koju » Nurmkana

Nurmkana levik, arvukus, bioloogia...

Arvatavasti ei tea üsna paljud teie lähikonnast, mis või kes on nurmkana? Aga põldpüüst on kuulnud kõik! Jah, harjumused meis endis ja traditsioonid meie ümber elavad kaua. Miks kunagi nimedevahetuse tuhinas põldpüüst nurmkana tehti, on küll teada, kuid “isane põldpüü” kõlab siiski palju korrektsemalt kui humoorikas “nurmkanakukk”. Aga see selleks – heal lapsel peabki mitu nime olema. Olgu ta siis lihtsalt püü, oraspill, kaerapüü, tudukana, kägarpüü, karapatka või adrikas – tegemist on ikkagi meile tuttava nurmkanaga, kelle Eesti Ornitoloogiaühing valis “Aasta linnuks 2013.

Paradoksaalne saatus

Nurmkana, kes on üle kogu Eesti levinud väikesearvuline haudelind, on väike kultuurmaastiku kanaline. Tema tiibade siruulatus on 45-48 sentimeetrit ja ta kaalub parimal juhul kuni 450 grammi. Nurmkana sulestik on peamiselt pruun, tema rind ja kael on hallid ning saba roostepruun. Emaslind sarnaneb üldiselt isaslinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isaslinnu omast. Erinevad on ka sugupoolte näomustrid ja roostepruuni sulepartii suurus sabal. Nokk ja jalad on täiskasvanud nurmkanadel hallid. Inimkaaslejana on liik tänapäeval levinud Euroopa taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel ning Lääne-Siberis taigavööndi ja poolkõrbevööndi vahel, aga ka Kaukaasias ja Väike-Aasias. Maailma populatsiooni suuruseks arvatakse olevat 4 miljonit paari, kusjuures Euroopas arvatakse neist pesitsevat 1 600 000 – 3 100 000 paari. Viimase 30 aastaga on nurmkana arvukus langenud Euroopas koguni 82%. Põhjuseks peetakse pestitsiide põldudel. Tõrjetööde käigus hukkub massiliselt putukaid, mis aga tähendab seda, et enamik nurmkanatibudest sureb esimese kahe elunädala jooksul lihtsalt nälga…

Tuntud, samas tundmatu

Nurmkanade tüüpilisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, eelistades põõsastike ja metsaservade lähedust. Elupaikadeks võivad olla ka jõgedeäärsed võsastikud, luhad, metsalagendikud, vähem aiad ja pargid. Paksu lumikatte korral tulevad linnud inimasulate ja teede lähedusse ning lasevad ennast üsna rahulikult vaadelda.
Ajalooliselt on nurmkana olnud stepi- ja metsastepi asukas, inimkaasleja ja talumaastiku, ehk tänapäevasemalt siis kultuurmaastiku lind, kes on laiendanud oma levilat just sedavõrd, kuivõrd on laienenud ka põlluharimine. Ja eks ka kiskjaid ja pesaröövleid liikus inimasustuse läheduses vähem kui pärislooduses.
Veel hiljuti, kuid seda läbi kogu inimkonna ajaloo, on nurmkana oma maitsva liha tõttu olnud ihaldusväärne jahilind. Kuid teda on seetõttu ka väärselt koheldud: veel mõnikümmend aastat tagasi väljaantud jahinduslik kirjandus annab hulgaliselt nõuandeid nurmkanade eest hoolitsemiseks neile raskel, talvisel ajal. Spetsiaalselt nurmkanade jaoks ehitatud varjualuste alla puistati heinaseemneid, viljajäätmeid, peenikest kruusa. Kõiges selles avaldus harmoonia, inimesepoolne austus aastatuhandeid tema vahetus naabruses elanud linnu suhtes, kes ulukina sageli tema toidulauda rikastas. Avaldus mõistmine, et austamata saakobjekti, võib seesama objekt ühel ilusal päeval saladusliku igaviku radadel lihtsalt haihtuda… Kahjuks on tänapäeval nurmkanade eest hoolitsemine mitte reegel, vaid terav erand. Karmid talved, vähene, enamjaolt siiski suisa olematu lisatoitmine, pisikiskjate ja sulisröövlite arvukuse märgatav tõus ning muutused meie põllumajanduses, on tinginud piirkonniti selle inimkaasleja linnu arvukuse suisa drastilise vähenemise. Arvude keelde tõlgituna tähendab see, et võrreldes mõõdunud sajandi keskpaigaga, on nurmkana arvukus Eestis (ja Euroopa Liidus tervikuna) kahanenud enam kui 5 korda ning praegu elab neid meie põldudel ja heinamaadel vaid 4000-8000 paari. Eriti haruldane on nurmkana meie saartel. Hiiumaalt ei ole viimase kümnendi jooksul kohtamisteateid enam tulnud. Vormsi saarel on teda rohkem kohatud 70-ndatel ja meeldiva uudisena taas jälle viimasel paaril aastal.
Nurmkana toitub ainult maapinnal, kus ta liigub kõndides või joostes, tõustes lendu vaid ähvardava ohu ees või vajadusest liikuda kaugemale, peamiselt siis toiduotsinguil. Kõndimisel on nurmkana kael ette sirutatud ja selg küüru tõmmatud, võttes joostes püstise hoiaku, sirutades kaela ülespoole ja hoides pead kõrgel. Lendab madalalt, kiirelt ja jõuliselt, vaheldumisi tiibadega veheldes ja liueldes, kuid reeglina mitte rohkem kui 2 kilomeetrit. Lastes häirimise korral lendu tõustes kuuldavale heli “pri-pri-pri”.
Nurmkana on Eestis paigalind, kes mõnikord sooritab siiski kuni 20 kilomeetri pikkuseid retki.
Tema põhitoidu moodustavad umbrohuseemned, rohttaimede rohelised osad, marjad ja mahapudenenud viljaterad, aga ka lülijalgsed ja teod. Kusjuures pojad söövad esimesel kahel elunädalal vaid loomset toitu, peamiselt putukaid.

Huvitav bioloogia

Nurmkana on valdavalt monogaamne, kuigi mitte väga paaritruu liik, kellel võib esineda ka polügaamiat – mitmenaisepidamist. Paarid moodustuvad märtsi teisel poolel ja munemist alustatakse aprilli lõpul või mai algul. Kurnas on 15-17, erandjuhtudel 4-24 ühevärvilist hallikas-, rohekas- või pruunikaskollast muna. Pesa, mis on suhteliselt sügavalt maasse kraabitud ja kuiva rohuga vooderdatud, asub tavaliselt kas teraviljapõllul või tihedas rohus mõne varjava puu või põõsa läheduses. Pesitsusterritooriumi, kus toimub paaritumine, pesitsemine ja tihti ka toitumine, erinevalt paljudest teistest linnuliikidest, liigikaaslaste eest ei kaitsta. Haub peamiselt emaslind. Haudevältus on 23-25 päeva ja pärast poegade koorumist, pesitsusterritoorium kui niisugune, kaotab oma esialgse tähtsuse. Kui esimene kurn hävib, munetakse tavaliselt järelkurn, mis on aga juba tunduvalt väiksem. Poegade eest, kes on pesahülgajad ja lennuvõimestuvad juba kahenädalaselt, hoolitsevad mõlemad vanemad.
Looduslikeks vaenlasteks on röövlinnud (eeskätt raud- ja kanakull), varesed, harakad, rebased ja tuhkrud. Mitmed uuringud on näidanud, et ohjates nurmkana looduslikke vaenlasi, saab oluliselt tõsta nende arvukust. Üks Inglismaal läbiviidud uuring näitas aga, et nurmkanade pesitsusedukus oli seda suurem, mida kaugemal olid pesad põllu servadest või lähedalasuvatest hekkidest ning mida kõrgem oli pesasid ümbritsev taimkate. Nii vähenes röövluse hulk, sest pesi oli kiskjatel raskem üles leida.
Ühe teise, samuti Inglismaal läbiviidud telemeetrilise uuringu abil, tuvastati, et kuni 20 päeva vanused nurmkana noorlinnud kasutavad toitumiseks teraviljapõldude servaosi, kus toidurohkus oli suurem, kui põllu keskel. On ka teada, et nurmkanade arvukus on kõrgem nende teraviljapõldude servades, mida ei pritsita taimekaitsevahenditega. Pritsimata põlluservades on pesitsejatel suuremad kurnad ning samuti suureneb pesitsevate paaride arv järgnevatel aastatel.

Oluline on ehk teada sedagi, et mida väiksem on nurmkana salk talvel, seda suurem on nende valvsus kiskjate, näiteks raudkullide suhtes. See on seotud grupiviisilise valveloleku tasemega, sest mida rohkem isendeid on salgas, seda väiksem on tõenäosus röövluse ohvriks langeda. Piltlikult öeldes on 100 isendilises salgas üksikindiviidil tõenäosus kiskja saagiks langeda 1%. Seevastu salgas, kus on vaid 3 isendit, on kiskja saagiks langemise protsent juba 33. Teine põhjus: mida suurem on nurmkanade salk, seda kaugemalt märkavad nad ründavat kiskjat ja põgenevad.
Rootsis läbiviidud uuring näitas aga, et emased valivad endale paariliseks isaseid ka käitumise järgi. Nimelt eelistasid emaslinnud neid isaseid, kes olid salkades valvsama käitumisega röövlite suhtes. Selliste isaste valvsus osutus oluliseks ka hiljem, pesitsusajal. Samas, üks Itaalias läbiviidud uuring näitas, et isaslindude tume rinnalaik ei ole üldse nii oluline signaaltunnus emaste jaoks isalinnu konditsiooni kohta. Emaslinnud valisid isaseid hoopis nende häälte järgi. Nimelt teevad isased enne paaritumist omapärast, veidi kähedat häälitsust “kieerr-ik”: [1]

ning selle akustiline struktuur osutus väga oluliseks tunnuseks emaste jaoks. Isaste häälitsus on omakorda seotud nende testosterooni (suguhormooni) tasemega.

Mõned videod ka nurmkanast



1 %(small)Nurmkana salvestuse autor Patrick Franke | Singwarte Media.