Mälupiltidega pikitud tõsijutt
paist paharetist

Esimene pilt:

MITMENDAT KORDA SAMALE REHALE - KEVADINE KÕRVAPETE

...Aknaklaasid on vastu hommikut uduseks tõmmanud, nii ei saa ma ärgates esimese valuga arugi, mis ilm õues on. Aga planeeritust varasema ärkamise põhjus kostab väljast jälle ja jälle kätte - selge ja kõlava häälega laulab karmiinleevike. Ka see, kes seda veripunase pea ja sama karva rinnaesisega laulumehikest ei tunne, võib tema imelihtsa stroofi peaaegu vaid inimkeelse üleskirjutuse järgi selgeks saada - ükski teine tiivuline laulja ei ütle lihtsalt vidjö-didjö. Või nagu Fred Jüssi on transkribeerinud - eks sa ise tea.

Kiiruga ajan mõne käepärase vati selga, et välja rutata - või veel, see on ju esimene karmiinleevike, keda tänavu kuulen! Alles küllap unesegasuse tõttu ehk tegelikust jahedamanagi tunduvas välisõhus lõplikult virgudes saan enda üle muiata: muidugi on 1.mai karmiinleevikese jaoks meie kandis vara mis vara... Ja kohe tuleb mulle meelde, et täpsel samal moel olen siin Matsalu mõisa juures ennegi alt läinud! Nagu pilkeks laulab "karmiinleevike" korra veel ja samas vastab talle teine kõrvalpuult - ning lisab vilistuse sappa täiesti stiilitu krääksatuse. Kusjuures mõlemad lauljad on karmiinleevikesest tublisti suuremad ja tumedamad ja vehivad häälitsemisele tiibadega innukalt takti.

Tõmbasin oma mäluraamatu kuldnoka-lahtrist just selle helipildi esimesena välja selle pärast, et arvata:

JUST HÄÄL ONGI KULDNOKA KUULSAKS TEINUD,

öelgu targad inimesed pealegi, et tal polegi o m a laulu. Kuldnokk paneb nimelt oma armuaaria kokku kõikvõimalikelt naabreilt laenatud helidest, olgu need naabrid siis kas elus või eluta. Niiviisi võibki hea häälemärkaja leida väärisnokse solisti partituurist teiste tiivuliste loome kõrval ka näiteks jalgvärava või kaevuvinna krääksatusi, sea röhkimist või ehk mõne sõna inimkõnetki. Kunagi olen lugenud pajatust kuldnokast, kes saanud toime koguni traktori käivitushääle imiteerimisega!

Muidugi - erinevate kuldnokkade vokalistivõimed on suuresti erinevad: üks ei oska peale paari särina suurt midagi kuuldavale tuua, teine improviseerib kui dzhässitäht. Kusjuures näib, et liigikaaslaste lähedalolek või üldse heliderohke naabrus on selgelt stimuleeriva toimega.

Usutavasti lisab inimese jaoks kuldnoka laulule väärtust ka asjaolu, et lind tuleb meie seltsi ju muidu õige laulu- ja värvivaesel ajal - keskeltläbi 20.märtsi paiku.

Aga vähemalt sama efektne kui laulupartii ise on ka helkivsulise solisti "lavaline liikumine". Ei ela küll ükski teine Maarjamaal leida tiivuline oma esitusele sedavõrd tormiliselt kaasa kui kuldnokk. Pea seljas, nokk lahti, väristab ja vehib ta naljakalt poolsorgu lastud tiibadega.

Ega neid laulupidusid pikalt ole - mai keskpaiku on pojad tulekul ja ei siis ole aega enam muusikale mõelda. Alles suve lõpus, siis , kui aeg hakata reisikompse kokku korjama, tuletatakse kevadised viisid taas meelde - ja vahel võib selline retrokontsert olla vägagi meeleolukas.

Päris tihti tuleb ette seda, et välimuselt aetakse kuldnokk segi teise mustsulese ja silmapaistvalt kuldnokase lauluvirtuoosi musträstaga. Tõsi, must on vaid musträstapapa; ta kaasa sulestik ja nokk on pruunid. Ja see must on kuldnoka uhkeldavast rüüst hoopis tuhmim, särava metalse läike ja heledamate täppideta. Hoopis erinevad on ka kahe linnu tegutsemismaneerid. Maad mööda liigub kuldnokk sammudes, musträstas on aga hüpleja, kes aeg-ajalt peatub ja saba püstakile ajab. Lend on kuldnokal kiire, jõuline ja vuhisev, musträstal enamasti madal ja lühimaaline. Erinevalt kuldnokast ei pea musträstas kuigivõrd lugu liigikaaslaste seltsist ja ei moodusta suuri parvesid. Laul on musträstal melanhoolne ja kaunis, ärevushüüd aga üsnagi inetu, lõikav ja närviline helirida.

Teine pilt:

HELESINISE UNISTUSE KARVA LUBIKOORUKE

...Olen veel õige noor mees, võib-olla kümnene, võib-olla kriipsuke sinna või teisele poole. Ma uitan mõnusas mais mööda oma lemmikradu Viljandi Lossimägede põõsaste ja puude vahel. Nina vaheldumisi ikka puuvõrade poole õieli või veidi madalamalt lillelõhnu püüdmas või paiguti ehk suisa maas, sest igalt kõrguselt leiab loodusehuviline hing midagi kosutavat. Ja üks ikka ja alati erutav leid tulebki päris maast - kuidas saab üks õhuke munakoor olla nii-nii sinine! Pole ma miski asi linnumunatundja, aga kuldnokamuna värvi olen ma vist küll alati teadnud. Sest ta on tõesti selline, et paneb südame ärevalt põksuma ja mõtlema, et mis seal poegadest särisevas puuõõnes või pesakastis parajasti toimub. Või üldse -

MILLINE ON KULDNOKA KODU?

Ma usun küll, et kui kooliõpetaja joonistustunnis kuldnokakodusid üles sehkendada paluks, saaks ta väga üksluise tulemi - aiva pesakastid ja pesakastid. Kuidagi harjumuspäratu on mõelda, et tegelikult võib see laulumees asustada ka märksa mitmekesisemaid eluasemeid alates muidugi looduslikest puu- või vahel harva ka järsakuõõntest üle kõikvõimalike muude sulgude - postkastid, katusealused orvad, müüriavad, korstnajalad, suuremate lindude pesakuhilates leiduvad tühikud ja mis veel kõik kaasa arvatud - kuni haruldase juhuna lausa lageda taeva all puu otsas paikneva pesani välja. {Viimase kinnituse võib üle kontrollida 1976. aasta "Eesti Looduse" detsembrinumbrist.)

Aga eks inimese tehtud maja ole siiski kõige popim - võib-olla lihtsalt seetõttu, et "looduse kuninga" külje all on kullalinnul lahedaim toiduleidmisvõimalus - ja seepärast tasub ehk potentsiaalsele pesakastiehitajale siia paar nõuannet puistata. Kast olgu küllalt sügav, kasvõi oma 40 sentimeetrit, sest madalamast võib röövel pojad kergemini välja õngitseda. Lennuava läbimõõduks on paras 5 sentimeetrit. Parem on hoiduda uksealusest "laulupulgast" - mustakuueline solist esineb kasti katusel või selle lähedal oksal täpselt sama meelsasti, pulk võib olla pigem abimees värsket linnulapseliha ihkavale kiisule... Ja eelmisel aastal üles pandud pesakast tuleks puhtaks teha kindlasti enne üüriliste taastulekut - tülitamise suhtes on need sedavõrd hellad, et inimese üks ettevaatamatu kasti juurde ronimine võib viia munakurna hülgamiseni. Poegi enamasti siiski nii kergesti maha ei jäeta.

Muide, olete te kunagi mõelnud sellel, millal ja miks sai üldse alguse komme kuldnokkadele pesakaste üles panna? Tuleb välja, et see sündis hiljemalt 18. sajandil sooviga saada linde lihtsamini ... oma toidulaua täienduseks...

Kuldnokarahval pole suurt midagi liigikaaslaseist lähinaabrite vastu, niiviisi võib mitme õõnsusega puul elada mitugi suhteliselt sõbralikku paari. Söömaajatäide tuuakse ju niikuinii teisalt, nii et naabrimees su moonakotti ei himusta, miks mitte siis temaga koos ansamblis laulda! Isasi muidugi, kui see"naabrimees" ehk hoopis korteri või koguni kaasa ülelöömise plaane mõlgutab; sel juhul läheb muidugi löömaks!

Kodu otsib reeglina välja papa-kuldnokk, teeb selle kallal tasahilju koristustoiminguid ning ootab ära mõrsja tuleku. Väljavalituga ollakse esiotsa suhteliselt üksmeelses tegutsemishoos - olgu siis puhastus- või ehitustöödes -, paraku tikub kõik see hiljem ikka linnuproua kaela jääma: tema kallist kaasast on saanud andunud harrastusmuusik.

Kui mõnede laululindude puhul on pesade varieeruvus ühe liigi piires suhteliselt väike, siis kuldnokk laseb arhitektuurigi alal fantaasial vabalt vohada: on teada nii selliseid pesaõõni, kus munade all kohe üldse mingit vooderdust pole, kui ka selliseid, kus kõikvõimalikku pesamaterjali ehk kümne "normaalse" pesa jagu. Üsna korratusse kuhja sobib igasugune pehmem kraam, lugeda on olnud näiteks ka pesunöörilt "laenatud" sukapaarist... Suurt mõnu näib kuldnokapere tundvat sulemadratsist, nii et kui koduõuel juhtumisi kanu peetakse, võib julgesti pool pesamaterjalist olla linnulise päritoluga.

KERGLASEVÕITU EHK KÜLL, PEREISANA AGA ASJALIK

Kuldnokkadele on üsna palju rõngaid jalga pistetud. Muu hulgas on see aidanud kindlaks teha, et mõnigi paar elab kokku mitmel järjestikku aastal. Abielutruudusest oleks siiski ehk veidi ennatlik kõnelda, pigem on linnud truud kord välja valitud elupaigale ja nii satutakse eelmisest aastast tuttava kaaslasega kevadel jälle kokku. Selle juurde tohib ju tõesti ka puhtinimlikult mõelda, et jällenägemine teeb rõõmu.

Pereelu sisseseadmisel võib ette tulla probleeme mitte ainult liigikaaslaste, vaid mõnede teistegi lindudega. Üsna sageli tuleb meelepärasest kastist välja tõsta varblasi, vahel jätkub ettevaatamatust liiga suure lennuavaga pesakasti tulla ka tihastel - ja nendegi huvide põrkumine kuldnokapaariga toob kaotuse ikka kehalt väiksematele... Üks kuldnokaga elupaika jagav lind on ka õhuvallaelanik piiritaja ehk piirpääsuke. Tema alustab pesitsemist üldiselt ikka siis, kui kuldnokalapsed juba pesast väljas ja probleeme ei teki, aga konfliktki pole päris välistatud (vt. näiteks "Eesti Loodus" nr. 11, 1969).

Suure laululöömise käigus saab teoks ka armuakt ja munade munemiseks läheb aprilli lõpul - mai alguses. Mida varem laste saamine algab, seda suuremad on üldiselt ka kurnad, kõige tavalisem on viie-kuue munaga pesa, aga tark laululinnuraamat kinnitab Eesti kuldnokakurnade varieeruvus piirideks 1-11.

Kahenaisepidamist kuldnokad üldjuhul ei harrastavat, veel vähem kahemehepidamist. Ja erinevalt Lääne-Euroopas elavaist liigikaaslaseist pesitseb üks mõistlik Eesti kuldnokk kevade jooksul vaid ühe korra.

Haudumistöö on enamasti ikka tulevase ema hool, aega võtab see reeglina 11 päeva. Sellest, et pesas on pojad, annavad kõigepealt märku pesa lähedusse poetatavad helesinised munakoored, mõne päeva pärast aga juba ka aiva kõvenev toidumangumislärm. Nüüd on kõvasti rakkes ka laulumeheameti maha pannud linnuisa, emmest kõnelemata. Toiduks taritakse pisikestesse nokkadesse sobivat putukaprügi, päevast päeva aiva suuremat. Kuni ühel ilusal päeval saab hakata pakkuma juba kuldnokkade lemmikmaiuspala - prisket vihmaussi.

Kolmanda elunädala lõpus käivad kuldnokalapsed pesaaval "värsket õhku hingamas", veel paar päeva hiljem tikuvad aga vanalindude erutatud lärmi saatel kastist välja lendama. Issi-emme on pesast toidupoe poolegi lennates ikka midagi nokas kandnud ja selle siis kuhugi maha poetanud - eks seda, mis sirgumise aegu poegadest niisama läbi jookseb -, aga paraku tikub vanemate assenisaatorivõimekus lapsukeste "tootlikusele" alla jääma. Sestap võivad noored kuldnokad esimesel hetkel üsna räpased välja näha. Väkeste lendudega saavad nad juba toime, võivad vahel aga kakaste tiivakeste tõttu maha potsatada ja rohu sisse konutama jääda. Kui nüüd kass või mõni muu murdja jaole ei saa, suudab linnuke peagi tuule tiiva alla saada - vanemad kannavad ju turgutustki juurde.

Jaanikuu hakul jäävad tühjaks juba kõik pesad, perekonnad liituvad salkadeks, salgad rühmadeks, rühmad parvedeks, aga parved, jah, võivad saada röövlijõukudeks - kui asja aiapidajast inimese vaatevinklist vaadata. Aga sellest kirjutame natuke hiljem.

Kolmas pilt:

KODUNE KÕRVAKOSUTUS VÕÕRHÄÄLTEMAAL

...Ma olen oma üldse esimesel väljamaareisil, New Yorgis. Ja ma olen väsinud tõdemast, et siin on praktiliselt ainult mulle võõrad linnuliigid: isegi kui olen enda arvates märganud tuttavat laulu, ütleb linnumäära ikka ja jälle, et arvatavat liiki Ameerikas pole... Nii ei usu ma enam oma kõrvu, kui Metropolitan Museumi kõrval pargis arvan end kuulvat kuldnokkade vaikseid vilistusi. Ma otsin häälitsejad üles - no on kuldnokad, tee mis tahad! Ja määraja kinnitabki, et seekord pole tõesti ei silma- ega kõrvapetet. Ma ei salga, et mul on selle kohtumise üle väga hea meel...

Algselt on kuldnokk siiski Vana Maailma liik. Aga eks inimene ole võõrsile kodu asutades ikka püüdnud seda kuidagi endise elupaiga sarnaseks muuta. Just seetõttu on mõnigi liik oma levilat sundviisiliselt laiendama pidanud. Mõnel juhul pole sellest asja saanud, mõnel juhul, vastupidi, on uustulnuk leidnud liigagi head sigimisolud ja teinud ehk mõne põliselaniku põlve kibedaks. Ameerika kuldnokk kõnnib ilmselt kuldsel keskteel - püsima on ta küll jäänud, aga mõõdukas hulgas. Niiviisi ongi ta nüüd üks väheseid mõlemale ookeaniservale ühiseid linnuliike. Kirjandusest on lugeda, et Põhja-Ameerika elanikuks tohib teda lugeda alates 1872.aastast. Kümmekond aastat varem viidi ta Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kriipsuke hiljem Lõuna-Aafrikasse.

Aga küllap on hoopis huvitavam teada,

KUS VEEDAVAD MEIE KULDNOKAD KÜLMA AASTAPOOLE.

Tõsisem teeleminek tuleb septembri tagupooles. Aga tegelikult läheb liikumiseks hoopis varem, juba juulis: enamasti just noored linnud kipuvad kodust võõrsile - meil ilmale tulnud Läänemere lõunaserva, Venemaa ja Soome linnud jälle omakorda meile. Eakamad kuldnokad jäävad tavaliselt pikemalt kodumaile ja vahel käivad sügisel veel pesapaikugi vaatamas ja seal laulu löömas. Aga oktoobriga on ka nemad enamikus läinud. Lendaja on kuldnokk väga hea, laululindude võistulennul oleksid tast üle vaid pääsukesed. Nii teatakse üle tuhandegi kilomeetri ulatuvaist päevateekonnist. Niiviisi jõutakse lõpuks Madalmaadesse või brittide maale, vahel ka mõnesse teise Kesk- või Lääne-Euroopa riiki.

Mõned kuldnokad jäävad talvekski Eestisse; väga tavaline see pole, aga haruldane ka mitte. Ellujäämise võimalused sõltuvad eelkõige muidugi toidulaua kaetusest - ja sel perioodil on laulumees kõike muud kui pirtsakas. Asjaks läheb kasvõi elu prügimäel, toidujäätmete hunnikust või raiskavas stiilis töötava vorstivabriku tagaõuest kõnelemata. Ka võtab lind nokkida puusse jäänud külmunud õunu ja ei põlga ka seda, mida inimene lindude söögimajja seadnud. Muidugi on selline elu karm ja kaugeltki mitte kõik talvetrotsijad ei näe kevadet.

Aga kuldnokana elada pole üldse mingi meelakkumine. Rõngastusandmeist on välja rehkendatud, et keskmine eluiga naljalt üle aasta või pooleteise ei küüni, eelkõige viib seda alla muidugi poegade kõrge hukusuhe. Vaid harva jõuab turjale koguneda üle kolme eluaasta, rekordnumbriks pakub kirjandus aga koguni 20 aastat!

Ja muidugi toob rohkesti ohtusid kaasa just rännuaeg: kes seda teab, millal see torm või järsk õhusoojalangus tulla võib. Kuigi sõbralik ei pruugi olla ka kodumaine kevad: tuled soojaharjal sünnimaale, siis aga läheb taas külmaks ja lumiseks ja toidunapiks. Sedagi juhtuvat, et päikesepäeval sulailmalombis sulistamas käinud linnud külma õhku tõustes jääkuue selga saavad, lennuvõime kaotavad ning külmale saagiks langevad.

Eluslooduski püüab kuldnokarahva seast matti võtta: midagi pole laululinnuliha vastu ei kullil ega kakul, neljal jala kõndijaist tikuvad oravad või väheldasemad kärplased pesa kallale, kass võib lindu nabada õuemurult, tuhkur või mink saab nopitud ehk ka mõne kuivemasse serva jäänud isendi roostikus ööbivast kuldnokaparvest.

Aga ükski neist kuldnokahimustajaist ei saa toime ligilähedaseltki sama suure tapatööga kui see va end looduse kuningaks tituleerinu.

Neljas pilt:

AGA VANASTI OLI TAEVAS SINISEM JA ...

...Ei, ma ei ütle edasi, et "pääsukesed suuremad". Aga kuldnokki oli jah rohkem. Sealsama enne mainitud Viljandi Lossimägedes, tundub, laulis neid igas puus. Ja umbes sama mälestus on 60-ndate-70-ndate Tartu Toomemäest või Tähtverest või Raadist. Kui kuldnokki on palju, siis on nad usinamad laulma, kui vähe, siis ei viitsi need üksikudki mingit tõsisemat kontserti ette võtta. Nii olengi ehk vaid Matsalu mõisa juures ka viimaseil aastail ehtsat kuldnokkade võistulaulmist kuulnud....

Tegelikult pole siin selle asja juures mingeid mälupilte vaja: loodusemeestel on arvuread olemas ja 70-ndate-80-ndate aastate kõveralangused nii meil kui mujal väljaspool kahtlust. Põhjusi oskab inimene muidugi vaid aimata, - aga ega see vast väga raske ka ole. Üsna ilmselt võib ühele esikohtadest seada toitumisolude halvenemise kaasaegseis põllumajandusmaastikes. Kõigepealt on suur hulk potentsiaalset saaki lihtsalt mürgiga teise ilma saadetud. Aga kindlasti on asi ka vahendatum. Kuldnoka lemmiktoit vihmauss on ju kui üks suur "keemiaimeja": toiduks vajalikuga koos jäävad ta ihusse pidama ka igasugused kurjad ollused, mis sealt kaudu siis omakorda lindudesse kogunema ja jumal teab milliseid muutusi põhjustama hakkavad. Karjatamise vähenemine lisab niigi mornile pildile veel oma joone: pole mõnusalt madalaks näritud rohuga paiku, kus lüheldased linnujalad hoogsalt astuda ja nokad head-paremat noppida saaksid. Küllap tasub rõhutada sedagi, et läbi mitmete paikade rändava linnu puhul on toidu kättesaadavus ja kvaliteet tähtsad kõigis peatuspaikades - kui õigel ajal toitu pole, ongi lõpp käes...

Kui seni kirjeldatud ja näiteks ka tehnovõrkudest johtuvad ohud võib kirjutada ehk lihtsalt inimese tahtmatute pattude registrisse, siis vähemalt meie kultuuripildile hoopis loomuvastane tundub olema laululindude söömine. Ometi tundub, et see komme muutub geograafilises mõttes pigem ulatuslikumaks - ja pole ka kuulda, et traditsioonilistel linnusöömisaladel näiteks Lõuna-Euroopas ka isupuudust kurdetaks... On olnud ka neid kohti ja aegu, kus ja millal on kuldnokk kahjuriks tunnistatud ja teda otseselt hävitatud.

Paraku pole vist uuemal ajal kuldnoka suhtelist arvukust Eestis täpsemalt käsitletud, vähemalt ei osanud ma seda lugu kirjutades selliseid andmeid leida. Nii tuleb uskuda Eesti Ornitoloogiaühingu direktorit Jaanus Eltsi, kes pigem küllap ka lihtsalt "kõhutundele" toetudes arvab, et kui see kõver just tõusma pole hakanud, siis vähemalt langeda ta ka enam ei tohiks.

Viies pilt: HITCHCOCKLIK ÕUDUSSTSEEN MARJAAIAS

/.../

Nii jah, sest isiklikus mälupildialbumis mul seda muljet pole, võib-olla sellepärast, et paadunud linlase ja getoelanikuna pole mul ju aedagi... Aga eks ole minagi lugenud artikleid ja sõnumeid kuldnoka hirmu- ja häbitegudest tööka aedniku vaevaviljade suhtes ja nii pean minagi küsima

KAS VÕRGUTADA VÕI MITTE VÕRGUTADA?

Nagu jupike eespool sai kirjutatud, seavad kuldnokad end suvel aiva suurematesse parvedesse ja alustavad mustlaste kombel ringihulkumist - päeval põldudel ja rohumaadel toiduotsinguil, öösel roostikes ja põõsasvõsades tudul. Esialgu on pojad veel vanalindude toita ja oma nõudmistes üsna häälekad, tasahilju saavad nemadki aina asjalikemateks ja toimekamateks - ja söögiisu püsib neil endiselt hea... Muidugi on vihmaussi mullast välja sikutada hoopis tülikam ja jõudunõudvam, kui põõsast kenasti punaseid kirsse või sõstraid noppida. Nii et "poshlii, poisid!" - elu läheb lustilisemaks! Ja raputagu siis aiapidaja rusikaid või sügagu kukalt - kui kuldnokahordile tema aed ikka silma on jäänud, siis hoia vaid piip ja prillid! Seltsi põlgav musträstas toimetab oma marjanopet väikeses meeskonnas, kuldnokk on tõeline brigaadiviisilise marjakoristuse austaja.

Ei aitagi siin muu, kui ehk seesama "võrgutamine" - põõsaste katmine sobivasilmaste katetega - või siis hommikust õhtuni elusa hernehirmutise etendamine. Aga kogu suure aia tarvis on võrke kallis hankida ja hommikust õhtuni käsi plaksutada väga väsitav... Niiviisi pakuvad erinevad allikad kõikvõimalikke tõrjemeetodeid - küll läikivaid, helklevaid ja tuules kahisevaid metalliribakesi, küll ülesriputatud kanakullisiluetti või soolaheeringaid, küll eredais riietes tehismehi, koguni kassi topist, millel nööri abil saba liigutatakse... Pikemaajaliseks kasutamiseks pole neist võimalustest aga ükski küllalt efektiivne, vähemasti tuleks vaheldumisi kasutada mitmeid nippe. Soovitaksin ehk ka helilindile salvestatud kuldnoka hädakisa mängimist vägevaist kõlareist, aga ma aiman juba tulihingeliste loomakaitsjate salakavalat küsimust:"Aga kuidas sa selle hädakisa lindile salvestad??" Nii et pigem on karta, et kui teie marjad on kõik ära söödud, hakkavad kullalinnud uurima, kas pole mõnes teie õunapuus ehk pehmemat sorti õunu, ütleme valgeid klaare, mida ju ka nii hea nokaga mekkida....

Ja nii ei oskagi ma muud, kui ainult propellerimehikese kombel soovida

RAHU, AINULT RAHU! JA ILUSAID MEENUTUSI KEVADEST,

kui kuldnokahärra teie aias ennastunustavalt laulu lõi. Kui te saite jälgida kõiki neid naljakaid naisevõtusekeldusi ja majaehitust ja poegi pesast välja piilumas ja murule vupsamas. Kui kassi tuppa kinni panite, et ta neid poegi ahistama ei tikuks. Kui ta teie peenrailt kõik pahelised pisitegelased kokku noppis.

Kui see kõik ei aita, siis katsuge leida rõõmu teadmisest, et teie aias üleskasvanud pojad pugivad marju parajasti kuskil seal täissöönud Kesk-Euroopas. Või vanduge soomlasi ja venelasi: küllap just nende juures tuule tiibade alla saanud linnud nüüd teie põõsail vandaalitsevad. Ehk tunnete end siis lõpuks sisemiselt hõiskamas: "Kevaderõõmud pimestavad meie sügisesed mured!" Ei tunne? Siis peate hakkame marjaaia asemele lillevälja rajama!