Ümarate tiibade ja lühikese sabaga rongasuurune tume lind. Vaata välimuse täpsemat kirjeldust määramise lehelt.
Tihti võib näha taevalaotuses tiirlemas, postidel või puudel istumas.
Häälekas lind, tema häält saab kirjeldada kui heledat hüüdu "pijäää" või enda nime hüüdmist: "viuuu".
Staatus, levik ja arvukus
Eestis nii pesitseja, läbirändaja kui talvitaja.
Eesti arvukaim röövlind - pesitsusaegne arvukus 6000-7000 paari, pesitseb ühtlaselt kogu Eestis, sh saartel.
Talvine arvukus 1000-3000 isendit, asustustihedus on põhjapoolsetes maakondades madalam kui Lõuna-Eestis.
Kuulub III kaitsekategooriasse.
Euroopas pesitseb ca 1 miljon paari.
Nimed
Maailma keeltes tuntud ka kui Buteo buteo (ladina), Common Buzzard (inglise), Hiirihaukka (soome), Peļu klijāns (läti), Buse variable (prantsuse), Mäusebussard (saksa), Обыкновенный канюк (vene), Ormvråk (rootsi), Osuri (jaapani)
Vanarahvas tundis hiireviud kui vihmakassi, vihmakulli, vihmaviud, vihmaviugi, vihmahaugast, pruunkulli, viukulli, kuivakulli ja viutsirku. Ilmselt ei eristatud hiireviud alati kaljukotkast, seetõttu on teada ka selliseid hiireviu nimesid, nagu jänesekull, tedrekull, jänesehüüp ja kiirekull. Saksa keele mõjutustega on hiireviu teada ka kui hiirepusard.
Hiireviu aastaring
Hiireviu on lähirändur, kes talvitab peamiselt Kesk-Euroopas ja saabub tagasi vastavalt kevade arengule veebruarist aprillini, enamasti märtsis.
Sel ajal maastikus kergelt leitav - istub puudel ja postidel, lumerikkal kevadel tihti ka teede ääres ning jälgib ümbrust.
Märtsi lõpus-aprillis, eriti päikeseliste ilmadega, tiirleb sageli taevas ja teeb tihti ka üles-alla lainetavat mängulendu ning hüüab kõlavalt oma nime: "viuu-viuu".
Aprillis ehitatakse uus või kohendatakse üles vana pesa, mis asub küllalt metsaserva lähedal tüüpiliselt männil, kuusel või kasel puu keskosas.
Pesa "kaunistatakse" värskete okaspuuokstega ning aprilli jooksul munetakse pessa 3-4, kehvemal aastal 1-2 muna.
Mai keskel, umbes 34 päeva peale munemist, kooruvad pojad. Vahepeal maastikust salapäraselt kadunud viud hakkavad poegade sirgudes üha enam saaki püüdma ja on taas nähtavamad.
Juuni algul võib hiireviu hõlpsalt leida valgete kilerullide järgi - hooaja esimesed siloniidud pakuvad head toidulauda, samuti head varitsuskohta silopallide näol.
Uruhiiri, karihiiri, mutte, leethiiri, mügrisid, teisi närilisi ja väiksemaid värvulisi varitseb hiireviu lisaks ka viljapõldudel, heinamaadel ja ka suurematel metsaraiesmikel ning -sihtide ääres.
Jaanipäeva paiku on pesa ümbruses kuulda kõva kisa - pojad on peagi lennuvõimestumas ja söövad nii palju, kui päevast päeva saaki vedavad vanemad ette kannavad.
Kuigi pesas võib heal aastal olla 3-4 ja isegi 5 poega, näeb juulis-augustis metsa kohal tiirutamas siiski mõnevõrra vähem viunoori - esimesel kuul hukkub nooruse rumalusest palju viusid.
Juba augusti lõpus võib soodsate ilmadega märgata lõunasse triivivaid viusid, kes justkui hüvastijätuks taas häälekalt oma nime hüüavad: "viuu-viuu".
Enamik meie hiireviudest lahkub talvitusaladele oktoobri lõpuks, mõned venitavad minekuga esimese lumeni, mõned püsivad kodumaal kogu talve. Tõsi, enamik meil talvitajaid on ilmselt pärit põhja poolt.
Kui lumeolud on rasked ja hiiri hõlpsalt kätte ei saa, on hiireviu nõus toituma ka raibetest.
