Nurmkanad ja jaanuar

Nurmkanadel ehk põldpüüdel on kombeks inimese silma alla ilmuda siis, kui maad katab paks lumevaip ja ilm on krõbedalt külm - just nagu muidu polekski noid pisikesi hallikaspruune tiivulisi olemas. Kui juhtume nende talvesalga lähedale, lõpetavad vilkad linnud siblimise ja jooksevad üle hangede pisut eemale, kus lõputut lummesukeldumist rahus jätkatakse.

Nurmkanad on tõeliselt kanalikud olevused. Nad tõusevad lendu vastumeelselt nagu kodukanadki ja pikka õhusõitu sellest ettevõtmisest enamasti ei tule. Ruumi kolmas mõõde on nende tiivuliste jaoks pigem varuväljapääs. Erinevalt kodukanadest, tetredest ja metsistest ei tunne nurmkanad ka pimedatel öötundidel vajadust kõrgema koha järele õrrel või puuoksal - selle asemel siblitakse lumme auk, kus külg-külje kõrval üksteist soojendades ööbitakse.

Juuresolevate piltide nurmkanad on ühest külmakargest uusaastapäevast Otepääl. Päike käis juba madalal taevavõlvil, kui õhtupunas tõttas pisikeste kanade salk mööda lumist tänavat, kaelad pikalt ees ja seljad veidi küürus. Nad läksid üle Tartu maantee otse läheneva auto eest ja jäid siis pikemalt aru pidamata samasse teepervele siblima, nagu oleks see olnud lindude ammune unistus. Möödaruttavatest inimestest ei teinud linnusalk tookord välja. Ilmselt oli talvepäev nende jaoks nii lühike, et polnud aega inimesi karta.

Külmadel ja lumerohketel aegadel on nurmkanad ikka näljale leevendust leidnud inimasulate ümbrusest, olgu siis põllule jäänud või pandud viljapeksujäätmetest, talumehe orasepõllult või inimese poolt ööbimiskohtadesse ehitatud varjualustest. Mis on seda steppidest pärit lindu meelitanud põhjamaa talvedega rinda pistma, seda peaks küll küsima neilt enestelt.