Rabapüü on Eestis haruldane liik

Eestis on 32 taime- ja loomaliiki, mis kaitstavate loodusobjektide seaduse järgi kuuluvad I kategooria kaitsealuste liikide nimekirja. Teiste hulgas on seitse linnuliiki ja üks neist on rabapüü (Lagopus lagopus), keda tuntakse ka rabakanana. Rahvas kasutab ka nimetusi soo- kana, valge teder, rabakukk, rabakas.

Milline on rabapüü?

Ta on umbes varesesuurune, jässaka keha ja suhteliselt väikese peaga lind. Emane ja isane rabapüü ei erine teineteisest oluliselt ei suuruselt ega välimuselt.

Juba kooliõpikutes toodud näidetest mäletame, et talvel on rabapüü valge, aga tema suvine sulgkate on punakaspruun, sulades kokku looduse värvidega. Aga piltidel oleme näinud ka valge- ja pruunilaigulisi rabapüüsid. Miks on see nii? Rabapüü vahetab oma suliskuube väga pika aja jooksul: märtsist kuni novembri lõpuni või detsembri alguseni. Selle aja jooksul on kolm osalist (kevad-, suvi- ja sügissulgimine) ja üks täielik, talve-eelne sulgimine. Nii ehibki rabapüüsid igal aastaajal iseloomulik sulgkate.

Talvel on isas- ja emaslinnul ühesugune valge puhkesulestik, varbadki on kaetud pikkade valgete sulgedega, vaid tüürsuled on mustad (v. a. kaks keskmist). Valendavate lumehangede taustal paistab silma ka must nokk.

Kevadrüüs rabapüü pea, kael, rind ja eesselg on telliskivipruun, muu keresulestik, jalad ja tiivad jäävad valgeks.

Suvesulestikus (hundsulestik) püsivad valgetena tiivad, kõhualune ja jalad. Ülejäänud suliskate on isasel põhiliselt punakaspruun, ülapool peene musta viirutusega, alapool mustjate ja pruunikaskollaste vöötidega. Emaslind näeb välja umbes samasugune, kuigi ta on veidi pruunim ja viirudki tuhmimad kui isaslinnul.

Sügiseti on rabapüü pea, kael, rind, eesselg, eeskõht pruunides toonides, ülejäänud kere ja tiibade sulestik aga valge.Eestis käesoleva sajandi esimesel poolel kevadel ja talvel lastud isaslinnud kaalusid üle poole kilo (620–670 g). Emased on tavaliselt mõnevõrra kergemad.

Rabapüü aastaring

See lind veedab oma elu põhiliselt maapinnal askeldades. Suvel peituvad nad ohu korral meelsamini põõsastesse kui tõusevad lendu. Ja kui nad on sunnitudki õhku tõusma, siis lendavad nad suure vurinaga ja madalalt. Ent talvel liiguvad rabapüüd mööda lund üllatavalt kiiresti. Siis lendavad nad ka kõrgemalt ja peaaegu hääletult.

Rabapüü on Eestis paigalind. Suguküpseks saavad nad juba esimese eluaasta lõpul. Nad on monogaamsed (s.t. moodustavad paare) ja sigimise ajal seotud kindla territooriumiga.

Isaslinnud hakkavad mängima enamasti märtsis, olenevalt ilmastikust. Siis on isaslinnud kas üksinda või juba paaridena jõudnud sigimispaikadesse ja hõivanud territooriumi, mis on sageli mõne hektari suurune. Isaslinnu kevadine mäng teenibki territooriumi kaitse ja sigimise huve. Mängukäitumise põhilised elemendid on häälitsemine väljapaistval kohal seistes, mängupoos, mängulend koos häälitsemisega, paarismäng emaslinnuga (lõpeb kopulatsiooniga), naabri ähvardamine ja duell. Isaslinnu kevadine mäng jõuab meil enamasti haripunkti aprilli teisel poolel.

Rabapüü pesa asetseb tavaliselt männi all või tihedas puhmastikus. Pesalohk on vooderdatud ümbruskonnast korjatud roht- ja puhmastaimedega. Täiskurni võib leida mai teisest dekaadist kuni juuni teise dekaadini. Kurnas on neil tavaliselt 6–12 muna, keskmiselt 8,7 (n=18). Kreemjaskollane munataust on kaetud tiheda tume- pruuni tähnistusega. Muna mõõtmed on 40,2–46,7 x 30,0–32,4 mm, keskmiselt 43,1 x 31,0 mm (n=52). Kuigi pesal haub 18–26 päeva rabapüüema, pole ka isaslind kaugel. Pojad kooruvad mai viimastel päevadel või juuni esimesel poolel ja pesa jäetakse maha esimesel elupäeval. Pojad kasvavad jõudsalt ning kui toit pesaterritooriumilt otsa saab, minnakse kogu perega kaugemale. Septembris on pojad peaaegu täiskasvanu suurused. Sügisel ja talvel elavad rabapüüd üksikult või salkadena (tavaliselt alla kümne linnu) ja siis liigutakse laiemalt ringi. Aga ka suuremaid kogunemisi tuleb ette, näiteks 2. veebruaril 1967. aastal nägi Tiit Randla Vihterpalus ligikaudu 30-isendilist salka.

Millest toitutakse?

Rabapüü toidulaud on sesoonselt erinev. Talvel on põhiliseks toiduks paju- ja kasepungad koos võrsete tippudega. Suvel süüakse enamasti rohttaimede ja kanarbikulaadsete osi, eriline koht on marjadel. Kevadel ja sügisel on üleminekutoit – talvise ja suvise toidu segu. Pojad toituvad esimestel elupäevadel põhiliselt selgrootutest loomadest, aga süüakse veidi ka taimede osi. Poegade üleminek taimtoidule on suhteliselt kiire: juba kuuvanuselt on see peamine.

Elupaigad

Rabapüü on ulatusliku, tsirkumpolaarse areaaliga liik (vt. kaarti), ta elutseb nii Põhja-Ameerikas kui ka Euraasias. Eesti on rabapüü levila lõunapiiri lähedal.

Eristatakse 15 alamliiki, enim levinud on nominaatvorm. Eestit asustab kesk-vene alamliik Lagopus lagopus pallasi Portenko, 1972 (varasem nimetus L.l. rossicus Sserebrowsky, l926), kes asustab taigavööndi rabasid Rootsist kuni Jenissei jõeni.

Kogu oma suure areaali ulatuses jääb rabapüü kõikjal põõsastute liigiks. Ta asustab tundraalasid ja mägedes subalpiinseid põõsastikke, suuri soid Euroopa taigametsades, metsa- steppi, kanarbikualasid Inglismaal jne. Selle liigi optimaalsed elutingimused on tundravööndi lõunapoolsematel aladel levivates põõsastundrates. Siin saavutab liik oma maksimaalse asustustiheduse: kevadel võib paaride arv 10 km² kohta ulatuda 600–800. Sellest piirkonnast põhja või lõuna poole liikudes väheneb rabapüüde arvukus. Erandi moodustavad ainult Briti saarte kanarbikualad, seal elav hästi kohastunud alamliik on arvukas.

Eestis elab rabapüü pesitsusperioodil rabades, aga ka suurtes siirdesoodes. Meil eelistab ta rabaosi, kus on puhmarinne ja hõredalt mände, rabasaarte ümbrust ja puisraba servaalasid, ning talle ei meeldi täiesti lagedad rabaalad. Talvel elab rabapüü nii rabades kui ka nende servaaladel, kus on kergem põõsastutest toitu leida.

Veidi ajalugu

XVIII sajandi lõpu Eesti- ja Liivimaa kubermangude topograafilistes kirjeldustes on sageli antud ka ülevaade loomastikust. Seal mainitakse, et rabapüü on väga tavaline jahilind nii mandril kui ka meie suurematel saartel – Hiiu- ja Saaremaal. Veel elavat ta Pakri saartel.

XIX sajandi keskel oli rabapüü väga harilik liik ja jahilind. Esimesed viited rabapüü arvukuse vähenemise kohta pärinevad 1870. aastatest, kuid juba eelmise sajandi lõpul ja selle sajandi algul oli ilmne: arvukus väheneb pöördumatult. F. Lühr on samal ajal märkinud, et rabapüü on kadumas meie väikesoodest.

Ka jahistatistika näitab, et XX sajandi esimesel veerandil vähenes rabapüü arvukus: piirkonniti kütiti püüsid 2–15 korda vähem, eriti Harju- ja Tartumaal. Aastatel 1920–1940 oli arvukuse vähenemine eriti ilmne Lõuna-Eestis, kuid seda ei rõhutata Alutaguse kohta.

XX sajandi keskpaigaks oli rabapüü meil väikesearvuline liik, kes oli levinud mandriosa suurtel rabadel ja peaaegu kadumas suurematel saartel.

Rabapüüde arvukus on Eestis kriitiliselt väike

Seitsmekümnendate aastate keskpaigaks oli olukord muutunud kriitiliseks. Et hinnata arvukust, otsustati viia igal aastal läbi kindla metoodikaga loendused. Seda tööd alustati 1976. aastal käesoleva kirjutise autori algatusel. Kõige parem on loendada kevadisel mänguperioodil, mil rabapüüpaaride arvu saab hinnata isaslindude mänguhäälitsuste järgi. Loendasid rabasid ja rabapüü häälitsusi tundvad harrastusornitoloogid ja loodushuvilised. Loenduspiirkondadeks valisime need sood, kus teadsime rabapüüsid elavat või kui see oli ebaselge. Kokku on 20 aasta jooksul loendusi tehtud 60 soos 197 korral.

Aastatel 1977–1980 saadi kevadiste loenduste põhjal (182 km2 rabapüüle sobivaid pesitsusalasid suurtes rabades) asustustiheduseks 3–6 paari 10 km2 kohta ja kogu asurkonda võis hinnata ligikaudu 200–300 paarile. Siis oli vaatluse all 45 sood ja neist 38-s (84%) elas veel rabapüü. Liik oli levinud üle Eesti mandriosa: rabapüüsid leiti 12 maakonnas.

Viimase paarikümne aasta jooksul on rabapüü arvukus pöördumatult vähenenud ja levila muutunud katkendlikuks. Näiteks 1987. aasta kevadel leiti rabapüüsid vaid 29% varasematest elupaikadest.

Aastatel 1991–1995 tehtud loenduste ja tähelepanekute põhjal võib väita, et rabapüü levila piirdub Eestis praegu põhiliselt Alutaguse, Lääne-Eesti ja Pärnumaa sooaladega. Arvatavasti elab tänapäeval Eestis 50–100 paari rabapüüsid, enamik Alutaguses.

Rabapüü arvukus on vähenenud ligikaudu saja aasta jooksul. On oht, et rabapüü sureb välja.