|
|
|
|
Piinasin tubli tüki aega oma ajusid ja püüdsin kokku lugeda neid linde, kellele Eestis on laule pühendatud. Mis seal salata - eriti pikk see nimistu ei saanud, iseäranis lühikeseks jääks ta siis, kui võtta arvesse vaid koorilaulud. Ja enamasti on ikka nii, et laulusalmi jõuab see suleline, kes mingil moel silma paistab - olgu siis ilusa laulu või uhke välimusega. Juhan Jürme kunagi väga populaarsesse koorilaulu kirjutatud rukkirääk on siin suur erand: tema paistab silma täieliku silmapaistmatusega. "Oled sa olemas?/ Pole sind üldse/ kõhurääkija/ lindude seas?"on Marie Under kirjutanud. Ilmselt on tõsiste linnuhuvilistegi hulgas küllalt palju neid, kes rästast veidi kogukamat tagasihoidlikus pruunis sulekuues rääku kunagi silmanud pole. Seevastu tema häält tunneb küllap iga vähemalt maal elav inimene. Räägitakse koguni, et sõna rääkima on algupärandina pärit räägult! Aga see, et lastetegemise ja -saamise ajal valju häälega oma maavaldusi kuulutav rukkirääkija nii harva inimsilma satub, on sünnitanud hulga igasuguseid valearvamusi, mida võib eufemistlikult ka legendideks või rahvaluuleks nimetada. No näiteks loo kaheksast paarist jalgadest, mis imekähku edasi aitavad, või sügisesest kulliks muutumisest või kõige tavalisemana koguni ühelt vanalt linnuhäälte heliplaadilt leida kinnituse, et rukkirääk jala oma talvitusaladele marsib. Tõde on hoopis argisem: rääk ei tõuse lihtsalt pesitsusalalt naljalt lendu. Inimene võib ju öelda, et prääks ei taha, ei armasta, ei viitsi lendu tõusta, sest kust võib tema täpselt teada, miks Looja selle just nii seadnud on! Aga lendaja on peidulind tegelikult väga hea, pikkade tugevate tiibadega, mis viivad teda külmaks aastapooleks meist mitmetuhande kilomeetri kaugusele Aafrika-maale. Ju on lihtsalt sellist kobedat kauglennuaparaati rohu varjust välja vupsamiseks raske kohe töökorda seada ja sellepärast sobib jalapaar arvatava või tegeliku ründaja eest põgenemiseks paremini. Seda enam, et jaladki on räägul tõepoolest väledada ja manööverdusvõime tihedate kõrgete kõrte vahel kadestamisväärne. Ent mis parata - seesama pesitsusaegne lendamispõlgus on rukkiräägule kõvasti kurja teinud. Tema loomise aegu polnud inimene veel traktoreid või kiirkäigul kihutavaid niidukeid välja mõelnud, tänapäevase heina- või viljakoristustehnika vastu on räägu jalad võimetud. Kui inimene tuleb rukkilinnu pesitsusmailt liiga vara saaki nõudma, tallab ta oma masinatega olematuks lindude pesad; teeb ta seda küll ehk õigel ajal, aga liiga tormakalt, muutuvad vikatiterad hakklihamasinaiks. Seda iseäranis veel siis, kui vikatikaari alustatakse põlluservast niidumaa keskpaiga poole: nii pagevad linnud aina aheneva justkui nagu kaitsva veel niitmata tsentri suunas, - kuni seda lõpuks lihtsalt enam polegi… Aga sellise otsese tapatöö kõrval on rohkemgi kurja teinud räägule sobivate elupaikade - niiskete niitude ja põõsasluhtade - kadumine kuivendatud kultuurkõlvikute alla. Vähem kui kakskümmend aastat tagasi ilmunud vist uusim emakeelne raamat, kust räägust veel vähegi pikemalt lugeda saab, sarja "Loomade elu" linnuköide, kinnitab üsna muretult: "Eestis on rukkirääk üldlevinud haudelind, kelle arvukus viimase paarikümne aasta jooksul on aga pidevalt kahanenud nagu kogu Euroopaski." Eestis on ta üldlevinud siiani. Tunamullu, kui hinnati rukkiräägu kui Eesti Ornitoloogiaühingu toonase aastalinnu seisundit, rehkendati tema arvukuseks meil 10000 - 18000 paari, mis pole sugugi halb näitaja. Aga neiski kokkuvõtteis konstateeriti ilmselget kogu Eestit, eriti meie läänesaari puudutavat arvukuslangust. Seevastu suuremas osas Euroopast on asi halvemast halb - vaid Vana Maailma idapool, iseäranis Poola võib veel kiidelda küllalt kõrge asustustihedusega; paljudes lääneriikides on rukkirääk kas juba hävinenud või hävimise serval. Niiviisi on rukkirääk üks kahest tosinast Euroopas pesitsevast linnuliigist, kes kuuluvad ülemaailmselt ohustatuina maailma suurima linnukaitseühenduse BirdLife International esmase kaitseprioriteedi alla. Sel taustal on hästi mõistetav maailma linnukaitsjate ridu läbinud juunikuine rahutus laine, mis leidis väljenduse rohkeis protestikirjades. Nimelt sai teatavaks, et Ukraina on oma vastilmunud jahiseaduses kuulutanud rukkiräägu … jahiliigiks! Loodetavasti on tegemist väikese rumaluse või näpuveaga, mida on veel võimalik parandada… Tekst: © Toomas Jüriado    |
|
