Üürile anda ühiselamukoht
vaatega merele

Neil praegu juba kaugeina tunduvail mõne aasta tagustel aegadel, mil Eesti Raadio programmi seadjad veel ka loodushoiu-teemat riigi ringhäälingule oluliseks pidasid, oli Vikerraadios igal nädalal eetris telefonimäng nimega "Keskkond ja mina". Kord kutsus mängu väljamõtleja Toivo Makk stuudiokülaliseks Tiit Randla, kes andis kuulajaile pureda pähkli, kui kaugel meist on kõige lähem linnulaat. Üks helistajaist kahetses, et tal pole mahti olnud mõõta, kumb paik Raadiomajale ligemal on - kas "Olümpia" või "Viru" -, aga et üks neist on kindlasti see otsitav… Kui mu mälu ei peta, anti sellele vastajale vaimukuse auhind; igal juhul sai ta teada, et linnulaat on Eestis olemas siiski ka lindudel "kitsamas mõttes" - Pakri neemel.

Tuntud tundmatu laadasein

Kõigil neil ju mitte teab mis paljudel kordadel, kui olen sattunud otse Pakri tuletorni kõrval üle klindiserva kiikama, olen tahtmatult mõelnud, et mis suur vaev see siis ikka oleks kelleltki paadisõiduvõimalus välja kaubelda ja seda looduseimet, eestimaist linnulaata omasilmselt seirata. Aga selle mõtte tegelikuks saamine ootab oma aega ka täna…

Tundub, et sama lugu on ka "päris" linnumeestega: küllap pole nemadki nende väheste kevadete jooksul, mil ligipääs Paldiski-kanti jälle ka "aborigeenidele" vaba on, sugugi aega leidnud ennast just nende paeseinte uurimisele pühendada. Niiviisi ei oska praegu vist keegi kindlalt öelda, kas uusim Eesti linnustikust kõnelev raamat, 1994 ilmunud Birds of Estonia ka tõtt räägib, kui ütleb, et Pakri neem on ainus säilinud krüüsli pesitsuspaik Eestis ja et seda lindu võiks seal 23-25 meetri kõrgusel paekaldas pesitseda nii umbes kümmekond paari.

Selle aasta maikuu keskel, soojal ja selle kandi jaoks lausa tavatult tuuletul pühapäeval, tõi kümnekordse suurendusega binokkel merest esile umbes 70 lindu. Aga pole kedagi kinnitamas, et neid kaugemal merel või miks mitte ka paeseina õnarustes rohkem polnud. Või teistpidi - keegi ei saa väita, et need merel mõnulenud krüüslid ka kõik meile pesitsema jäävad ja lihtsalt kevadised läbirändajad pole. Sest nii läbirändajana kui ka talvitajana veevabal avamerel on krüüsel Eestis küllalt arvukas.

Iga mere kohal lendaja pole kajakas, iga ujuja pole part

Linnuasjusse pühendamata inimene jääb krüüsli välimust mööda mingisse kategooriasse lahterdamisega tõenäoliselt hätta; põhjamail, kus sedasorti linnud tavalisemad, ehk mitte niivõrd, meil seevastu üsna kindlasti. Sest mida sa hing oskad arvata linnust, kes veedab valdava osa oma elust vetevallas ja tuleb kindlale maale vaid pesitsema. Tegelikult on sedalaadi kombed kõigil alklastel, kellest lisaks krüüslile võib Eestis vahel kohata veel ka alki ja tirku ja haruharva ka ürri ehk väikealki. Kui näpuga linnusüstemaatikat mööda järge ajada, siis kuuluvad alklased kurvitsaliste seltsi, s.o. nad on sugulased kajakate ja ännide ja tiirudega ühelt ja tüllide-tildrite-rislade-neppidega teiselt poolt. Ja partidega pole neil ühist kuigivõrd rohkem kui, ütleme, kakkudel või kanadel.

Sellele, kes Pakri neemelt merele pole kiiganud, tasub põgusa esitlusena öelda, et krüüslil on mõõtu tuvi jagu, et tema suvesulestik on valdavalt must piraka valge tiivalaiguga ja et ta latakad ujulestadega jalad on erkpunased. Häälte laost leidis Looja krüüslile kõrge terava vile. Maismaal tunneb meie jutulind ennast üsna viletsalt, ehkki võib lühikese maa läbimisega küllaltki väledalt toime tulla. Istuva krüüsli poos meenutab mulle millegagi puhkama heitnud koera…

Lendama on krüüsel kiire ja nagu teisedki algid vehib ta seejuures agaralt tiibu, on aga mõnestki lähisugulasest õhus hoopis osavam manööverdaja. Tõeliselt koduselt tunneb lind ennast siiski eelkõige vees. Ujuda suudab ta nii tervenisti üle veepinna paistes kui ka allveepaadikese kombel vaid pead periskoobiks jättes. Sukeldumisvõimekuseks kirjutavad raamatud mõni kuni paarkümmend meetrit, vee all võivat lind ühtepanu olla kuni minuti ja ujuda selle ajaga kolmveerandsada meetrit. Milleks muuks, kui ikka selleks, et lemmiknokapoolist - väikesi kalu ja vähilaadseid - nokka saada.

Madratsita titevoodi

Veidi ebatüüpiline alklane on krüüsel selles mõttes, et kui näiteks tirgud ja algid tavatsevad koos kaljukajakatega moodustada hiidkolooniaid, kus ühel kaljuseinal võib pesitseda tuhendeid linde, kaljupealsel turbalasundil veel lisaks hulk punase papagoinokaga lunne ning siin-seal suuremaid kajakaid, siis krüüsli pesitsusasumid on hoopis väiksemad, mõne- kuni mõnekümnepaarilised. Ja hiiglaslikes segakolooniateski hoitakse ennast enamasti kõige "rahvarohkematest" paikadest veidi kõrvale.

Kui tirgud saavad oma lapsi lausa järskudel, tihti koguni mere poole kaldu karniisidel, algid poolvarjulistes niššides, lunnid aga suisa urgudes, siis krüüsel eelistab midagi kahe viimatimainitud elupaiga vahepealset, näiteks kaljulõhesid, rändrahnude vahelisi tühimikke ja muid taolisi varjeid, mis võivad olla ka tehislikud.

Järeltulijaile hakkab krüüsel mõtlema enamasti kahe- või kolme-aastaselt. Pesa ehitamisega ta ennast ei vaeva: kaks ovaalset heledat pruuniplekilist muna leiavad koha kas lausa paljal urupõhjal või siis kasinal kivikestest ja molluskikodadest allapanul.

Haudumine võtab aega 26-31 päeva ja selles löövad issi-emme ühiselt kaasa. Mustades titelappides pojad kosutatakse merekindlaiks 31-38 päevaga. Tiivad selle ajaga veel päris lennukõlbulikeks ei saa, aga väikese liuglennu veeni, edasise elu lemmikkeskkonda, veavad välja küll.

Krüüslite kombestikus on hulk poose, liikumisi ja rituaale, millest üks inimsilmale veidramaid ilmneb just pesade tühjenemise aegu. Pojad lahkuvad erinevatel paaridel üsna erinevatel aegadel - ja millegipärast käivad juba tühjaks jäänud pesade vanalinnud hommikust hommikusse "inspekteerimas", mis sünnib veel poegadega pesades! Kui viimasedki pojad on saanud lennuloa, kogunevad ühe koloonia krüüslid ühisesse karja, et peagi talveks sobivam mereosa valida.

Väljavaated merele - ja tulevikku

Et krüüsel muneb vaid kaks muna, siis tuleb arvata, et poegade tiivule kasvatamisel ollakse üsna edukad. Nii ongi: raamatuist võib leida koguni selliseid pesitsusefektiivsuse näitajaid nagu 65 - 80 %. Vaenlasi krüüslil kuigivõrd ei ole - kes see ikka riskib minna kuhugi püstloodis kaljule turnima, kui mõni sama maitsev suutäis end ehk hoopis lihtsamini kätte annab. Tõsi, suurte kajakate aiva edukam sigimine tikub krüüslite turvalisust kahandama. Aga suurim vaenlane on krüüslilegi siiski inimene - ühelt poolt oma ropupoolse eluviisiga, mis mered õlilaiguseiks muudab, teisalt aga kalavõrkudega. Just viimased on kõige tõhusamad krüüslite, eriti noorte krüüslite elulõnga katkestajad.

Aga vähemalt Pakri koloonia näikse tänaseni elujõulisena püsivat; kui elujõulisena just, selle võiks ju katsuda ometi kuidagi kindlaks teha. Et kas - nagu meie loo pealkiri reklaamib - on ikka veel vaba mõnusat merevaatelist elamispinda. Ja nii või teisiti võiks see klint olla meie kohaliku tähtsusega IBA - tähtis linnuala (Important Bird Area). Sest juba 1954. aastal ilmunud ja raskelt oma ajastu hõngu kandev raamat "Eesti NSV linnudki" kinnitab lakooniliselt: "Mõningal määral kahjulik. Pole jahilind. Haruldase linnuna vajab täielikku kaitset."