|
|
|
|
Oli varakevadine õhtu Kloogal. Päike oli laskunud juba nii madalale, et ta säras kuldselt vastu mändide latvadelt ja okstelt. Tegin oma koera Tommiga õhtust jalutuskäiku piki Treppoja kallast looklevat luhaäärset rada. Lonkisime kodu poole, mina ees ja koer haake tehes, nina maas nuuskides järel. Tundsin ennast selles kaunis kevadõhtus erakordselt kurva ja üksikuna. Hinges valitses mingi suur igatsus. Järsku kuulsin imelikku häält: nagu oleks keegi häälekalt musitanud või saatnud pikalt matsuva õhusuudluse. Pöördusin kiiresti ringi, kuid ei näinud ümbruskonnas kedagi. Ka koer polnud midagi märganud ega kuulnud, vaid ajas rahulikult oma koeraasju. Kõigest hoolimata oli tunne, et keegi jälgib mind pingsalt. Isegi kõhe hakkas veidike: õhtune aeg, üksindaolek. Siis tõstsin pilgu: oh üllatust, mõni meeter minust eemal umbes 3–4 meetri kõrgusel jämedal männioksal istusid kaks kodukakku ja jälgisid mind, pead viltu. See pilt oli kordumatu: kaks helehalli tumedate träpsudega külg külje kõrval istuvat kakku, ümmargused silmad säramas ebamaiselt valgustatud loojangukiirtest. Väiksem kakk naaldus õrnalt suurema vastu. Olin kindel, et väiksem on emaslind ja suurem isaslind. Hiljem lindude teatmeteosest järele vaadates selgus küll, et tegelikult on just vastupidi. Vaatlesin kakkusid lummatult tükk aega. Tundsin, kuidas mu meeleolu hakkas tasapisi paranema ja ma ei tundnudki enam ennast nii üksiku ning kurvana. Arvatavasti oli häälitsus, mida ma endale saadetud õhusuudlusena tõlgendasin, tegelikult kakkude hoiatushüüd, mis andis mulle teada, et ma nende jahimaadele ja neile endile liiga lähedale ei tuleks. Liikusime koeraga tasapisi kodu poole. Tuju oli korraga hea ja hiljemgi vahel, kui meenub see hääl, valgus ja kaks imearmsat halli kogu, läheb hinges väga lahedaks. Pärast seda korda pole ma kakupaari enam näinud, hoolimata tähelepanelikust ümbruse silmitsemisest ja tahtmisest neid veel kohata. Äkki nad tulidki ainult selleks, et päästa mind vallanud suurest kurbusest, äkki oli see ainult kujutluspilt... ilus muinasjutt? Tekst: © Elsa Ausmees /Eesti Loodus, 11/12, 1997/ EOÜ ja EL jutuvõistluse "Linnuelamus" II-III koht 1997. a.    |
|
