Taevalinnulaste suvelõpunutt

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, hüüdsid piiritajalapsed veel pesas issi-emme järele. Mitte ainult esimesel, vaid ka veel teisel ja kolmandal septembrikuupäeval hakkas see iseäralik sidin mulle otse Eesti Ornitoloogiaühingu välisuksepealsest katusealusest kõrva. Neljandal-viiendal, tõsi, enam mitte - ja nii jäigi mulle teadmata, kas ja kuidas taevalinnuhakatised tiivad lennuõhuseks said.

Muidugi on praegu ehk ivake hilja seda juttu kirjutada, aga mõni tarkusetera sobib ju ka järgmise suveni kõrva taga seisma. Niisiis - ornitoloogiaühingu direktor Jaanus Elts nentis lõikuskuu lõpul, et paar inimest on valinud ühingu telefoninumbri ühe ja sama murega: mida küll teha viga saanud pääsupojaga, kes kuskil aknaalusemurul ringi ukerdab. Kui siis kostjaks valitu omalt poolt päris, et kas on see ukerdis ikka tõepoolest pääsulaps, sai ta vastuseks "jah"-kinnituse - "selline pikkade kitsaste kaarjate tiibadega must lind, onju pääsuke, eksju??"

Sealmaal me oma linnutundmisega oleme: piiritaja ehk piirpääsuke on linna- ja alevikuinimese üks kõige lähemaid suvenaabreid, aga ei tea me temast tuhkagi! Isegi mitte seda, et ta on pääsukestega just samamoodi väga kauges suguluses, kui - ütleme - toonekurg sookurega: välimuses on üht-teist sarnast ja see sarnasus on otsati ka sarnasesse nimesse kolinud.

Päris lähisugulasi piiritajal Eestis polegi, neid tuleb otsida mujal ilmas elavate mõnekümne üsna samanäolise piiritajalise (kellest küllap tuntuim on restoranidelikatesse "pääsukesepesi" "tootev" asiaat salangaan) ja väliselt suuresti erinevate läänepoolkera "lendkalliskivide" koolibride seast. Aga jäägu sugulased sedapuhku kus see ja teine, räägime ikka vaid oma kodusest piiritajast ja kinnitame: ta on meil täitsa erakordne tiivuline.

Ma ei pea siin silmas seda, et ta nii vähe meie seltsis on - mais tuleb, augustis läheb. Ma ei pea silmas isegi tema sihtimistäpsust, kui ta ülikiirelt lennult fantastilise osavusega pesakasti lennuavasse või lihtsalt mõnda pesa varjavasse majaprakku sukeldub. Sest nii üks kui teine nenditud tõikadest tuleneb põhilisest - piiritaja on

tõeline õhulind,

kes ei kõnni ega uju ega sukeldu. Ta veedab oma elu peaaegu täielikult õhus: vaid sealt tuleb tema söök ja jook, pesamaterjal ja kümblusvesi, taevalaotus on talle koguni magamistoaks.

Tänavu oli sel erakordsel linnul mõnevõrra erakordne pesitsusaasta: pikk ja külm kevad tingis hilise koduloomis- ja lapsesaamisvõimaluse ja just seetõttu jäi pojukeste tiivakasv jalgu isade-emade rändetuhinale.

Oleks inimkeskselt rumal süüdistada piiritajaid vanemlike kohustuste hülgamises - nii nagu on ülekohtune nimetada truu linnuema ja usina lastekasvataja rongaema nimega emantsipatsooni- või mille iganes tuhinas lapsi unustavaid "looduse kuningannasid"! Looja on andnud neile tiivulistele lihtsalt rea kohastumusi, milleta nad muidu hätta jääksid.

Kui sulle (ja su lastele) sobib nokapooliseks vaid õhust püütav putukaprügi, siis sa lihtsalt pead suviste tsüklonite tulles parimaisse paigusse pagema - sest sa tead, et su lastele on kingitud võime pikkadeks päevadeks tardumusunne langeda ning nälgida ja nälgida ja nälgida. Ja sügise lähenedes, kui päevad on veel soojad, aga ööd juba külmad, nuumad sa pojukesed ülipaksuks - ja jätad nad mõneks ajaks näljadieedile, tiibu täislennuvõimeliseks kasvatama, ise aga põgened tulisjalu, vabandust, tulistiivul putukarohkeisse Soojadesse Maadesse. Sulle on sisse kodeeritud teadmine, et pojukeste tiivad kasvavad sinu toodud rasvavaru toel lõpuks ikkagi tugevaiks ja kannavad neid nende päriskodusse, õhuavaruisse, kust alles kauges tulevikus, suguküpsuse tulles kindlamat substraati, näiteks pesitsemiseks sobivat majaõnarust jalaga katsuma siirdutakse.

Ahjaa, lugejale sai ju ka tarkust juurde lubatud, siit ta tuleb! Kui leiate kunagi suvelõpul majaesiselt piiritajapoja, siis on Jaanus Eltsi kinnitusel kõige arukam käituda nii.

Visake lind kerge liigutusega õhku - ja ärge kartke, et ta end surnuks või katki kukub: sinna majaesisele pidi ta potsatama ju hoopis kõrgemalt, pesaõõnsusest! Suure tõenäosusega sööstab noor piiritaja tiibade all õhku tundes lendu. Kui see katse siiski ebaõnnestub, siis hoidke linnukest mõnda aega peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika - väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis. Kui värinat pole, on teie hoolealune veel liiga noor ja liiga paks ja puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jätke ta mõneks päevaks kassivabasse paika kingakarpi lesima - ja üsna kindlasti saate ta peagi lendama. Aidata piiritajat - see on imelihtne!!