|
|
|
|
Linnapoisi lapsepõlvest Viljandis on mul meeles kaks lindu, kelle kevadine tulek ikka kõige rohkem huvi pakkus - et kas on juba Lossimägedes kuldnokki vilistamas ja sinna-samasse mägedesse viiva pargitee servas kõrgeil puudel künnivareseid pesakuhilaid kohendamas. Juhuse läbi olen ka tartlasest täiskasvanuna just künnivarest rohkesti piielda saanud. Paarteist aastat oli mu tööruum ülikooli keemiahoones just nii kõrgel, et lubas üsna lähedalt mustade tegelaste pesaelu jälgida, - ja tänavu ehitasid mõned kivilinnalembesed varesepaarid oma kodud pilguheidu kaugusele mu magamistoa aknast. Ja mis seal salata - kindlasti rohkem kui korra iga kevade kohta olen mõnes vareserohkes paigas jäänud seirama seda päris naljakaid edasifantaseerimise võimalusi pakkuvat kolooniamelu. Lihtsalt niisama, sest huvitav on! Kõige selle tõttu on mul üsna raske mõista inimesi, kes kinnitavad, et varesed neid ahistavad - et on liiga lärmakad ja kakivad hullusti. Kui "looduse kuninga" enda müra- ja muidusaaste kokku liita, peaks ehk hoopis varesed leidma, et see on liig mis liig, mitte vastupidi! Eriti veel, kui see va tiivutu kahejalgne tiivulise kodusid lõhkuma tükib või vahel ehk koguni püssi paugutab. Näiteks just sealsamas mu vanas kodulinnas Viljandis vaieldi sel kevadel õige tuliselt, et kas ikka maksab mõnituhat krooni selleks magama panna, et ühest kolooniast vägivaldselt priiks saada… Niiviisi on päris asjakohane pärida, et mis vägi siis musta varest nii tüütu naabri juures hoiab. Eesti Ornitoloogiaühingu direktor Jaanus Elts ütleb, et inimese kõigile pahedele vaatamata on künnilinnul tema kõrval siiski kõige soodsam elada. Põldudelt saab hõlpsasti toitu, olgu siis putukaid või seemneid ja muid taimeosi; elupaigaks sobivad eelkõige vanad pargid, kus on suure ja suhteliselt hõreda võraga vanu lehtpuid. Selle peale saab muidugi kiuslikult küsida, et kusagil pidid künnivaresed ju ka siis elama, kui inimene veel parke rajanud polnud ja põlludki olid hädisepoolsed. Aga linnutundjal on sellelegi pärimisele vastus varnast võtta: "Arvata võib, et nende arvukus Euroopas oli sel ajal väiksem. Aga eks olnud siis võib-olla praegusest rohkemgi täisküpseid lehtmetsi ja seal tekkis tormide või põlengutega ka lagedamaid alasid, mille künnivaresed omaks võtsid." Tegemist on tüüpilise inimkaaslejaga, kes on vallutanud uusi alasid koos inimesega. Näiteks meist põhja pool ei saaks ta päris kindlasti inimeseta hakkama. Aga mida arvata sellest väitest, et künnivaresed on liiga jõudsalt siginud ja neid on liiga palju? Jaanus Elts: "Selline määrang sõltub ju peamiselt inimese suvast - mis tema jaoks palju on. Näib, et neis piirkondades, kus nad on traditsiooniliselt elanud, on arvukus natukene kasvanud. Aga päris kindlasti pole mingit järsku, hüppelist tõusu olnud." Viimastel aegadel pole vareste arvukust ja selle muutusi keegi täpselt uurinud; ornitoloogiaühing loodab selle töö juba õige pea ette võtta - kasvõi näiteks sel moel, et künnivares valitakse ühingu aastalinnuks. Neil aegadel, kui linde armastati veel kasulikeks ja kahjulikeks jagada, kuulus künnivares kindlalt positiivsete kangelaste hulka: tema menüüs, eriti suvises toidukaardis on tähtsaim koht putukatel, pealegi sööb ta meelsasti nn.traatusse, mida teised linnud eriti pruukida ei taha… Paraku pole küll mustakuuemehe lauakombed eriti kiita - tihti kitkub ta taimed - näiteks lilled lillepeenrast! - koos juurtega välja, et juurte vahelt soovitud maiuspala kätte saada… Nii et kasulikkusel võib olla ka oma varjukülgi! Ometi pole mitte "lillenoppimise" komme see, mis inimesi vahel künnivarese vastu kätt tõstma paneb. Pigem pannakse pahaks ikka koloonia liiga valjuhäälset jutuvada, mille Looja küll küllap linnu enda käest luba küsimata talle külge on pookinud. Nagu juba eespool öeldud, on mul endal seda probleemi küll raske mõista, aga vähemalt seadusesõna jätab kohalikele võimumeestele õiguse ise otsustada, kas nende linna või asula elanikud ikka tahavad selliseid tiivulisi naabreid või ei taha. Kõige humaansem viis kedagi peletada on see, kui ei looda talle meelepärast elupaika. Künnivarese puhul on see tarkus suhteliselt raskesti rakendatav, sest ta pole ei prügikastilind ega toidumajakülaline - ta võib käia toitumas kümnete kilomeetrite kaugusel. Muidugi võiks ju kõik kõrged puud maha saagida, aga vaevalt kõigis linnades nii innukaid raiemehi on nagu Tallinnas hr.Lepiksoni valitsemisaegadel… Ja teisest küljest ei pruugi see ka aidata - linnumehed on täheldanud, et künnivaresed teevad viimasel ajal pesi ka üsna madalale, vast ainult kolme-nelja meetri kõrgusele. Nii et kui varesetõrje ikka kindlalt nõuks on võetud, siis on selleks vaid üks vähegi mõistlik võimalus, millest kasvõi natukeseks ajaks tulu võib olla : kas päris varakevadel või hilissügisel vanad pesad puuvõrast eemaldada. Jaanus Elts: "Kui vares siis elukohta tagasi tuleb, on ta algul natuke hämmingus ja eks ta siis otsusta, kas ta hakkab uuesti pesa ehitama või mitte. Enamasti ta hakkab - ja nädala-paariga on muidu ikka head turvalist vana pesa eelistaval linnul uus elamu olemas. Mitte mingil juhul ei tohi seda lammutustööd ette võtta pesitsusperioodil, kui linnud on hakanud juba kolooniat valima - niisiis märtsiks peab see kõik juba ühel pool olema." Päris lubamatu on midagi ette võtta munemise aegu, rääkimata nende "vägitegude" kordamisest, mis tehti näiteks Jõgevamaal, kus maha lõhuti poegadega pesad. Teo täielik ebainimlikkus on küllap ütlematagi selge, aga pealegi pole sellest mingit kasu: liigi arvukuse garantiiks on suguvõimelised vanalinnud, mitte jõhkralt hukatavad pesapojad. Aga kuskil peab künnivares ju elama - ja neid võimalikke elukohti pole sugugi lõpmatult. Niiviisi tulevad minema peletatud linnud küllalt tõenäoliselt vanasse paika paari-kolme aasta pärast tagasi - või valivad lähiümbruses mõne teise paiga, mis inimesele ehk veel halvemini sobib. Näiteks mulje vareste arvu järsust tõusust võib tulla just sellest, et mingisse paika on kokku kogunenud hulgast väiksematest kolooniatest minema peletatud linnud. Sestap oleks kõige lihtsam siiski väikese kolooniaga leppida ja püüda seda puistu kujundamise ja harvendamisega hoida mitte väga suureks paisumast. Ja katsuda olla natuke romantilisemad ja tunda rõõmu künnilindude varakevadisest tulekust - see on ju linnainimesele üheks esimeseks märgiks, et talve valitsusaeg saab kohe ümber! Tekst: © Toomas Jüriado    |
|
