Võistluse lõpetamine

Määramisvõistluse viimase vooru vastused läkitas 72 võistlejat ja võistkonda. Kokku kogunes võistlusel osalejaid 234. Võistluse võtab kokku 9. detsembril Tartus toimuv lõpuüritus, seal loosime välja ka 10. võistlusvooru auhinnasaaja ning teeme teatavaks võistluse üldvõitja. Pärast võistluse lõpetamist avaldame lõpliku punktitabeli ka veebis.

Võistluse korraldajad tänavad Margus Ellermaad suure abi eest määramisülesannete kommentaaride koostamisel. Lahkelt lubasid võistlusel oma linnupilte kasutada Arne Ader, Margus Ellermaa, Mati Kose, Marko Mägi, Ivar Ojaste, Hannes Pehlak, Matti Rekilä, Tarvo Valker ja Ülo Väli. Suur aitäh kõigile võistlejaile aktiivse osalemise ja ka meile saadetud heade soovide eest.

Õiged vastused ja kommentaarid
 

1. pilt Foto: Mati Kose

Õige vastus: Viupart Anas penelope. Pildil on kaks isast (vasakpoolsed) ja üks emane lind.
1 punkti vääriliseks lugesime vastuse part.
Pakuti veel: punapea-vart, sõtkas, tuttvart, valgesilm-vart, ristpart, aul.

Pidasime pilti vooru lihtsamate kilda kuuluvaks kuna linnud on hundsulestikus ning kõik olulised määramistunnused näha. Vastu ootusi oli viupart aga paljudele komistuskiviks, kõige sagedamini aeti liiki segi punapea-vardiga.

Lindude kehakuju järgi võib arvata, et tegemist on partlastega. Isastel lindudel nähtav punakaspruun pea on meie liikidest vaid viupardil ja punapea-vardil. Viimasel oleks aga lisaks muudele tunnustele lennus näha ka kontrastne must krae ja ühtlaselt hele alapool. Lennus viupardi tunneb ära iseloomuliku valge kõhualuse, lühikese kaela, suhteliselt lühikese noka ja pika teravatipulise saba järgi, milline esineb veel vaid soopardil. Samuti on pildil näha ainult viupardi isaslindudele iseloomulik suur valge laik tiiva pealmisel küljel ning aimatav on ka helekollane laup. Emast viuparti eristab teistest emastest partidest lühike nokk, lühike kael, tume pea, valge kõhualune ja pikk teravatipuline saba. Puhkesulestikus parte, eriti emaseid on siiski üsna raske teineteisest eristada ning see vajab kogemust ja kannatlikkust. Väga iseloomulik on aga viupardi hääl, mille järgi ta ka nime on saanud. 

Viupart on põhjapoolse levikuga liik, kes Eestis on üsna haruldane haudelind – meil arvatakse pesitsevat vaid 150-300 paari. Viupart pesitseb meil peamiselt sisemaa järvedel ja luhtadel, harvem ka meresaartel. Esimene pesitsus tõestati alles aastal 1970. Väga arvukas on viupart meil aga läbirändajana. Arvatakse, et rändeajal läbib Eestit kuni pool miljonit viuparti ja peatuvates parvedes võib olla isegi üle kümne tuhande isendi! Rände ajal võib viuparte kohata pea kõikjal.

Vaata: http://www.birdguides.com/html/vidlib/species/Anas_penelope.htm
Kuula: http://perso.wanadoo.fr/samples1/0379.WAV
 
 

2. pilt Foto: Margus Ellermaa

Õige vastus: Händkakk Strix uralensis.
1 punkti vääriliseks lugesime vastuse kakk.
Pakuti veel: karvasjalg-kakk, konnakotkas, jahipistrik, kõrvukräts, sooräts, kassikakk, lumekakk.

Kuigi esmapilgul ei pruugi mõistagi, mis asendis lind pildil on, tundsid paljud siiski ära just händkaku.

Pildil on linnu pea ja kael tagantvaates ja on näha, et tegemist on ilma nähtavate kõrvadeta, ümara pea ja lameda näoga kakulisega, kelle sulestik on hallikasvalge ja tumeda mustriga. Selliste tunnustega kakuliike esineb meil vaid kolm – kodukakk, habekakk ja händkakk. Habekaku pea ja kael on ühtlasemalt hall, ilma selgete laiade triipudeta, kodukaku muster on aga sulgjas ja laialivalguv (vaata ka 1. vooru kommentaare!). Pildil nähtavad sulestiku tumedad laiad triibud, justkui pintslitõmbed on iseloomulikud just händkakule. 

Händkakk on üks Eesti arvukamaid kakuliike, keda meil arvatakse pesitsevat 1300 – 2000 paari. Händkakk on metsalind, kes pesitseb peamiselt okas- ja segametsades ning erinevalt kodukakust parkidesse-aedadesse ja inimasustuse lähedale sageli ei tiku. Pesa ehitab enamasti puutüüka otsa, tihti hõivab ka kulliliste pesi ning pesitseb ka puuõõnsustes ja pesakastis. Händkakk on tuntud oma agressiivsuse poolest, mistõttu poegadega pesast tasub aupaklikku kaugusesse hoida!

Vaata: http://sunsite.ee/loomad/Linnud/STRURA2.htm
Kuula: http://www.loodusheli.ee/heli.php?id_helifail=527
 
 

3. pilt Foto: Mati Kose

Õige vastus: Rabahani Anser fabalis.
1 punkti vääriliseks lugesime vastuse hani.
Pakuti veel: metshani (ei tähista ühtki kindlat linnuliiki, rahvapärane nimetus hanede kohta kes pole koduhaned), hallhani, lühinokk-hani

Peaaegu kõik vastajad tundsid pildil ära rabahane.

Pildil on näha massiivse keha, pika kaela ja pruuni üldilmega haneline. Hanede määramisel tuleb tähelepanu pöörata esmalt linnu noka ja jalgade värvusele. Rabahane noka tüvik ja tipp on mustad, linnu jalad on aga oranzhikas-punased. Oluliseks tunnuseks on ka rabahane tiiva kattesulgede ja küünarsulgede valged äärised ning linnu tume pea. Nende tunnuste järgi võib rabahane eristada kõigist meie hanedest. Sarnased võivad olla rabahane ja suur-laukhane noorlinnud, rabahanel on aga pruun üldilme ning nähtavad tiivasulgede valged servad. Ka on rabahane noorlinnul jalad pigem oranzhid kui punased. Kuna rabahane nokamuster võib suuresti varieeruda, võib ta olla üsna raskesti eristatav alamliigist tundra-rabahani (A.f. rossicus). Viimane on lühema kaela ja lühema nokaga ning nokal on vaid kitsas oranzh võru. Hanede vanalinnud tunneb ära triibulise kõhu- ja küljemustri järgi. Haned on eristatavad ka hääle järgi, kuid see vajab pisut kogemust.

Rabahani pesitseb põhjapool tundravööndis, meil on mõlemad alamliigid arvukad läbirändajad nii kevadel kui sügisel. Meilt rändab igal aastal läbi arvatavalt umbes 100 000 rabahane. Peamine ränne kulgeb üle mandriosa, vähem Lääne-Eestis ja saartel. Rabahani kuulub jahilindude nimekirja.

Vaata: http://www.birdguides.com/html/vidlib/species/Anser_fabalis.htm
Kuula: http://midopika.cool.ne.jp/songs_e/hishikui.html
 
 

4. pilt Foto: Marko Mägi

Õige vastus: Ronk Corvus corax.
Pakuti veel: punajalg-pistrik, teder, metsis.

Peaaegu kõik vastajad tundsid ära meie tavalise vareslase – ronga.

Pildil on näha süsimusta sulestiku ja tugeva süsimusta nokaga suhteliselt suur lind. Sellistele tunnustele vastavad meil vaid kaks lindu vareslaste hulgast – ronk ja noor künnivares (vana künnivarese nokk on hallikas-kollast tooni ja ülanoka tüvikul ei ole sulgi). Pildil oleva ronga nokk on erinevalt künnivaresest jäme ja tipust järsult ahenev, künnivarese nokk on kitsam, ühtlaselt ahenev ja teravaotsaline. Nii ronga kui noore künnivaresega on välimuselt väga sarnane Kesk- ja Lääne-Euroopas elutsev varese alamliik mustvares (Corvus c. corone). Eestis ei ole seni ühtki mustvarese kinnitatud vaatlust, mistõttu see liik puudub ka meie linnustiku nimekirjast. Siiski võib arvata, et selle alamliigi esindajaid satub ka siia.

Ronk on Eestis tavaline üldlevinud haudelind. 19. saj. lõpus ja 20 saj. algul toimunud ulatusliku hävitustöö tulemusena vähenes ronga arvukus kuni 100 paarini 1940. aastal. Peale seda on aga ronga arvukus järjest kiirenevalt kasvanud ning praegu arvatakse meil pesitsevat juba 4000 - 6000 rongapaari. Erinevalt varasematest aegadest, kus ronk oli tuntud kui laanelind (tollest ajast pärinevad ka rahvajutud rongast kui salapärasest ja müütilisest linnust) on ta üha enam lähenenud inimesele ja pesitseb nüüd ka avatud maastikus väikestes puudetukkades, maanteede servades ja mujal inimasustuse läheduses. Ronk kuulub ka jahilindude hulka.

Vaata ja kuula: http://www.sunsite.ee/loomad/Linnud/CORRAX2.htm