Risla? Kes see veel sihuke on?!

 

Just nii küsisid mult sõbrad, kellele pärast suvist Kassari-käiku vaimustunult seletasin, kui ligidale mul ühele rislasalgale läheneda õnnestus. Kükitasid need rislad kõrgrõhkkonna tõttu pikemaks saanud Sääretirbi, Hiiumaa hiiu Leigri väidetava sillaehitusprodukti viimastel kividel ja ei teinud juurdetükkivast inimesest asjagi.

Tõepoolest on risla just üks neid tiivulisi, kellest nö. lihtinimene, looduseasjusse pühendamatu, võib-olla ehk isegi kuulnud pole, tema nägupidi äratundmisest kõnelemata. Pole teisel rahvapäraseid nimesidki. Seevastu linnutundja teab targal näol kinnitada, et Eesti faunanimistus on koguni seitse rislaliiki: suur-, leete-, väike-, värb-, kõvernokk-, meri- ja alpi risla, viimane veel kahe alamliigiga - alpi ja balti risla. Aga kõigile teistele on Eesti vaid üks läbilennumaa, ainult see viimati mainitu, balti risla, tavatseb meie juures ka koduloomist ja lastesaamist korraldada. Lepime seepärast kokku, et jäägu need "võõramaalased" praegu kus see ja teine, räägime edasi vaid sest oma rislast!

Selles, et inimesed rislast üldiselt midagi ei tea, on kindlasti süüdi ka tema väike arvukus, eelkõige vist aga siiski linnu enda väiksus: ta on umbes samajagu suurem varblasest kui väiksem kuldnokast. Muidu on ta välimus täitsa esinduslik - rannikukurvitsatele iseloomulikku pealt pruunikat, altpoolt heledat maskeerimisülikonda teeb erksamaks ja äravahetamatuks silmapaistvalt must kõhualuselaik. Veel kenam on pesapoja beebimunder - helepruunil taustal mustad lapid ja nende vahel lumivalged tutikesed. Ja jutu algul mainitud võimalus balti rislasid päris lähedalt piielda pole midagi erakordset: ta ongi selline julge lind, kes üsna inimese kõrval kivil istuda ja laulugi trillerdada võib. Olgu Looja vaid armuline, et sel tiivutul möödujal pahasid plaane poleks!

Linnumehed hoiavad üldsusest erinevalt balti rislal pingsalt silma peal nii meil kui ka mujal. Ja põhjus selleks on kurb: väikese linnu arvukus langeb lausa masendava kiirusega. Näiteks Eesti kohta on fikseeritud 1500 pesitsuspaari 60-ndail ja 500-700 80-ndail aastail, praegu ilmselt veel hoopis vähem. Risla käekäigu määrab elupaikade kvaliteet: talle sobib vaid majandatud rannakarjamaa, kus on võimalikult vähe mättaid ja madal rohi. Pool-naljatamisi öeldes - lind on nii pisike, et ei ulata muidu rohust välja kaema. Vaid poegade toitmise aegu liigutakse ka laiemalt, kulustunud maadele välja. Muide, paaripäevane rislapoeg on nii vapper, et suudab oma tillukesil jalul vanemate sabas toidujahil tunniga mitukümmend meetrit maha vantsida.

Nojah, ja neid majandatavaid ranna-äärseid alasid on jäänud väga napiks - mis neist loomadest sinna kasinatoidusele loodusalale ikka ajada, kui kultuurkarjamaa lubab hoopis tõhusamat kõhutäidet! Seepärast on mitmel pool, paaril viimasel aastal ka Eestis, Matsalu-maadel, hakatud rannas loomi karjatavaile talupidajaile lehma- ja lambapäevi maksma - vaid sel moel saab rislade ja sugugi mitte ainult nende elupaigad alles hoida. Õnn, et vaesevõitu Eesti riikki selleks mõnisadatuhat krooni leidnud on. Aga vaja oleks muidugi rohkem, sest Matsalu on küll tähtsaim, ent sugugi mitte ainuke väärtuslike rannabiotoopidega ala.

Konkreetselt meie jutu kangelasega olevat sama pesitsusolude kehvenemise mure kogu tema pesitsuspiirkonnas. Tulemuseks on nn. mülkapopulatsioonide teke: sobivate elupaikade vähesuse tõttu koondutakse pisikestele aladele, kus kõik hädad hakkavad hullemini mõjuma. Näiteks mõni rislale "spetsialiseerunud" röövel - hõbekajakas või hallvares - võib platsi eelkõige munadest ja poegadest üsna tühjaks teha.

Alpi risla on ka hoopis peenemate uuringute objektiks. Näiteks on Eesti Ornitoloogiaühingu direktor Jaanus Elts viimaseil aastail koos kaaslastega rislasid püüdnud vereproovi võtmise sihiga. Koostöös Uppsala Ülikooli ornitoloogidega püütakse selgitada erinevate asurkondade geneetilisi eristumusi. Tööl pole sugugi vaid pelk teaduslik, vaid ka linnukaitseline tähtsus - kaitse korraldamine nõuab alati ju hulga mõjufaktorite hulgast just kõige olulisemate selgitamist.

Ja teadlased on peenikeste laborinippidega lahenduse leidnud mõneski peas ammu ringelnud küsimusele: et mis moodi risla ikkagi mullast need prisked ussikesed üles leiab, mis tema peatoiduse moodustavad. Pole ju mõeldav, et pisike linnuke umbropsu ruutmeetrite viisi mulda läbi sondeeriks, nii jääks ta lihtsalt nälga! Nüüd on siis selge, et risla nokatüvik on kaetud eriliste sensorrakukestega, mis võimaldavad tal tunnetada pinnase tiheduse erinevusi ja seeläbi paari nokapistega täpselt väja peilida, kus ja kui sügaval maitsev eine parajasti oma viimaseid käigusentimeetreid puurib…

Praeguseks peaksid meie balti rislad Eestist juba kadunud olema - eks ikka talvekortereisse soojemate merede äärde. Jätkuks ikka neid kevadeid, mil tal jälle asja meile tagasi tulla!


Tekst: © Toomas Jüriado