Pesakastiehitust peaks alustama materjalivalikust. Kõige sobivam on pesakast valmistada lehtpuu laudadest. Okaspuu võib vaiku välja ajada ning lind oma suled sellega õnnetult kokku kleepida. Materjal peaks olema võimalikult kuiv, et pesakast hiljem puu otsas lõhki ei kuivaks ja nii juba pesitsema asunud linnukeste elu ebamugavaks ei teeks. Kindlasti ei maksa vaeva näha materjali hööveldamise, lihvimise ja värvimisega! Kasti ilus välimus on ehk küll oluline inimesele, kuid linnud eelistavad siiski võimalikult naturaalset kodu. Pesakasti materjali paksus võiks olla 20-25mm, nii peab see paremini ilmastikule ja ajale vastu. Järgmisena tuleks mõelda,
kellele soovitakse pesakasti ehitada ja milline see peaks välja nägema.
Igal linnuliigil on oma nõudmised nii majale tervikuna kui lennuavale.
Mitte igasse kasti ei asu kõik linnud elama, igaüks valib ikka
endale sobiva välja. Juuresolev tabel aitab leida igale liigile sobivad
kasti ja lennuava mõõdud. Kasti kõrgus maapinnast
on antud meetrites, kõik teised mõõdud sentimeetrites.
Kõige enam levinud
on nö. klassikaline pesakast (vt. joonis). On ka hulk teistsuguse
kuju ja ehitusega pesakaste teistele linnuliikidele (nt. piiritajale),
samuti võib vanast õõnsast puust meisterdada hoopis
pesapaku. Alustada võiks siiski nö. klassikalise pesakasti
valmistamisega, millega saab igaüks joonist ja tabelit appi võttes
kindlasti hakkama.
Et valmiv maja ka selle elanikule
meeltmööda oleks, tuleks tähele panna järgmisi näpunäiteid:
Kui pesakast valmis, tuleb sellele leida sobiv koht ülespanekuks. Pesakasti võib panna nii maja seina külge kui ka puu otsa. Kõige tähtsam on seejuures jälgida, et linnu kodu ikka kindlalt kinni oleks ja ka kõva tuul seda alla ei tooks. Seda tuleks kindlasti ka igal kevadel kontrollida. Kast peab asuma kas püstloodis või pigem natuke kaldu ettepoole, mitte mingil juhul aga tahapoole! Paigaldamisel puule peab loomulikult jälgima, et seejuures puud ei vigastata. Kinnitamiseks sobib pehmem traat või veekindel nöör, millele on ümber pandud porolooni, mõnd muud pehmet materjali või hoopis jupp kastmisvoolikust. Pesakast on soovitav panna poolvarju, kindlasti aga mitte otsese päikese kätte, sest kõige ohtlikum on poegadele ülekuumenemine. Puul on sobivaim ava suund itta või ka lõunasse. Paigaldamise juures on tähtis, et ise kastile hõlpsasti ligi pääsete, sest seda on tarvis igal kevadel puhastada. Samuti jälgige, et kasti vahetus läheduses ei paikneks pesarüüstajatele sobivaid tugioksi. Kui kuldnoka pesakaste võib üles panna üsna tihedalt, siis tihasekastide vahe peaks olema vähemalt 15 meetrit. Kui soovite metsa paigutada rohkem pesakaste, siis on otstarbekas ühele hektarile panna 4-6 kasti. Ja lõpuks veel meeldetuletus, et pesakast tehakse linnu, mitte inimese jaoks!
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||