|
Jõulukuul on ehk väheke ebasünniski üritada
kõnelda kaitsealusest haneliigist - seondub ju sõna
"hani" selles ajaperioodis pigem ikka kulinaarsete
aistingutega... See, et ma sellisele libedale teele ometi kõndima
söandan minna, on tingitud puhtjuhuslikust asjaolust: just
nüüd käis Eesti Ornitoloogiaühingul külas
Petteri Tolvanen, Maailma Looduse Fondi Soome osakonna väike-laukhane
töörühma sekretär.
***
Perekonna Anser (ehk maakeeli "hani") Eestis
ühel või teisel hulgal ette tulevast viiest liigist
- jätan siin üliharuldase eksikülalise lumihane
lihtsalt arvest välja - võib lubatud ajal ja lubatud
kohtades nelja pihta tõesti ka püssi lasta ja niiviisi
siis jah hanepere kulinaarseid võlusid nautida. Ainus
erand kannab nime väike-laukhani - ja tema on maailma
mainekaima linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International
kinnitusel üks neist kahest tosinast Euroopatki koduks pidavast
liigist, kes on terves maailmas jõudnud lõpliku
hävimise servale.
Mitte keegi ei tea, palju seda lindu tegelikult veel alles
on, aga kriitilisemad hinnangud ei luba minna kuigivõrd
kaugemale 25 tuhande piirist. Kusjuures väike-laukhane (kunagine)
pesitsusareaal ulatub pika ribana üle terve Euraasia Põhjala.
Kujutage siis inimmaailma tooduna ise ette: vaid Viljandi-jagu
inimesi elamas tuhandete kilomeetrite taha ulatuval maa-alal...
"Looduse kuningas" võib ennast vabandades
öelda, et, näe, põhjapõder va pimeloom
tallab ja ehk sööbki hanepesi. Ja polaarrebane on niikuinii
üks igavene röövel. Aga tegelikult pole vähegi
teadjale inimesele mingi saladus, et põhiline väike-laukhane
tapja on jahimehest kahejalgne. Lugu selles, et paberile kirjutatud
linnukaitseseadus on ilus küll, aga kui kaitstud liik on
lähedaltki kaedes jahiks lubatud suguvennaga äravahetamiseni
sarnane ja rändab temaga pealegi koos ühiseis salkades,
siis saab teda haavlite eest kaitsta küll vaid Looja enda
tahe. Pole temagi paraku kõikvõimas - ja nii see
väike-laukhane arvukuskõver oma allakäiku teeb...
Eks asju komplitseeri seegi, et lindudel on paljudest teistest
loomariigi asukaist ju see erinev komme, et nad tikuvad kevadeti
ühes ja sügiseti-talviti hoopis teistes paikades elama.
Niiviisi pole kuigivõrd abi hoolikast linnukaitsest näiteks
linnu lastesaamise paigas, kui samal ajal tema talvekortereis
on jahipüssihoole looduskaitsest märksa hinnatum...
Konkreetselt väike-laukhane juhtu komplitseeris suuresti
veel seegi tõik, et linnu talvekortereid ja sinnalennuteid
ei teatud kuigi selgelt veel ka mõni aasta tagasi - kui
seda nüüdki teatakse. Et neis asjus kindlam olla, võtsid
norralased ja soomlased, väike-laukhane pesitsusalade peremehed,
aastat kolm tagasi nõuks sel teemal tehnika võidukäiku
appi kutsuda. Hanedele hakati seljakoti moel selga upitama tikutopsisuurusi
raadiosaatjaid, mis üle Maa tehiskaaslase kindlate perioodi
järel infot puistavad.
1995. aastal said norralased suure vaevaga - rakettvõrgud,
soised alad, palju jooksmist! - kätte neli, soomlased ühe
hane. Paraku lõppes viiest nelja "märgitud aatomi"
elutee juba esimesil raadiomehekuudel - ikka püssikuuli
kaasabil... Aga see piskugi andis rohkelt üliüllatavt
teavet, nii et Norrast üle Kanini poolsaare ja Kasahstani
kuhugi Kaspia ja Musta mere randadele käivat rändeteed
usutakse praegu üsnagi kindlalt.
Mullu oli linnumeestel nigel püügiõnn - ei
ühtegi raadiohane. Seevastu tänavu oldi eriti resultatiivsed:
mõni aeg tagasi veel fantastikana tundunud Soome-Vene
ühisekspeditsioonil Jamali poolsaarele radiofitseerti kolm,
veelgi uskumatumal Soome-Norra-Vene lähetusel Taimõrile
samuti kolm ja norralaste enda kodus veel neli väike-laukhane.
Paraku töötas neist aparaatidest kuu aega tagasi veel
vaid üks, kusjuures vaid kahelt saatjalt üldse signaale
saadigi... Kui Petteri Tolvaselt otse ja häbenemata küsisin,
et kas ei lastud neidki hanesid kõiki kohe maha, siis
vastas ta oma häbelikul moel, et välistada seda küll
ei saa, aga et ega need igaüks 20 tuhat soome marka maksvad
riistapuud alati ka erilist töökindlust ei ilmuta...
Nii või teisiti - mitte üks tark pea ei Euroopas
ega mujalgi maailmas oska praegu pakkuda ühtegi viisi, mis
sellelegi hanele püsi võiks lubada. Muidugi jah,
kui just jahti mitte üleüldse ära keelata. Aga
sel teemal tohib vist vaid kodus, vaikselt ja soovitavalt pimedas
teki all mõtiskleda...
Tekst: ©
Toomas Jüriado
   |