Jääpura

"Kõige paukuvama külmaga askeldab ta nobedasti jääserval ja kividel. Ennäe! - seal silkab ta puguni vees, sukeldub üleni, jookseb põhja mööda, tongib nokaga sinna-tänna kruusaklibusse ja vupsab taas kivile koogutama. Nagu kirikhärra teeb ta oma kivikantslis kummardusi ega pane pakase ähvardusi mikski. Vähe sellest - voolu kohal edasi lennates käib suviselt rõõmus sirin nagu kuldnoka või punarinna kurgust. Ei ole ime, kui säherdune külmakartmatu olend jäälinnuks, jääpuraks ristitakse (pura tähendab jääpurikat). Rahvas järeldas linnukäitumisest, et tema rasv on külmakindel."

Niiviisi kirjeldab Mart Mäger oma värvikal moel raamatus "Linnud rahva keeles ja meeles" vesipappi, kindlasti kõige kummalisema eluviisiga lindu laululindude liigi-, vormi- ja komberohkes peres. Sest nende seas pole ühtegi teist, kes sukelduda ja ujuda oskaks, seda lausa titapõlvest peale. Aga jah - Looja on seadnud selle valge rinnaesisega tumepruunis kuues linnu vaid pisikesi veeloomakesi, ka kalamaime ja väikesi, mõne sentimeetri pikkusi kalakesi sööma. Muidugi on talle selleks vaja mõnusat läbipaistva puhta veega toitumisjõge; arvatakse, et parajalt kiire vool aitab linnul vastuvoolu liikudes ja tiibu kavalalt kasutades põhjas püsida. Ja talvel on vool muidugi tähtis selleks, et "söögilaud" jäävangi ei jääks - muidu tuleb hakata järgmist jõekest otsima, mis eriliselt paigatruule vesipapile sugugi meelt mööda pole… Sukelduda võivat vesipapp pooleteise meetri sügavusele ja põhjas oma paarkümmend meetrit edasi joosta.

Eestis on vesipapp eelkõige tuntud talvitajana, aga mitmel-setmel aastal on mõnigi paar Eesti ka oma lastele sünnikoduks valinud. Ikka otse vee lähedusse - mõnda urgu kaldajärsakus, silla alla, joa taha - seab ta hoolikalt ehitatud pesakera. Meil elava alamliigi Cinclus cinclus scandinavicus päriskodu on siiski Põhja-Skandinaavia; küllap ka sellepärast, et seal neid puhtaid, kiirevoolulisi mägijõekesi nii laialt käepärast on.

Neist "päriskodumaadest" - Rootsist, Norrast ja Soomest -, aga mujaltki, ka Eestist, on kogunenud sadakond hobikorras tegutsevat vesipapiuurijat, kes oma lemmiku käekäigul kogu tema elutsükli ja rännuruumi ulatuses silma peal püüab hoida. Mõni mees on näiteks toime tulnud oma 3000 vesipapipoja rõngastamisega aastas - see on tõeline vägilastöö, kui arvestada, et tihti tuleb papipüügiks ronida mööda kaljusid ja läbida kärestikke. Mehed teevad koguni oma ajakirja või aastaraamatut "Cinclus scandinavicus", muidugi on neil lehekülg Internetis.

Kolm talve tagasi käis neli meest Rootsimaalt Soome päritoluga Juhani Vuorineni juhtimisel Eestis, siin oli nende põhivõõrustaja ja töökaaslane EOÜ direktor Jaanus Elts. Eks Eestis ole vesipappi ennegi jõudu mööda uuritud, näiteks 50-ndatel algatas Ahto Jõgi leviku jälgimise ja igatalviste veelinnuloenduste aegu on jääpuradki arvele võetud. Aga nüüd sai teoks esimene tõsisem talvine püük ja rõngastamine, õige märg ja külm töö! Siht ikka see, et saada teada, kuhu skandinaavlaseist papid talveks siirduvad. Tavliste juhuloendustega on Eestis kokku saadud iga talv ikka mõnekümmend vesipappi, rootslaste arvates võiks neid olla paari-kolmesaja ringis. Asi on lihtsalt selles, et tavaliselt jäävad vaatluste alt välja inimasustusest eemal paiknevad võimalikud toitumisjõed - näiteks mõne metsaojakese allikaline jäävaba jupp.

Tänavu on Rootsi vesipapi-mehed tööotsaga Leedumaal, eks nii tükkhaaval kogune täielik mosaiikpilt imepärase linnukese rännuteedest ja elupaikadest.