BirdLife International'i ekspertide kinnitusel on 1111 linnuliiki otseses hävimisohus. Peaaegu alati on hukuhirmu põhjuseks elupaikade häving - metsade ülemäärane raiumine, märgalade kuivendamine, liigintensiivne põllumajandus, mõnel juhul, vastupidi, inimtegevuse - näiteks luhtade niitmise - lakkamine jne.

Hulk liike elab inimeste vahetus naabruses. Neid teatakse enamasti kõige paremini, neist tuntakse kõige suuremat rõõmu, - aga nad sõltuvad ka väga suurel määral inimese elukorraldusest. Kui kaovad talumajapidamised, pole meie rahvuslinnul suitsupääsukesel enam ei õiget elu- ega toitumispaika, toredat putukarohket lauta. Ja tuntud kudli-kadli-midli-madli -laul vaikib ajapikku ning pääsuke lendab veel vaid viiesajakroonilisel rahatähel...

Nüüd nii igapäevane valge-toonekurg hakkas meiega eluala jagama alles möödunud sajandi keskpaiku. Tema käsi on käinud sedavõrd hästi, et ei jätku enam tavapärasemaid elupaikku - katuseid, korstnapealseid või murdunud puude latvu. Niiviisi asub toonekurg aiva sagedamini pesitsema elektripostidel, põhjustades lühiseid tekitades rohkesti meelehärmi nii elektrimeestele kui ka voolu tarbijatele ja saades muidugi ka ise kannatada. Siin saab aidata vaid inimene, kes oskab seada posti otsa sobiva pesa-aluse. Aga küllap tasuks titetoojatele ka rohkem vankrirattaid katuseharjale viia.

Kolm neist 1111-st on olulisel määral seotud ka Eestiga. Kirjuhahk on siiski meile võõras, kaugel Põhjalas pesitsev liik, kelle kes-teab-mis-sund toob aastast aastasse suureneval hulgal just Saaremaa vetesse talvist peavarju ja kehakinnitust otsima. Talviti ülitihedas parves tegutsedes paneb ta meile suure vastutuse: kui kirjuhaha kogunemiskohas peaks juhtuma näiteks naftaleke mõnelt laevalt, võib oluline osa selle haruldase linnu kogu asurkonnast hukkuda...

Et üks huku servale jõudnud liike on ka rukkirääk, see võib Eestis elavale inimesele tunduda isegi kummaline - meie luhtadel on selle "kõhurääkija" öist laulu siiski veel üsna sageli kuulda. Aga mitte liiga intensiivselt majandatavate rohumaade kadumine Euroopa läänealadel on räägugi kaduvikuteele viinud. Loodetavasti suudame meie sellist asjade käiku vältida.

Suur-konnakotkas on hoopis teistsugune lind, isegi keskmine loodusesõber pole teda tõenäoliselt kunagi näinud ja päris heal linnutundjalgi on teda õige keeruline eristada märksa tavalisemast väike-konnakotkast. Kogu levila ulatuses on lind vähesearvuline, kadumise võimalike põhjustena tuuakse välja maastiku muutused, näiteks märgalade, eriti jõeäärsete metsade ja jõeluhtade hävimine, ning inimasustuse tihenemine. Eestis on viimased aastad andnud häid konnakotka-uudiseid. Rühma noorte meeste intensiivne töö aitas selgitada, et oleme suur-konnakotka jaoks veel suhteliselt hästi sobiv kant: praeguseks on teada koguni viie paari elupaik ja arvatavasti asi sellega ei piirdu.