Must-toonekurg – Eesti ürglooduse ilmekamaid linde

Must-toonekurg (Ciconia nigra) on levinud suurel territooriu- mil Atlandi ookeani rannikust kuni Vaikse ookeani rannikuni, areaali põhjapiiriks võib pidada Peterburi läbivat laiusjoont ja lõunapiiriks Vahemerd puudutavaid paralleele. Lisaks sellele asustab see lind isoleeritud areaaliosi Pürenee poolsaarel ja Lõuna-Aafrikas. Ent kõikjal on ta vähearvukas pesitseja või hoopiski haruldane. Maailmas arvatakse kokku elavat 11 000–15 000 paari must-toonekurgi ja neist suurem osa on elukoha leidnud Euroopas. Euroopa riikides on must-toonekurge rohkem uuritud, aga mitte keegi ei oska arvata, kui palju elab üht või teist looma (sealhulgas must-toonekurge) näiteks Venemaa, Kasahstani, Mongoolia ja Hiina ääretutel aladel. Üks tihedamini asustatud alasid paikneb meist veidi lõuna pool: ligikaudu 10% põhiareaali asurkonnast elab Lätis. Eestis arvame pesitsevat 10% Läti paaride arvust, s.o. 100–150 paari. Eesti on must-toonekure areaali põhjapiiril, Soomes ta enam ei pesitse.

Mäestikualadel võib tihti must-toonekure pesi leida kaljudelt. Eestis kaljusid pole ja meil pesitsevad must-toonekured puudel. Pesa ehitab ta kas võrasse või meelsamini võra alla, kui on võimalik. Ta eelistab rajada pesa väljasirutuvale oksale, mitte oksaharude vahele. Selleks sobivad kõige paremini tammed, haavad ja männid. Must-toonekurg ei pesitse kunagi puu ladvas nagu valge-toonekurg.

Isaslinnud saabuvad Eestisse harilikult aprilli algul. Hilistel kevadetel võib neid näha esimestel lumevabadel laikudel koos põldlõokestega. Pereisa tuleb pesitsuspaika nädalapäevad varem, seetõttu ehitab ja kohendab pesa just tema. Kui pesa on ehitud okstest pärjaga ja põhi samblaga vooderdatud (selle järgi on kerge must-toonekure pesa ära tunda), jääb isaslind paarilist ootama.

Sel ajal hakkab isaslind ilusa ilmaga pesitsusala kohal tiirlema näitamaks tulevasele paarilisele, kus on vaba pesa. Ent areaali põhjapiiril on rändevoolust endale kaasat meelitada üsna raske ja seepärast jäävad paljud pesad tühjaks, sest emaslinde on vähe. Eesti must-toonekure populatsioon on siiski püsinud üsna stabiilsena: ääreala puudusi korvavad küllalt hea toidubaas ning põlismetsad, kus linnud saavad segamatult elada.

Kui paar on moodustunud ja kõik sobib, muneb must-toonekurg (1) 2–5 (6) muna. Emaslind jääb pesale hauduma ja umbes kuu aja pärast kooruvad pojad. Nad on algul väga väetid ning seni, kuni pojad on udusulestikus, valvab üks vanalind pidevalt poegade juures, kaitstes neid nii röövloomade kui ka päikese ja vihma eest. Kui pojad hakkavad end püsti ajama ja ilmuvad esimesed mustad suled, lähevad mõlemad vanemad saagijahile, sest pojad tahavad rohkem süüa. See aeg on poegadele äärmiselt ohtlik, sest nad ei suuda end veel edukalt kaitsta ja langevad sageli metsnugise saagiks. Alati ei pruugi aga nii räbalasti minna ja siis lendavad pojad augusti algul pesast välja maailmaga tutvuma. Esimese paari nädala jooksul käivad pojad veel pesas ööbimas, kuid nende maadeavastusretked viivad järjest kaugemale, ja peagi ei tuldagi enam koju. Lennuvõimestunud pojad hulguvad laialt ringi ja võivad sattuda mitusada kilomeetrit põhja poole (sel ajal kohatakse must-toonekurge ka Soomes sagedamini). Rändeteele asutakse septembris, kusjuures ühe pesakonna liikmed rändavad harilikult igaüks omaette. On teada juhtum, et ühest pesakonnast rändas samal sügisel üks poeg Aafrikasse üle Lähis-Ida, teine üle Gibraltari.

Rände- ja talvitusaeg on must-toonekurgedele tunduvalt ohtlikum kui pesitsusaeg: kuigi 85% populatsioonist pesitseb aladel, kus nad on kas osalise või täieliku kaitse all, talvitub vaid 10% populatsioonist seesugustes paikades. Talvitusaladel kütitakse neid tihti. Üksikutes kohtades kattub pesitsus- ja talvitusala (Lõuna-Aafrika, Bulgaaria, Hispaania).

Sügisrändeaegsed vaatlused näitavad, et asurkond kosub ja rändavaid linde on järjest rohkem. Põhjuseks võib olla see, et must-toonekurg asustab uusi alasid (Lõuna-Euroopa, Iraan) või ka mõni teadmata asjaolu.

Eestis on must-toonekurg elanud arvatavasti kauem kui soomeugrilased. Ülestähendustes on teda ikka mainitud kui haruldast lindu. Möödunud sajanditel oli must-toonekurel kergem end inimese silma alt eemale hoida. Täpsemalt hakkas arvukust hindama 1960. aastate algul August Mank. Siis arvati Eestis elavat umbes 150 paari must-toonekurgi. Tõenäoliselt on viimase 40 aasta jooksul pesitsevaid paare olnud 100–200. Must-toonekure pesitsusedukus oleneb suures osas ilmastikust. Tugevad tormid murravad pesapuid (valdavalt üleküpsenud puud); vihmane jahe kevad pole soodus paaride moodustamiseks; kevadsuvise põua ajal on vähe toitu. Viimase aastakümne probleemiks on muutunud metsnugiste suur arvukus. Mõnel aastal on metsnugise saagiks langenud kuni kolmandik poegi.

1996. aastal kontrollis looduskaitseühistu Kotkas 31 must-toonekure pesa, neist viieteistkümnes olid (olnud) pojad. Kuues pesas olid pojad surnud või murtud (vähemalt üheksa poega). Sel aastal suri osa poegi ilmselt toidupuuduse tõttu. Kokku lennuvõimestus 24 poega. Suuremad pesakonnad (neli ja viis poega) olid – nagu viimastel aastatel ikka – Saaremaal ja Hiiumaal. Viimasel kolmel aastal oleme ka osalenud must-toonekure rõngastamise programmis, mille tõhusus on üllatav. Mitteametlikel andmetel on hiljem nähtud või leitud umbes 30% märgistatud lindudest. Eestis rõngastatud 41 pojast on 1995. ja 1996. a. sügisel nähtud seitset lindu (ühte kahel aastal) Lähis-Idas.

Must-toonekurg on Eesti ürglooduse ilmekamaid liike. Kaljukotkaste levila põhjal saab öelda, kui palju on säilinud laialdasi ja harva külastatavaid rabasid, ent must-toonekure elupaigad näitavad ürgsete põlislaante olemasolu. Kui kaljukotka elupaigas sageli käiakse, jätab ta kodu maha, ka kuivendatud raba ei sobi talle. Kui põlismetsad raiutakse maha või kujundatakse "puupõldudeks", sunnib see must-toonekurge samamoodi hülgama oma aastakümnete (aastasadade) vanuseid elupaiku. Põlismetsade ökosüsteem (võimsad puud, veereñiim toitumispaikadel, toiduobjektid jne.) on aidanud edukalt sigida. Sirgetüvelistele puudele ei saa suured linnud pesa ehitada. Metsamassiive hakivad suured mitmehektarised raiesmikud, kus kasvavad nöörsirged kuuseread. Põlismetsa all loogelnud ja ajapikku teed rajanud metsaojad on "aetud sirgeks" ning on muudetud metsa veereñiimi. Must-toonekurg toitub peamiselt vooluvee loomadest. Kuival suvel jääb enamik kuivenduskraave tühjaks (kui koprad ei aita) ning just siis, kui pojad söövad rohkem, on toitu raskem hankida. Ja on veel üks oht – metsa- majandaja, õigemini tema eetika. Mitte iga saemees või veel halvem, saemehele töötandri ettevalmistaja (metsaomanik, haldaja), ei peatu, leides jändriku puu otsast suure pesa. Lihtsam ja odavam on seda mitte märgata. On hea, kui pesapuu jäetakse raielangile uhkes üksinduses kasvama, kuid pesaomanikule ei tee see asja paremaks. Võib-olla 50 aasta pärast saaks must-toonekure paar siia jälle pesa rajada, kui neid siin veel elaks!

Kõik pole kindlasti nii halb, kui võib tunduda. Nii mõnigi probleem on lahenemas. Kui sajandi esimesel poolel kütiti ligi sada must-toonekurge, siis viimase paarikümne aasta jooksul pole laskmisjuhtusid üldse teada. Inimesed on nüüd teadlikumad: kui keegi teab must-toonekure või kotka pesa asukohta, siis ei näidata seda igale tuttavale. Kui linde pesal häirida, võib nad jäädavalt peletada. Kolmkümmend aastat tagasi tuli niisuguseid juhtumeid ette. Kujukamad näited: pesapuu lõigati maha või lükati buldooseriga ümber, et näha, missugused on pojad. 1968. aastal teatasid suvitajad, et neil oli õnnestunud tappa pikknokk-kulli pojad, vana kull oli lennanud, nokk ja jalad veel verised.

Väga meeldiv on olnud kogeda, et talunikud-metsaomanikud või metsa haldajad (metsaülemad, metsnikud, metsavahid) püüavad sageli ise kaitsta kotkast või must-toonekurge. Looduskaitseühistu on alati nõus aitama, niipalju kui võimalik. Oleme tänulikud, kui annate teada oma tähelepanekutest must-toonekure ja kotkaste kohta aadressil: