kardetakse, et Leedus toimuv võib olulisel määral kahandada kogu kirjahaha populatsiooni, seda enam, et kalandusega seotud infrastruktuurid on merevaigurannikul praegu kiired arenema.