Metsistele ei jätku vanu männikuid

Metsis on suursugune ja salapärane lind. Tal on imeline võime inimeste südameid vallutada. Tema kaunis kuju ehib jahimeeste seltsi vappi, meenutades möödunud aegade üht uhkeimat jahiulukit. Sageli illustreeritakse metsise pildiga meie metsanduslikke väljaandeid. Kuid kas me oma majanduses rakendame alati loodushoiu põhimõtteid, et jääksid püsima vanad metsad ja seal elavad liigid, teiste hulgas ka metsis? Nüüdisaegse metsamajanduse ja metsise elupaiganõudmiste vahel on suur vastuolu. Aga teatud metsanduslikke võtteid kasutades saaksime majandada metsi nii, et ka metsisel oleks eluruumi.

Säästes oma majandustegevuses metsise asurkonda, säilitame samal ajal ka meie vanade metsade terviklikkust, mitmekesiseid metsa ökosüsteemide ning algupäraseid liike.

Metsisemängust saab alguse eluring

Metsisekanad ja -kuked on üksteisest huvitatud vaid pulmamängu ajal. Üks isend võib sigimisaja kestel paarituda mitmete vastassoo esindajatega. Kevadel saadakse kokku metsisekukkede seltsingulistes mängudes. Emaslinnud valivad partneri mänguasurkonna parimate isaslindude seast: need on karmis looduslikus valikus vastu pidanud vähemalt kolm aastat ja hõivanud territooriumi, mille üks osa ulatub seltsingulise mänguplatsi keskmesse. Pärast mängu lõppu kannab järglaste eest muret emaslind üksi: ta haub pojad välja ja hoolitseb pesakonna eest.

Sellise sigimisvormiga on metsistel kaasnenud suguline dimorfism: emas- ja isaslind erinevad nii suuruselt kui ka sulgkatte värvuselt. Metsisekuke sulgkate on üldjoontes must; kukk kaalub keskmiselt 4–5 kg. Kana seevastu on aga kollakat, punakat ja pruuni tooni ning kaalub 1,5–2 kg.

Metsisekukkede mäng on kevadel üks meeliköitvamaid rituaale meie looduses. Aastast aastasse leiab see aset samades kohtades. Mäng koosneb poosidest, liikumisest ja laulust. Olenevalt alamliigist on laul kahe- või kolmeosaline. Eesti on kahe alamliigi üleminekuala: lääne-euroopa alamliigi (Tetrao urogallus major) laul on kolmeosaline (naksutamine, nn. pealöök ja "ihumine") ning kesk-vene alamliigil (Tetrao urogallus pleskei) kaheosaline (naksutamine, "ihumine"). Nii võib meil kuulda mõlemat lauluvormi, aga ka nende vahepealset laulu (nn. pealöök nõrga plumpsuga). Mõlemad alamliigid on levinud kogu Mandri-Eestis, kuid valdav on kesk-vene alamliik.

Mängupoosis metsisekukel on kael ja saba püstloodis üles suunatud, laulda võib kukk nii puul kui ka maas. Mängu elementide hulka kuuluvad ka lühimaalised lennud tiibadega vehkides, naabrite omavahelised ähvardused ja kaklused, robistavad hüpped puult puule ning paarismäng emaslinnuga.

Isaslindude mänguperioodi algust mõjutab tugevasti ilmastik: varasel kevadel algab mäng juba märtsi algul, hilisel kevadel alles märtsi lõpul. Kevade arenedes läheb mäng aina aktiivsemaks. Metsisekanadele on ilmastikust olulisem päeva pikkus. Siis, kui kanad mänguplatsile tulevad ja enamik paaritumisi teoks saab, on ka isaslindude mänguaktiivsus kõige suurem. Enamasti saabub see aeg aprilli viimasel kümnendil ja kestab 3–5 päeva. Metsisekuked käivad mänguplatsil mängimas mai lõpuni.

Saabub aeg, mil emaslinnud hakkavad munema. Pesa tehakse maapinnale, enamasti põõsa või puu alla. Metsisekana muneb 4–10 (keskmiselt 7,3; n=17) kreemjat pruunide tähnidega muna. Täiskurn on valmis mai keskpaigas ja siis asub emaslind hauduma (24–26 päeva). Kui esimene pesakond hukkub, pesitsevad metsised ka teist korda. Järelkurni on Eestis leitud juunis ja isegi juuli algul.

Pojad kooruvad tavaliselt juuni esimesel poolel. Nad on pesahülgajad ja võimelised ise putukatest toituma, taimede osi hakkavad nad nokkima umbes kümnepäevaselt. Metsisetibud arenevad kiiresti: kaheksapäevane poeg lendab juba meetri kaugusele, 17-päevane 10 meetri kaugusele. See on hädavajalik, sest vaenlasi on neil palju. Eestis on suve lõpuks elus vaid pooled koorunud poegadest (1987–1996. a. keskmine pesakonna suurus augustis oli 3,6). Sügisel lähevad metsised liikvele. Noored kuked lahkuvad pesakonnast, kuid noored kanad jäävad emalinnu juurde kauemaks. Sügistalvel elavad metsised üksikult või väikestes salkades.

Metsised saavad kokku mänguplatsil

Kindla maa-alaga on metsised seotud vaid sigimisajal. Siis moodustavad ühtse mänguasurkonna emas- ja isaslinnud, kelle hõivatud alad on mängupaiga ümbruse metsades. Oma territooriumi võitlevad metsisekuked välja alles kolmandal eluaastal, nooremad ei ole seotud kindla alaga ning võivad kevade jooksul külastada eri mängukohti. Kiirjalt ümber mänguplatsi paiknevad isalindude territooriumid, tavaliselt ei ulatu need mänguplatsist kaugemale kui üks kilomeeter. Mängitakse ainult väikesel osal oma territooriumist: enamasti on see alla 5%. Mänguplats ongi koht, kus saavad kokku ümberringi paiknevate isaslindude territooriumid ja siin on igal isaslinnul oma ala.

Norras on radiotelemeetriliste meetoditega kindlaks tehtud metsise territooriumi suurus: isaslindudel 10–79 ha, emaslindudel aga 31–22 ha. Territooriumi suurus ja selle ala vanade metsade protsent on pöördvõrdelises seoses. Järelikult määrabki metsisele sobiva vana metsa pindala mänguasurkonna suuruse.

Pärast sigimisaega pole neil enam oluline kindlast maa-alast kinni pidada. Metsised sulgivad kohe pärast sigimist, sel ajal liiguvad nad üsna vähe. Suve lõpul hakkavad nad laiemalt ringi lendama. Septembri lõpul ja oktoobris tekib jälle seos oma territooriumi ja mänguplatsiga (sügisene mäng).

Talvel liiguvad metsised ringi ja otsivad sobivaid toitumiskohti.

Metsise elupaigad on vanad metsad

Metsised ei vaheta kergesti oma elupaika. Ja kuigi nende areaal on ulatuslik, saavad nad elada vaid vähekäidavates vanades okasmetsades, põhiliselt männikutes. Selliseid paiku vajavad nad aasta ringi.

Tugev seos vana metsaga on tekkinud arvatavasti seetõttu, et talvel toituvad metsised põhiliselt ühest liigist – männist. Metsise kui küllalt raske ja suure siruulatusega linnu jaoks on oluline, et puudel oleks tugevaid oksi ning teisest küljest ka hea nähtavus ja ruumi lennuks. Nendele tingimustele vastavad vanad männikud. Lisaks sellele eelistavad metsised suvel toituda metsamarjadest ja marjade saagikus on suurem just vanades metsades. Vanas metsas on parem nähtavus ja hädaohu korral rohkem ruumi lendu tõusta kui noores tihedas metsas. See on eriti tähtis metsisekukkedele, kellel ei ole kaitsevärvi sulestikku. Samuti on vanas metsas rohkem putukaid, seega järglaskonnale rikkalikult toitu.

Ka Eestis tehtud uuringud kinnitavad, et metsis on kõigil aastaaegadel põhiliselt vanade männikute liik. Eriti eelistab ta rabade läheduses paiknevaid vanu rabametsi ja rabastuvaid männikuid. Soosituimad on vanemad kui 80-aastased männikud. Ent sellevanuseid metsi peetakse raiekõlblikuks. Ja siin tekibki kõige teravam vastuolu metsise ja inimese vahel.

Kaunist jahilinnust kaitsealuseks liigiks

Veel XVII–XVIII saj. kroonikates imestatakse metsislaste rohkuse üle Eesti- ja Liivimaal, kuid juba XIX sajandi teisel poolel viidatakse, et Liivimaal on metsiste arvukus hakanud vähenema. XIX sajandi keskpaigaks on Saaremaal metsis välja surnud. Siiski mainiti, et XIX sajandi lõpul oli metsiseid veel palju: Liivimaa kubermangu kõige rikkamatel metsaaladel olevat loetud ühes mängus 50–60 mängivat metsist ja lisaks veel peaaegu kaks korda rohkem mittemängijaid.

XX sajandil on Eestis ilmnenud arvukuse pikaajaline ja pöördumatu langus, kord nõrgemini, kord tugevamini, aeg-ajalt isegi pidurdudes. Mänguloenduste andmetel on aastail 1939–1985 metsise arvukus langenud rohkem kui kaks korda. Kõige kontrastsem näide on Hiiumaa, kus 1909. aasta kevadel loendati 100 mängivat isaslindu, kuid praegu on seal liik hävinud.

Viimasel aastakümnel on arvukus püsinud siiski küllalt stabiilsena ja nii elab Eestis praegu umbes 2000–3000 metsist. Rohkem jääb elama täiskasvanud linde. Näiteks oli aastail 1978–1995 augustis metsiste hulgas noori 30,7%, ilma pesakonnata emaslinde 62,2% ja täiskasvanud lindudest emaslinde 35,2%.

Kuidas kaitsta metsiseid?

Metsis on 1994. aastast alates II kategooria kaitsealune liik. Oluline on kaitsta nende lindude püsielupaiku. Käesoleva kirjutise autor on koostanud juhendi, kuidas rajada metsise looduskaitseala ning koostada kaitse-eeskirjad.

Kõikides Eesti mandriosa maakondades tuleks kindlaks teha, kus paiknevad metsise mänguasurkonnad, koostada kaitseala projektid ja need ellu rakendada. Metsis säilib ainult siis, kui tema elupaigad on kaitse all. Neid kaitsealuseid metsi saab samuti majandada, hävitamata metsise elupaiku.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et loomaliiki on tunduvalt kergem säilitada siis, kui ta arvukus ei ole veel jõudnud kriitilise piirini.