Võistluse punktitabel

Määramisvõistluse oktoobrikuu vooru vastused läkitas 74 võistlejat ja võistkonda. Kokku on üheksas võistlusvoorus osalejaid 233. Kuigi algav 10. võistlusvoor jääb seekordse võistluse viimaseks, on vastused oodatud nii kõigilt senistelt võistlejailt kui ka uutelt liitujatelt - ühe loodusajakirja aastatellimus loositakse välja kõigi vastajate vahel.

Edu võistlusel!

9. vooru määramisülesannetele vastanute vahel loosis auhinna välja EOÜ põllumajandusprojekti juht Maaria Semm. MTÜ Loodusajakiri ühe ajakirja aastatellimuse võitis Urmas Luuk. Palju õnne!

Õiged vastused ja kommentaarid
 

1. pilt Foto: Mati Kose

Õige vastus: Alk Alca torda.
1 punkti vääriliseks lugesime vastuse alklane.
Pakuti veel: tirk, põhjatirk (liiki pole Eestis kohatud).

Peaaegu kõik vastajad tundsid portreel ära algi.

Mustvalge sulestikuga, hästi lühikeste tiibade ja iseloomuliku püstise istuva asendiga linnud on alklased. Pildil oleva linnu juures on oluline tähele panna noka kuju – see on lai ja otsast tömp. Selline nokk on iseloomulik ainult algile. Lisaks on nokal näha ka ainult vanale algile omane valge triip. Noorlinnul on nokk üleni must, peenem ja terava otsaga, mistõttu ta on üsna sarnane teiste alklaste noorlindudele. Pildil olev isend on hundsulestikus ehk „pulmarüüs“. Talvesulestikus linnul on kurgualune ja põseala valge. Kuna kõik alklased on väga kiired lendajad ja enamasti nähakse neid üsna kaugelt, on neid ka lennus omavahel raske eristada. Lennus on näha ainult kiiresti liikuv ümar ja tönts keha. Lähemal vaatlusel on nad siiski üsna hõlpsalt määratavad.

Alk on Eestis väikesearvuline läbirändaja, kes üksikute paaridena ka pesitseb kaugematel Soome lahe saartel, osa talvitub meie vetes. Kuigi see lind on meil väikesearvuline, kohatakse teda siiski igal aastal sageli. Peamine sügisene läbirändeaeg on oktoobri lõpus ja novembri alguses. Enamasti kohtab alki kaugel merel mööda lendamas, harva ka kivil või vees. Kõik alklased on avamerelinnud, keda sisemaal ei kohta. Nad pesitsevad kolooniatena kaljueenditel. Istudes on nad hõlpsalt ära tuntavad püstise pingviinilaadse hoiaku järgi. 

Vaata: http://www.birdguides.com/html/vidlib/species/Alca_torda.htm
Kuula: http://mcssz-hungarnet.cserkesz.hu/~szazs/madarhang/Alca.torda.mp3
 
 

2. pilt Foto: Marko Mägi

Õige vastus: Tutt-tihane Parus cristatus. Pildil on noorlind.
Pakuti veel: võsaraat, põhjatihane, pöialpoiss, must-kärbsenäpp, väike-kärbsenäpp, väike-põõsalind, põõsalind, metskiur, kärbsenäpp, kadakatäks

Ka tutt-tihane ei valmistanud enamusele vastajaist raskust. 

Pildil on näha hallikas-valge põsemustri, peaaegu mustrita tumeda selja ja lühikese peene nokaga väike värvuline. Sellised linnud on meil ainult tihased. Kuigi pildil on tegemist noorlinnuga, kel peatutt ei ole veel välja arenenud, on siiski juba näha ainult tutt-tihasele iseloomulik peamuster – silma tagant kukla poole kulgev ja alt põske ümbritsev must triip. Samuti on ära tuntav musta-valgekirju pealagi ning tumepruun selg. Tutt-tihase vanalinnu tunneb ära loomulikult eelkõige peatuti järgi.

Tutt-tihane on meil mandriosas arvukas üldlevinud haudelind ja talvituja, kuid saartel on väga haruldane või puudub hoopis. Eestis arvatakse pesitsevat 100-150 tuhat paari tutt-tihaseid. Seda lindu kohtame enamasti salkadena toimetamas männikutes. Väljaspool metsa kohtab seda lindu harva, seetõttu on ta ka harv külaline talvisel toidulaual. Sageli tõmbab tähelepanu peene, pöialpoisilikult peene häälitsemisega.

Vaata: http://sunsite.ee/loomad/Linnud/PARCRI2.htm
Kuula: http://www.loodusheli.ee/heli.php?id_helifail=345
 
 

3. pilt Foto: Mati Kose

Õige vastus: Kuldnokk Sturnus vulgaris.
Pakuti veel: metsis, nurmkana, teder, täpikhuik, musträstas, mänsak

Kuigi lind on eriskummalises asendis ja näha on ainult linnu tagumine pool, polnud vastajatel raskusi liigi määramisega. 

Pildil on lind tagantvaates, mistõttu tema pead, nokka ja ka jalgu pole näha ning määrata tuleb sulestiku värvuse ja mustri järgi. Ülesanne pole siiski raske, sest selliseid liike pole Eestis palju, kelle sulestiku põhivärvus on must. Pildil olevat lindu ümbritsevate kõrtega võrreldes võib arvata, et tegemist on värvulise mõõtu liigiga. Küünarsulgede ja sabaaluste kattesulgede kitsalt ja kontrastselt heledad ääred ning seljas ning kõhu all nähtavad heledad tähnikesed on iseloomulikud ainult puhkesulestikus kuldnokale. Hund- ehk pulmasulestikus kuldnokal täpid kaovad pea täiesti ja lind omandab metalse läike. Samuti muutub nokk kuldkollaseks, mille järgi ta oma nimegi on saanud. Noorte kuldnokkade sulestik on aga sootuks pruun.

Kuldnokk on kõigile tuntud üldlevinud haudelind, keda meil arvatakse pesitsevat 100-150 tuhat paari. Tegemist on rändlinnuga, keda peetakse esimeseks kevadekuulutajaks. Suve teisel poolel koonduvad kuldnokad suurtesse parvedesse, ööbimispaikades roostikes ja võsastikes võib sel ajal kohata isegi enam kui 10 000 isendilisi parvi! Sügisel kohtab väiksemaid kuldnokasalkasid aga kõikjal veel lume tulekulgi, oktoobri lõpus-novembri algul. See lind ka talvitub meil väikesearvuliselt, peamiselt Lääne-Eestis ja saartel, kus on pehmem kliima. Kuldnokk on suluspesitseja, pesitsedes nii puuõõnsustes metsas kui maja räästas linnas. Kõige enam tuntakse teda aga pesakastilinnuna taluõuest. Tuntud on ka kuldnoka lauluoskus, mis sisaldab ohtralt matkimishäälitsusi.

Vaata ja kuula: http://sunsite.ee/loomad/Linnud/STUVUL2.htm
 
 

4. pilt Foto: Matti Rekilä

Õige vastus: Vöötsaba-vigle Limosa lapponica. Pildil on noorlind.
Pakuti veel: risla, lammitilder, koovitaja, suurkoovitaja, kõvernokk-risla, mudatilder, plüü, jõgitilder (vihitaja), tutkas, väikerisla, väikekoovitaja, plütt, metstilder, heletilder, rüüt, lammitilder

Vöötsaba-vigle oli selle vooru kõige raskemaks küsimuseks. Siiski tundis üllatavalt palju vastajaid liigi ära.

Pildil on näha pikkade jalgadega suur kurvitsaline, kelle kere on pea suurusega võrreldes massiivne, mis välistab nii tildrid (sale keha) kui ka rislad (pea kehaga võrreldes tunduvalt suurem). Selliste proportsioonide ja mustriga linnud on meil ainult koovitajad ja vigled. Pildil oleval linnul on peaaegu puhas valge või beezh, mustrita alapool, mis on iseloomulik vigledele. Linnu vöödilised sabasuled on aga kõige kindlamaks tunnuseks, et tegemist on just vöötsaba-viglega. Samuti üle silma ulatuv valge kulmutriip. Noorlinnu tunnuseks on sälgulised küünarsuled ja tihe kirju muster. Viglede vanalindude muster on ühtlasem ja hallikamat tooni. Pildil on noorlind, hundsulestikus vanalinnud on värvikirevamad ja hõlpsamalt äratuntavad. Looduses on vigled teistest linnurühmadest kergesti eristatavad.

Vöötsaba-vigle on põhjapoolne liik, kes meil on tavaline läbirändaja. Enamasti võib teda kohata mere ääres rannaniitudel ja paljanditel, harvem ka Peipsi ääres ja isegi väiksematel siseveekogudel. Rände ajal on vigled tavaliselt salkadena, kus vahel võib olla isegi mitusada isendit. Erinevalt mustsaba-viglest ei ole see liik meil teadaolevalt kunagi pesitsenud. 

Vaata: http://www.birdguides.com/html/vidlib/species/Limosa_lapponica.htm
Kuula: http://mcssz-hungarnet.cserkesz.hu/~szazs/madarhang/Limosa.lapponica.mp3