Satelliidihane raske saatus

 

Jõulukuul on ehk väheke ebasünniski üritada kõnelda kaitsealusest haneliigist - seondub ju sõna "hani" selles ajaperioodis pigem ikka kulinaarsete aistingutega... See, et ma sellisele libedale teele ometi kõndima söandan minna, on tingitud puhtjuhuslikust asjaolust: just nüüd käis Eesti Ornitoloogiaühingul külas Petteri Tolvanen, Maailma Looduse Fondi Soome osakonna väike-laukhane töörühma sekretär.

***

Perekonna Anser (ehk maakeeli "hani") Eestis ühel või teisel hulgal ette tulevast viiest liigist - jätan siin üliharuldase eksikülalise lumihane lihtsalt arvest välja - võib lubatud ajal ja lubatud kohtades nelja pihta tõesti ka püssi lasta ja niiviisi siis jah hanepere kulinaarseid võlusid nautida. Ainus erand kannab nime väike-laukhani - ja tema on maailma mainekaima linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International kinnitusel üks neist kahest tosinast Euroopatki koduks pidavast liigist, kes on terves maailmas jõudnud lõpliku hävimise servale.

Mitte keegi ei tea, palju seda lindu tegelikult veel alles on, aga kriitilisemad hinnangud ei luba minna kuigivõrd kaugemale 25 tuhande piirist. Kusjuures väike-laukhane (kunagine) pesitsusareaal ulatub pika ribana üle terve Euraasia Põhjala. Kujutage siis inimmaailma tooduna ise ette: vaid Viljandi-jagu inimesi elamas tuhandete kilomeetrite taha ulatuval maa-alal...

"Looduse kuningas" võib ennast vabandades öelda, et, näe, põhjapõder va pimeloom tallab ja ehk sööbki hanepesi. Ja polaarrebane on niikuinii üks igavene röövel. Aga tegelikult pole vähegi teadjale inimesele mingi saladus, et põhiline väike-laukhane tapja on jahimehest kahejalgne. Lugu selles, et paberile kirjutatud linnukaitseseadus on ilus küll, aga kui kaitstud liik on lähedaltki kaedes jahiks lubatud suguvennaga äravahetamiseni sarnane ja rändab temaga pealegi koos ühiseis salkades, siis saab teda haavlite eest kaitsta küll vaid Looja enda tahe. Pole temagi paraku kõikvõimas - ja nii see väike-laukhane arvukuskõver oma allakäiku teeb...

Eks asju komplitseeri seegi, et lindudel on paljudest teistest loomariigi asukaist ju see erinev komme, et nad tikuvad kevadeti ühes ja sügiseti-talviti hoopis teistes paikades elama. Niiviisi pole kuigivõrd abi hoolikast linnukaitsest näiteks linnu lastesaamise paigas, kui samal ajal tema talvekortereis on jahipüssihoole looduskaitsest märksa hinnatum...

Konkreetselt väike-laukhane juhtu komplitseeris suuresti veel seegi tõik, et linnu talvekortereid ja sinnalennuteid ei teatud kuigi selgelt veel ka mõni aasta tagasi - kui seda nüüdki teatakse. Et neis asjus kindlam olla, võtsid norralased ja soomlased, väike-laukhane pesitsusalade peremehed, aastat kolm tagasi nõuks sel teemal tehnika võidukäiku appi kutsuda. Hanedele hakati seljakoti moel selga upitama tikutopsisuurusi raadiosaatjaid, mis üle Maa tehiskaaslase kindlate perioodi järel infot puistavad.

1995. aastal said norralased suure vaevaga - rakettvõrgud, soised alad, palju jooksmist! - kätte neli, soomlased ühe hane. Paraku lõppes viiest nelja "märgitud aatomi" elutee juba esimesil raadiomehekuudel - ikka püssikuuli kaasabil... Aga see piskugi andis rohkelt üliüllatavt teavet, nii et Norrast üle Kanini poolsaare ja Kasahstani kuhugi Kaspia ja Musta mere randadele käivat rändeteed usutakse praegu üsnagi kindlalt.

Mullu oli linnumeestel nigel püügiõnn - ei ühtegi raadiohane. Seevastu tänavu oldi eriti resultatiivsed: mõni aeg tagasi veel fantastikana tundunud Soome-Vene ühisekspeditsioonil Jamali poolsaarele radiofitseerti kolm, veelgi uskumatumal Soome-Norra-Vene lähetusel Taimõrile samuti kolm ja norralaste enda kodus veel neli väike-laukhane. Paraku töötas neist aparaatidest kuu aega tagasi veel vaid üks, kusjuures vaid kahelt saatjalt üldse signaale saadigi... Kui Petteri Tolvaselt otse ja häbenemata küsisin, et kas ei lastud neidki hanesid kõiki kohe maha, siis vastas ta oma häbelikul moel, et välistada seda küll ei saa, aga et ega need igaüks 20 tuhat soome marka maksvad riistapuud alati ka erilist töökindlust ei ilmuta...

Nii või teisiti - mitte üks tark pea ei Euroopas ega mujalgi maailmas oska praegu pakkuda ühtegi viisi, mis sellelegi hanele püsi võiks lubada. Muidugi jah, kui just jahti mitte üleüldse ära keelata. Aga sel teemal tohib vist vaid kodus, vaikselt ja soovitavalt pimedas teki all mõtiskleda...


Tekst: © Toomas Jüriado