Jäälind (Alcedo atthis)

Common Kingfisher (inglise k), Eisvogel (saksa k.), kuningaskalastaja (soome k.), zimorodok (vene k.), zivju dzenis (läti k.).
Rahvapärased nimed: sinilind, jäärähn, vahajalg, põhjamaa kalliskivi, jõgede pärl.

Kes on jäälind?

Maailmas on umbes 90 liiki jäälinde, kes kuuluvad jäälindlaste Alcedinidae sugukonda. Osa neist elab veekogude ääres nagu meie jäälindki, osa hoopis metsas või rohumaadel. Euroopas elab neist vaid üks liik, keda tunnemegi jäälinnu nime all.

Jäälind on väga laia levikuga liik, keda võib kohata Iirimaast kuni Paapua saarteni. Need linnud kuuluvad siiski mitmesse välimuselt õige pisut erinevasse alamliiki, kellest meil elutseb A. a. ispida. Eestis kohatavatest lindudest on jäälinnu lähimateks sugulasteks temaga samasse siniraaliste seltsi kuuluvad siniraag, mesilasenäpp ja vaenukägu.

Oma teadusliku nime Alcedo atthis on jäälind saanud vanakreeka mütoloogia tegelaste järgi. Alcedo tuleneb Alkyonest, kelle jumalad muutsid jäälinnuks, Atthis oli aga kaunis noor naine Lesbose saarelt. Jäälinnu eestikeelne nimi on otsetõlge saksa keelest (Eisvogel). Eesti keeles on jäälindu mainitud juba 1660. aastal.

Kuidas jäälindu ära tunda?

Eestis ei ole ühtegi jäälinnule sarnast elusolendit. Ainulaadsed on nii tema sulestiku värvid ja kehakuju kui ka eluviis ja käitumine. Jäälind on umbes varblase suurune, väga lühikese sabaga ja pika terava nokaga. Ta on hõlpsalt äratuntav isegi silueti järgi.

Jäälinnu seljapool on erinevates sinistes toonides: saba, tiivad ja pea tumedamad, keskosa lausa helendav sinine. Kõhupool on aga liivakivi karva oranž. Just kiiskavate siniste värvide tõttu kutsutakse teda ka põhjamaa kalliskiviks või jõgede pärliks.
Arvatakse, et tema erakordsed värvid ei ole mitte silmatorkamiseks, vaid üllataval kombel hoopis enda varjamiseks. Jäälinnu sinine ülapool sulab kokku sillerdava ja sinitaevast peegeldava veepinnaga, oranž kõhupool aga tema tavapäraseks elupaigaks oleva liivakiviga.

Jäälinnu isas- ja emaslind on välimuselt ühesugused, kuid lähemal vaatlusel on neil siiski võimalik vahet teha. Isaslinnu nokk on üleni must, emaslinnul on alanokal näha punakat värvi, mõnel rohkem, teisel vähem. Noored jäälinnud on aga tuhmima ja rohekama sulestikuga, lühema nokaga ja tumedate jalgadega (vanalindudel on need erepunased).

Kuigi jäälind on väga erksavärviline, ei ole teda lihtne leida ja vaadelda. Ta on pisike ja väga ettevaatlik lind, kes enamasti põgeneb juba kaugelt inimest nähes. Jäälind on ka väga kiire lendaja. Tema lennukiirus on 15-20 meetrit sekundis ja seepärast vilksab ta mööda vaid värvilise täpina.

Sageli annab jäälinnu kohalolust märku ainult tema häälitsus. Oma laulu tal ei ole. Tema häälitsuseks on lühike, terav ja isegi läbilõikav vile. Seda teeb ta enamasti lennus, kuid vahel ka istudes.

Kuula salvestust:

Levik ja arvukus Eestis

Jäälind on Eestis elanud juba sadu aastaid, kui mitte tuhandeid. Külmematel ajaperioodidel on ta siit taandunud, et siis jälle naasta. Viimane naasmine toimus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, mille teises pooles oli ta levinud juba üle kogu Eesti. Jäälind on meil väikesearvuline ja hajusalt levinud pesitseja. Millegipärast ei pesitse ta Saaremaal ja Hiiumaal, seal nähakse teda siiski rände ajal ja talvel. Arvatakse, et praegu pesitseb Eestis 50-300 paari jäälinde. Nii suur arvukuse vahemik tuleb sellest, et külmad talved talvitusaladel on jäälinnule hukatuslikud. Seetõttu on peale selliseid talvesid jäälind ka Eestis tõeline haruldus.

Jäälind pesitseb puude või põõsastega ääristatud jõgede, ojade ja ka suuremate kraavide ääres, mille kõrgemad kaldad pakuvad võimalusi pesa uuristamiseks. Eriti meeldivad talle madalad ja puhta veega jõed. Kõige kindlamalt võib Eestis jäälinde kohata Kagu-Eesti jt jõgede liivakivipaljanditega lõikudel. Kõige kuulsam neist on Taevaskoja Ahja jõel. Sealt on teada ka jäälinnu suurim asustustihedus Eestis. Ornitoloog Eerik Kumari hinnangul pesitses 1938. a. seal 18-kilomeetrisel jõelõigul koguni 15 paari jäälinde. Taevaskojas on jäälind ka regulaarne talvituja.

Talveks jääb Eestisse arvatavasti 20-50 lindu, kes püüavad ellu jääda jõgede jm veekogude jäävabades kohtades. Rände ajal võib aga jäälindu kohata igasuguste veekogude juures, sh ka mere ääres. Enamus meil pesitsevaid jäälinde rändab talveks lõuna poole, ilmselt Kesk- ja Lõuna-Euroopasse.

Jäälinnu saabumise ja lahkumise aeg võib olenevalt ilmastikust olla aastati väga erinev. Lahkumine võib alata juba suvel ja kestab talve tulekuni. Näiteks üks juuni lõpus Pärnumaal rõngastatud pesapoeg oli septembriks jõudnud juba Sloveeniasse. Kevadel võivad esimesed jäälinnud rändelt saabuda juba märtsi alguses, enamus jõuab tagasi siiski märtsi lõpus või aprilli algul.




Pesitsemine

Kui jäälinnupaar on teineteist kevadel leidnud, algavad pulmamängud. Siis võib näha isas- ja emaslindu madalal jõe kohal valjult häälitsedes koos lendamas. Kosjade kinnituseks teeb isaslind emasele „kingituse“, milleks on priske kala. See näitab sümboolselt isase võimekust toitu hankida ja poegade eest hoolitseda. Muide, jäälinnuisandal võib olla ka kaks kaasat, kellega samal aastal pesitseda. On teada isegi juhtum, kus ühel isasel oli kolm kaaslast, kellega kasvatas ühel aastal koos üles isegi kuus pesakonda!

Seejärel asuvad linnud pesa uuristama. Enamasti rajatakse pesa veekogu kõrgemasse kaldasse, harva ka mõnda muusse järsakusse või mahalangenud puu püstisesse juurestikku. Pesa võib veekogust olla isegi kuni 300m kaugusel. Pesa asub tavaliselt kuni mõne meetri kõrgusel veepinnast. See koosneb umbes poole meetri pikkusest ülespoole kaldega käigust, mille lõpus on avaram pesakoobas. Pesa rajamine võtab paaril aega umbes nädala. Ühte pesa kasutataks enamasti mitu aastat ja sama pesapaika võibolla isegi mitukümmend aastat. Vanim teadaolev jäälind on elanud 21 aastaseks.

Jäälinnu kodupiirkond ulatub pesast mõlemale poole tavaliselt vähemalt kilomeetri. Sellelt alalt kihutatakse teised liigikaaslased välja. Headel aastatel võib jäälinnu asustustihedus olla 1-3 paari 10 km kohta. Ahja jõel on leitud aga ka pesi, mis asuvad teineteisest vaid 300 meetri kaugusel.

Emalind muneb pesakoopasse tavaliselt seitse lumivalget muna, millest umbes 20 päeva pärast kooruvad tibud. Nii haudumisel kui poegade toitmisel osalevad mõlemad vanalinnud. Poegade vanust on võimalik oletada neile viidavate kalade suuruse järgi, mis esialgu on tibatillukesed ja suurenevad vastavalt poegade kosumisele. Kuna jäälinnu pessa ladestub kalajäätmeid jm, on selle avast tunda tugevat haisu.

Umbes kuu peale koorumist lahkuvad kõik pojad tavaliselt ühe päeva jooksul pesast. Esimestel päevadel hoiavad nad pesa lähistel kokku ja vanalinnud toidavad neid, kuid peagi aetakse pojad minema ja nad peavad ise hakkama saama. Ka vanalindude paar läheb igal aastal peale pesitsust lahku ja linnud tegutsevad omaette.

Jäälind kasvatab enamasti aasta jooksul üles kaks pesakonda, vahel ka kolm. Sageli kaevatakse järgmiste pesakondade jaoks eelmise lähedusse uus pesa, seejuures võivad järgmises juba munad olla, kui eelmises alles poegi toidetakse. Esimesed munadega pesad võivad Eestis olla juba aprilli keskpaigas ja viimase pesakonna pojad lahkuda pesast alles septembris.



Toitumine

Jäälinnu toitumisele viitab tema ingliskeelne nimi Kingfisher ehk kuningkalur või kalurite kuningas. Ta toitub peamiselt väikestest kaladest ja on nende püüdmisel tõesti tõeline meister. Oma saaki varitseb ta madalale veekogu kohale ulatuval oksal, kust sööstab välgu kiirusel vee alla, napsab kala nokka ja lendab tagasi oksale. Kõik see võtab aega ehk vaid sekundi!


  • David Attenborough räägib Artur Homani filmis jäälinnu kalapüügist
  • Jäälinnu kalapüük vaadatuna aeglustusena.



Jäälind oskab ka veekogu kohal lennates paigal seista ja nii saaki varitseda. Kalu püüab jäälind jõe madalamatest kohtadest või vee pindmisest osast, kuni 30cm sügavuselt. Seepärast peab ka tema elukohtades vee läbipaistvus olema vähemalt sama suur. Jäälinnu toiduks on enamasti 3-5 cm pikkused kalad, kelle liik talle oluline ei ole. Vahel püüab ta veest ka selgrootuid. Enne söömist uimastab jäälind kala, lüües teda peaga vastu oksa. Nokast alla läheb kala alati pea ees.




Ohud ja kaitse

Jäälinnu peamiseks looduslikuks „vaenlaseks“ on külmad talved talvitusaladel. Kuna ta pesa on halvasti ligipääsetav, ta ise ettevaatlik ja kiire lind, siis teiste loomade saagiks langeb ta harva. Vahel võib mõne jäälinnu napsata raudkull, pistrik või muu röövlind. Pesi võib siiski rüüstata mink vm väike röövloom. Suurimaks ohuks jäälinnule on veekogude muutmine ja reostamine inimese poolt. Sobivad elupaigad võivad kaduda veekogude kuivendamisel, üleujutamisel ja kallaste muutmisel. Näiteks Taevaskoja piirkonnast võis Saesaare paisu rajamisega 1952. a. kaduda isegi kümme jäälinnupaari. Veekogude reostus aga vähendab vee läbipaistvust ja soodustab kinnikasvamist. Kuigi jäälind elutseb ka inimasustuse läheduses, on ta siiski pelglik lind. Kui avastad jäälinnu pesa, siis ära jää selle juurde kauemaks seisma. Kui soovid tema tegevust jälgida, tee vaatlusi kaugemalt ja varjatult. Samuti ei tee talle head liigne häirimine toitumispaikades.
Jäälinnu abistamiseks on võimalik muuta veekogu kaldaid, luues talle pesitsemiseks sobivaid järsakuid. Paigaldatakse ka spetsiaalseid pesitsemispaneele ja internetist on võimalik osta isegi jäälinnu „pesakasti“. Eestis selliseid asju teadaolevalt katsetatud ei ole ja kui oma jõgesid hoiame, siis pole selleks ka vajadust.

Jäälind kuulub kaitstavate loomaliikide II kategooriasse (rangeima kaitsega on I kategooria). Nii Eesti kui Euroopa nn punase raamatu järgi on jäälinnu asurkond praegu soodsas seisundis.

Loe lisaks:

Eesti Loodus 2014/1
Eesti Loodus 2005/9
www.looduspilt.ee
Hea Laps 2014/1
Eerik Kumari uurimistöö jäälinnust /1938-1948
Eerik Kumari uurimitöö jäälinnust /lisa

Vaata lisaks:

Osoon, 20.01.14
Osoon, 22.12.08
Osoon, 23.04.06

Kuula lisaks:

Jaan Elgula räägib 21. märtsil Vikerraadios jäälinnust ja jäälinnulauludest (kuula alates 26 min ja 27 sek.)
KUKU raadio saade Loodusajakiri räägib jäälinnust. 23.01.2014
Fred Jüssi Looduse aabits, 38. saade