|
|
|
|
"Korr, korr, korr", lendab puhevilsuline nepi-isand soojal ja vihmaudusel aprilliõhtul piki hämarduvat metsasihti ja pistab aeg-ajalt kõrvulõikava priiksatuse sellele kõhuhäälsele krooksumisele vahale. Just kummaline kevadlaul on linnule andnud hulga rahvapäranimesid - korpiitsakast üle korbitsa ja korviku kurvitsani välja. See hääl ja see lend on tõsimeelse jahimehe südame ikka kiiremale põksule pannud. Üks asi, et neppi alati hõrguks suutäieks on peetud, teine - et kogu loodus on selles uuele elule tärkamise ajas kuidagi eriline. Aga paaril viimasel aastal pole kütil enam asja jürikuisele nepilennule mõeldes ei südant põksutada ega püssi naelast alla võtta. Sest kevadine jaht nepile ehk metskurvitsale on keelatud. Eesti Ornitoloogiaühingu direktor Jaanus Elts on selle keelu otstarbekuse suhtes üsna kahtlev: "Osa metskurvitsa isalinde on nagu ta kaugel sugulasel tutkalgi dominandid ja osa nö. tõrjutud. Need viimased kevadisse mängu ei mahu, neil tuleb oma õiget hetke oodata. Kui jahimehed mõne vana isalinnu nüüd eest ära lasevad, ei jää mäng - ja soojätkamine - seeläbi seisma; lihtsalt nooremad nepihärrad saavad ka oma võimaluse." Nii et arukas jaht asurkonna arvukust ei kahanda; ka pole alust kinnitada, et aktiivselt mängivad isalinnud oleksid alati ka just need nepisoo parimad edasikandjad. Jääb veel eetiline aspekt - et kas on ikka ilus kesk pulmapidu püssiga vehelda. Aga eks inimene ole seda ikka teinud - ja teeb suurulukeid küttides ju tänini! Niiviisi tikub Jaanus Elts arvama, et jahikeelu näol on tegemist järjekordse alandliku vastutulekuga Euroopale, kes pillava majanduse läbi hävinenud looduse pärast kurvastades nüüd pigem teoreetilise tähtsusega eputavaid zheste teeb. Kusjuures mõneski suuremas riigis otsitakse-leitakse võimalusi sellest keelust igasuguste erilubadega mööda hiilida… Aga põnev ja salapärane lind on metskurvits tõesti: seab niiske lehtmetsa kõdukihile oma pesa, on hästi õmmeldud maskeerimisülikonnas, vupsab segaja jalust putku lausa viimasel hetkel ja vaob pehmel lennul esimese puu taha. Parajalt kopsaka, hakisuuruse linnu tähelepanuväärseim kehaosa on kahtlemata tema nokk: pikk, jäme ja omajagu kobakana näiv, tegelikult aga pehmekatteline ja ülitundlik, ülanoka tahapoole kaardus ots alanokast üle. Lühidalt: täiuslik riistapuu pehmest mulla-, eriti kõdukihist maitsva lihapalukese tuhnimiseks. Ei tunne me paraku linnukeelt ja ei saa nepilt küsida, kuidas ta just seda maailma tunnetab ja tajub. Aga linnumehed tikuvad arvama, et nokal on siin silmapaistvalt tähtis roll: kuni selleni välja, et ehk suudab nokk registreerida koguni vihmaussi liikumise mitme sentimeetri paksuse mullakihi taga! Vihmaussid metskurvitsa põhitoidu moodustavadki, igasugused prisked putukavaglad takkapihta juurde. Toiduotsinguil käiakse nii päeval kui ka öösel, päeval ikka metsa varjus, öösel aga pigem avamaastikel, näiteks heinamaal: seal avaram liikuda ja kergem rohkeid ärasöömissoovijaid vältida. Kurvitsa erakordset tundeerksust kinnitab seegi, et kurvitsauurijad pole mitme tegutsetud uurimisaasta jooksul leidnud ainsatki murtud neppi! Jaanus Elts peab ka ise nepijahist lugu. Ainult et tema ja ta kolleegid selleks tegevuseks püssi ei pruugi - ja linnud jäävad kõik kenasti ellu; saavad vaid rõnga jalga, võib-olla peavad loovutama tilgakese verd DNA-prooviks ning nende mõõtmed ja kaal ja mis veel kõik pannakse protokolliraamatusse hoolikalt kirja. Selle "nepijahi" riistad on valgusallikas ja kahv ja seda kõike toimetatakse hästi santide sügisilmadega, kui Venemaalt või Skandinaaviast - või ega-päris-täpselt-veel-teagi-kust - Lääne-Euroopasse talvituma rändavad kurvitsad madalrõhkkondade sunnil meie maadele toiduotsinguile tulevad. Nepiuurimistöö käib koos prantslastega - ja on tegelikult sealsete jahimeeste initsieeritud: nagu eespool üle sai korratud, on lääne-eurooplased oma loodusest suuresti priiks saanud ja nende metskurvitsa asurkonnadki on vähem kui kasinad. Aga jahti tahaks ju pidada! Nii tuleb vaadata maial pilgul ida poole ja loota, et siinsed rahvad oma niisked varjukad lehtmetsad alles hoiavad - ja kevadine krooksuv-piiksuv mängulend vähemalt kuskilgi edasi kestab! Tekst: © Toomas Jüriado    |
|
