|
|
|
|
Valgeselg-kirjurähni käekäik on paljudes riikides olnud kurb, sest tänapäeva korralikult majandatud metsades ei suuda valgeselg leida toitu ega pesapaika. Kuigi Põhjamaades on selle liigi kaitseks palju ette võetud, pole olukord kuigivõrd paranenud. Alates eelmisest aastast teevad Rootsi looduskaitse seltsi liikmed koostööd Eesti rohelistega, et saada ülevaadet meie asurkonnast. Seni on tutvutud üldiste andmetega, sellel aastal hinnatakse liigi seisundit ka looduses. Valgeselg-kirjurähn on rähn nagu rähn ikka, kuid oma sugulastest on ta tõepoolest valgeseljalisem. Kogult suur-kirjurähni ja tiivamustrilt väike-kirjurähni sarnane, on ta meil elavate rähnide seast kindlasti äratuntav. Siiski ei tohi lindu nähes piirduda vaid esmamuljega: valge selg on selgelt näha vaid siis, kui tiivad pole seljal tihedalt koos. Küll aga torkab hästi silma isaslindude ilus erkpunane pea. See liik eelistab elupaigana lehtpuu-enamusega metsi, kus leidub ka surnult seisvaid puid. Just sealt otsib ta toidupalasid – igasuguseid putukaid. Üldiselt lähtub valgeselg lihtsast põhimõttest: mida mädam liud, seda parem. Nii toksib ta kohati väga sügavaid lõhesid, et oma unistuste ussike kätte saada. Peiteldada võib ladusalt seni, kuni “puuraugust” enam välja ei näe: siis tuleb aeg-ajalt ümbrust seirata. Huvitav on, et valgeselg-kirjurähn tavaliselt kardab oma “suurt”suguvenda, kuigi ise on paar sentimeetrit temast pikem. Talviti on vaadeldud valgeselgi, kes suur-kirjurähni kutsehüüdu kuuldes muutuvad ilmselgelt ärevaks ning katkestavad söömise. Pehkinud puud tõmbavad ligi ka pesaehitushimulisi valgeselgi: vahel taotakse pesakäik nii kõdusse ronti, et see juba pesitsusajal tugeva tuule tõttu pikali kukub. Pole siis ime, et linnud igal aastal uue eluaseme loovad. Harilikult muneb emaslind aprillis-mais 3–4 muna. Siis soojendab ta neid üksteist päeva. Koorunud pojad püsivad pesas veidi vähem kui kuu. Kahjuks lennuvõimestub pesa kohta keskmiselt vaid 2,2 poega! Milline on selle rähni olukord Eestis, selgub loodetavasti lähiaastatel. Tekst: © Jaanus Elts /Eesti Loodus, 7, 1998/    |
|
