Rräärp-rräärp, rräärp-räärp…
Öös on hääli… 
Räägu hääl on neist üks valjemaid ja omapärasemaid.

Torma kandis teadis vanarahvas pajatada: 
rukkirääk on sellest omale nime saanud, et ta tuleb siis välja, kui rukis looma hakkab ja rukkis enamast kõige enne on ta laulu kuulda.

Veel oli maarahval kõneks: 
rahvas teeb kahe räägi vahel vahet, ühe vähema, kes heinamaal elab, ja teise suurema vahel, kes põllul on.

Tulevad

Räägud saabuvad Eestisse harilikult maikuu eelviimasel nädalal (vt. joonis 1). Siiski – eriti varajase kevade korral võivad nad kohal olla juba 18. aprillil (aastal 1966). Tulevad nad kaugelt – suisa Aafrikast, ja sugugi mitte jala!

Joonis 1. Rukkiräägu saabumine Eestisse aastatel 1948-1996. Ülemine joon näitab kõige esimese räägu saabumist, alumine joon aga keskmist.

Peale kohalejõudmist on enamus rääke tegelikult paar päeva vait, sest kauge rännak väsitab ja uus elukoht vajab harjumist. Kui pisut hinge tõmmatud, võib peremehetsema hakata, see tähendab siis kõva häälega oma selleaastast omandit kaitsma.

Oma krunt

Rääkudel ei ole kindlapiirilist territooriumi. Tegelikult on see päris loogiline, sest linnule, kes suurema osa ajast veedab tihedas taimestikus, on oma “krundi” piiride täpne teadmine vägagi raske. Isaslinnu territooriumi suurus sõltub paljudest tingimustest, millest nimetagem siinkohal näiteks asustustihedust (palju rääke heinamaal elab), toidurohkust ja röövlusohtu.

Kuna rukkilind asustab inimese kujundatud maastikke juba aastatuhandeid, siis on ta mõningal määral nende eripäraga kohastunud. Näiteks asustavad kevadel saabuvad räägud algul need paigad, mis on varasemast teada heade pesapaikadena. Loomulikult on selline kogemus vaid vanematel lindudel. Pealegi – räägud saabuvad rändelt öösel, seepärast pole õigesse kohta maandumine lihtne. Nii koonduvad noored isalinnud algul mõne kogenuma lähedusse ja pesitsustsükli arenedes hajuvad ümbruskonnas. Seepärast kuuleme me vahel saabumisjärgsel nädalal rääke justkui kooris karjumas, hiljem see kogum laguneb, sest igal papa-staatusesse ihkajal on vaja oma valdust.
 

Armastus ja selle tagajärjed

Emaslinnud saabuvad pisut hiljem ja hakkavad kohe ka sellesuviseid partnereid otsima. Mis ühele tõsisele räägumampslile vastaspooles kõige enam ligitõmbav on, seda ei oska ornitoloogid senini kindlalt ütelda. Et elukaaslase valik toimub pimeduses, siis võib arvata, et valik toimub hääle järgi. Kuid välistada ei saa ka näiteks elupaiga omadusi. Kui sõbra krundil ikka ühtegi maitsvat tõuku ei leidu, siis ei tasu temaga ka sehvti teha! Ja mida kõvem hääl, seda vingem peigmees!

Suur armastus kestab rääkudel vaid seni, kuni munad munetud. Siis lähevad paariliste eluteed jälle lahku ja arvestades räägu keskmiselt paariaastast eluiga on vähetõenäone, et nad kunagi veel kohtuvad.

Isane präägutaja otsib enesele seejärel uue territooriumi ja rõõmupäevad võivad jälle alata.... Seega on kahe partneri omamine sellele liigile tavaline.

Rõõm võib jääda üürikeseks

Aga siis algab rukkiräägu kui liigi jaoks kõige kriitilisem eluperiood. Et elatakse inimese läheduses ja tihti ka tema loodud maastikus, siis võib karta võimalikke konflikte.

Jah – rääk on meie kõrval elanud juba ammustest aegadest, kuid nende maailm pole muutunud samas tempos kui meie oma ja seepärast ei saa nad alati edukalt hakkama.

Sada aastat tagasi olid paljud jõed veel käänulised. Seepärast püsisid heinamaad kaua märjad ja inimene ei saanud neid enne suurt suve heinateoks kasutada. Nii jõudsid räägud oma pojad edukalt välja haududa ja jooksujõulisteks kasvatada, enne kui heinateoks läks. Muide – kui paljudel teistel liikidel on kevadine saabumine aastakümnetega keskmiselt varasemaks muutunud, siis räägul on see püsinud tähelepanuväärselt muutumatuna!

Hoopis teine on olukord kaasajal. Tänu kuivendusele tahenevad rohumaad varakult ning eriti just siloteoga võib vastavalt vajadusele peale hakata juba juuni algul. See aga tähendab, et pesa varjav taimestik niidetakse maha juba munade ajal. Enamus selliseid pesi rüüstatakse paari tunni jooksul. Lagedale jäänud pesale ei tule emaslind aga mitte kunagi tagasi. 

On's kadumine paratamatu

Tegelikult on siin maailmas vähe asju, mida lõplikult paratamatuks võib pidada. Enamalt on asi ikka viitsimises…

Räägu olukorrale hakati eriti suurt tähelepanu pöörama alles vähem kui kümme aastat tagasi. 1994. aasta sügisel kogunesid rääguspetsialistid üle Euroopa kokku ja jõudsid peale mitmepäevast arutamist järeldusele, et midagi on vaja kiiresti ette võtta selle liigi olukorra parandamiseks. Põhjendused olid seejuures üpris närvekõditavad: Poolas ei suutnud uurijad 5000 ha suuruses ühismajandis mitme aasta jooksul leida ühtegi elusat räägupoega; Inglismaal on liik muutunud väga haruldaseks…

Intensiivne räägu vajaduste uurimine andis siiski lootust. Selgus, et liigi säilitamiseks pole vaja teha midagi ülikeerulist. Lihtsalt tuleb korrigeerida meie praeguseid tavasid. Rohumaade niitmise aega tuleks vähemalt osal heinamaadel lükata veidi hilisemaks  ja niita tuleks nii, et alal elavad linnud ja loomad jõuaksid masinate eest pageda.

Rääk on kõrge produktiivsusega ja soodsates oludes jõuab suve jookul üles kasvatada kaks pesakonda. Seega suudab ta kiiresti kompenseerida negatiivseid mõjusid, kui selleks vaid võimalus antakse. Kui osad räägud ka lasteta jäävad, suudavad teised isendid liigi arvukuse taas üles tõsta.

Mitu kodakondsust

Palju segadust tekitas uurijates fakt, et põhjapoolsetel levikualadel olid loendustulemused suve teisel poolel kõrgemad. Nii pandi suurele hulgale rääkudele selga väikesed raadiosaatjad ja jälgiti nende liikumisi suve jooksul. Selgus, et mõnel räägul oli kahe samasuvise pesitsuspaiga vahekaugus vähemalt 200 km, pikemaid liikumisi ei suudetud tehniliste vahendite piiratud võimsuse tõttu lihtsalt jälgida. Seega suudab see liik suurepäraselt järgida heinateo aegu eri piirkondades ja kui esimeses pesapaigas olud kriitiliseks muutuvad, siis otsitakse uus pesapaik juba palju kaugemal Põhjas, kus taimed alles heinamõõtu hakkavad võtma. Oleks vaid paiku, kuhu minna!

Rukki- või heinarääk

Vanarahvas on räägule andnud nimeks nii rukki-, heina- kui luharääk. Ja olemuslikult pole neist nimedest väär ükski. Rukkipõlde ei saa siiski pidada sellele liigile tüüpiliseks elupaigaks, kuigi just saabumisjärgsel perioodil asustab rääk meelsasti rukkiorast. Nimelt eelistab rääk tegutseda paigas, kus taimestik üle pea ulatub. Et saabumise ajal tihti heinakasv alles väheldane on, peitubki ta parema puudumisel rukkisse. Sedamööda, kuidas oras kõrgemaks sirgub ja kõrred tihedaks muutuvad, kolivad räägud sealt ka minema. Tõsi, üksikud paarid jäävad rukkisse ka pesitsema, kuid arvukus seal on siiski madal.

Heinamaa, eriti aga luhaheinamaa, on räägule parimaks pesitsuspaigaks. Niiskemates elupaikades on taimestik maapinna lähedal hõre ja lind pääseb seal kergelt liikuma. Ka leidub niiskes rohkem toidupoolist, olgu selleks siis mitmesugused putukad, pinnale tulnud vihmaussid, teod või väikesed konnad.

Laseme ka rääkudel elada

Niisiis on üks lihtsamaid soovitusi neile, kes rääkudest peavad: ära kunagi niida heina nii, et sõidad traktoriga heinamaa servast selle keskpunkti suunas! Sellisel juhul põgenevad räägupojad ja sulgimise tõttu lennuvõimetud vanalinnud heinamaa keskosa suunas, kus nad viimase niite ajal surnuks lõigatakse. Kui selliselt on niitmist juba siiski alustatud, tuleks heinamaa-elanike turvalisuse huvides viimase heinasiilu niitmine jätta järgmisse hommikusse, et sinna pagenud elajad saaksid pimeduse varjus evakueeruda.

Jutud rukkiräägust kui jalakõndijast tulenevad ilmselt tõsiasjast, et heinalised rääke väga harva lendamas näevad. Präägutaja on tegelikult väga hea lennuvõimega (nagu ka kõik teised tema sugulased - kurelised), kuid pesitsusajal eelistab pigem kiirelt taimestikku söösta. Pärast poegade koorumist hakkab rääk aga lennusulgi vahetama ja kaotab siis ajutiselt ka lennuvõime. Sel perioodil on nad seega ka kõige kergemini haavatavad. 

Palju turvalisem on alustada niitmist heinamaa servast ja liikuda heinamaal nii, et vaid selle üks serv on pidevalt "löögi all". Sellisel juhul suudavad präägutajad ohuallika suuna ära arvata ja jõuavad poegi järele meelitades traktori eest pageda.

Üks turvalisemaid niitmisvõtteid on esimese niite tegemine rohumaa keskelt, et siis järk-järgult servade suunas liikuda. Taoliselt talitades hirmutame me linnud ja loomad heinamaa servade suunas ja väheneb oht nad surnuks niita. Ka heinamaa niitmine väikeste osadena, ikka samal eelkirjeldatud põhimõttel, annab võimaluse lindudel põgeneda. Kasu võib anda ka aeglasema sõidukiiruse valimine, sest siis suudavad linnud traktorit õigeaeg-selt märgata ja selle eest ära liikuda.

On mõistetav, et põllumehe esmane püüd on saada saaki ja teenida sellega elatist. Kuid looduse majapidamine on keerukas ja me ei mõista senini veel kõigi üksiknähtuste seoseid. Isegi kui rukkiräägu hävimine ei põhjusta põllumehe sissetulekute vähenemist, on sellisel protsessil võibolla hoopis teised, rahas mittemääratavad tagajärjed.

Kas poleks kurb, kui heinaaja ööhäälte hulgast kaoks jäädavalt see kummaline rräärp-rräärp!