2013.a. vaatlused

Tähelepanekuid looduses

Olen juba poisikesena olnud loodusega sinapeal. Esimese vabariigi ajal olin talus ja nägin kõike, mis toimus ümbruskonnas. Iga talumehe maalapil oli nurmkanu ja jäneseid väga palju, võiks öelda, et vähemalt üks pesakond kanu ja paar jänest kindlasti. Iga talupidaja, kellel oli relvaluba, võis omal maal jahti pidada – välja arvatud kitsele, põdrale ja metsisele. Enne kooli minekut lasksin paar nurmkana aia tagant rukkiorase põllult, nii oli õhtuks maitsev smoorapraad olemas. Tänu sellele, et siis puudusid kiskjad. Praegu aga, neid arstitakse ja hoitakse. Nõukaajal oli jahimeestele pandud kohustus hävitada hulkuvaid koeri ja kasse. Parimaid lausa premeeriti eri lubadega. Nurmkanu püüti ja hoiti kinni vanades sarades kuni kevadeni. Tehti varjeid, kuhu alla pandi viljapeksu jäätmeid ja teri. Rebaseid kütiti aasta läbi. Selle tulemusena, aga oli jäneseid palju. Olen jahimees 1950.a. peale olnud ja igal võimalikul ajal pidanud jahti – lubatud ajal ja lubatud ulukitele. Olen sügiseti viibinud väga palju kordi jänese ja hanede jahil. Ma ei ole elus kordagi näinud nurmkanade mängu ega nende poegi. Need linnud lasevad inimese päris ligi ja siis järsku, suure vurinaga tõusevad lendu ja maanduvad kuskil mitte väga kaugel põllul, heinamaal. Kõige suurem vaenlane on talv, siis tulevad linnud asula aedadesse. Olen näinud, et talve hakul tuleb aeda 10-14 lindu, kevadeks aga, on neid järel ainult 4-5. Nurmkana on väga haavatav lind. Öösel, kui ta toitub marjapõõsaste all, siis kassidel on neid kerge kätte saada. Meil, siin Toila alevikus, on kassid, kes töötavad väga effektiivselt. Aga pauku ei tohi teha – loomaarmastajad kohe kohal. Nii et, ega see EL ei seisa sugugi kasulike loomade ja lindude heaolu eest.

Heino Salumaa