Heal nimel mitu last

Kindlasti sagedamini kui korral või paaril olen täheldanud, kuidas inimesed iga pikkade jalgadega suurt lindu ikka kureks tikuvad kutsuma - ja niiviisi mitut liiki tiivulisi omavahel sassi ajavad. Nii et teades kordamist tarkuse ema olema ütleme veelkord üle:

- see, kes kõveral kaelal ja kumerkaardus tiivul lendab, hulgakaupa koos metsas kõrgeil puudel pesitseb ja vahel kalatiikidel kalakasvatajaile meelehärmiks on, on kalakurg ehk ametliku nimega hallhaigur;

- inimkodu kõrval, vanasti enamasti puudele, nüüd ikka rohkem korstnaile ja eriti elektripostidele linnukodu seadev valges kuues mustade tiivaservadega punanokk ja punajalg on titetooja valge-toonekurg (kel paksu laane varjus elutsev tõmmu lähisugulane must-toonekurg) ja

- kevadeti rabades kõlavaid trompetiduosid esitav, sügisel kolmnurkrivides lõuna poole kruuksuv uhkete sabasulgedega hallkuub, kes erinevalt kõigist eelmainituist muide iialgi puu otsa ei lenda, on sookurg, tänavune Eesti Ornitoloogiaühingu

AASTALIND.

Aasatalindude valimise komme - eriline viis mõne linnu kaitsmise või tundmaõppimise tähtsust rõhutada - on linnusõprade ühendustele maailma lõikes üsna harjumuspärane, EOÜ peab seda tava omaks kolmandat järjestikkust aastat: mullune soosik oli suurkoovitaja, tunamullune - rukkirääk.

EOÜ sookuretööde koordinaator Aivar Leito kinnitab, et sookurge ei valitud välja mitte sedavõrd ohustatuse, kuivõrd uurimisvajaduse tõttu. Erinevalt mitmetest teistest kureliikidest on sookure tiib käinud suhteliselt hästi. Ehkki ka tema pesapaigad on ikka loodusmaastikus ja lapsesaamise ajal ei talu sookurgki inimese lähedust, on ta mõnestki sugulasest küllap plastilisem, kitsenenud eluvõimalustega paremini kohanev. Mis küll sugugi ei tähenda, et linnu enda, eriti tema elupaikade seisundil silma peal ei peaks hoidma. Suurimaks ohuks arvatakse loodusmaastike ahenemisest tuleneva pesitsuskohtade vähenemise kõrval toitumistingimuste halvenemist nii rändepeatus- kui ka talvituspaikades. Aga aasatalinnuks arvamise põhisiht oli siis jah tahe sookurest senisega võrreldes hoopis rohkem teada saada. Seda lindu on meil uuritud ja vaadeldud küllalt kaua ja hoolega, ometi on nüüd neis töödes mõnda aega väldanud auk sees. Näiteks osatakse küll arvata, et Eestis pesitseb umbes tuhat sookurepaari ja teist sama palju on mittepesitsevaid suvilinde, aga täpsem arvukus, levik ja asurkonna seisund nõuab järelekatsumist. Üks viis selleks võiks olla ülemaaline loendus; rohkemat loodetakse siiski esindusalade meetodist, kus kindlate teaduslike kriteeriumide järgi välja valitud sadakonnas 10x10-kilomeetrises ruudus tehakse täielik loendus ja pesitsusedukuse uuring ning selle põhjal järeldatakse üldseis.

Teiseks tahab kordamist meil sügisrändel peatuvate sookurgede üle-eestiline loendus. Kui seda vähemalt iga viie aasta tagant jälle üle ei tehta, kaob õige pilt nö. "transiit"-kurgede levikust ja arvust - ja see oleks patune lugu. Eesti on nimelt üks tähtsamaid sookure koondumisalasid kogu Euroopas, see paneb meile kurekaitsjate ja -uurijatena erilise vastutuse.

Ja kolmandaks ei ole selgelt teada ei Eestis ilmale tulnud kurgede rändeteed ega talvituspaigad. Seda teadmisteauku on paikama kutsutud rahvusvaheline rõngastusprojekt, kus pruugitakse eemaltki vaadeldavaid värvirõngaid. Baltimaadel saavad kured nüüd paremasse jalga valge-must-valge rõngakombinatsiooni.

Sookure pesitsusvaatlused nõuavad suurt ettevaatlikust, sest need suured linnud ei pea sigimisperioodil inimesest tõesti kuigivõrd lugu. Ja rõngastamine tahab hoopis tõsist väljaõpet. Ometi on ses suures sookuretargaks saamise töös mitmeid juppe, kus ka eriettevalmistuseta loodusesõber abiliseks sobib.