Osaliselt sõltub meie uni ka geenidest, mis meil kõigil on unikaalsed. Samas on meie senised teadmised une seostest geneetikaga piirdunud suuresti inimese ja labori-imetajatel tehtud uuringutega ning une kontrollmehhanismide tagamaad looduslikes oludes ootavad täpsemat uurimist.

Appi on tulnud tihased, kelle ökoloogiat teatakse põhjalikult ning ühtteist on selgunud ka nende une ja selle geneetilise tausta kohta. Laboriuuringute põhjal teatakse, et näiteks sinitihasel on mitmeid isendile ainuomaseid „uneparameetreid“ – st isend magab järgneval ööl sarnaselt eelneva ööga. Sellisteks tunnusteks on näiteks linnu ärkamise kellaaeg, hommikuseks kohmitsuseks kuluv aeg enne pesakastist lahkumist, mis on analoogiline inimese hommikukohviga enne tööle minekut, ning pikima unefaasi kestus.

Müncheni lähistel pesakastides talvitavate rasvatihaste „unegeenide“ uurimiseks jälgisid teadlased infrapunakaameratega lindude und ja võrdlesid seda isendite geenidega. Eelkõige keskenduti neile geenidele, mis mõjutavad lindude ja imetajate ööpäevaseid rütme (nt rännet, sigimisaega jm), seostuvad uinumise, ärkamise, une pikkuse ning stabiilsusega.

Pesakastis magav rasvatihane / foto: IceAge (Looduskalendri foorum)

Teadlastel õnnestus tuvastada geenid, mille sagedasem alleelide ehk erinevate variatsioonide leidumine linnu genoomis lühendas oluliselt unes veedetud aega. Samuti leiti geenid, mille olemasolu pikendas öö jooksul unes veedetud aega ja kiirendas „hommikukohvi“ joomist. Mitme geeni puhul tuvastati, et nende pikemate mikrosatelliitsete järjestusetega (nt CLOCK ja PCSK2 geenis) isendid olid öösel pikemalt ärkvel. CLOCK-geenil on rasvatihasel vähemalt kolm erinevat variatsiooni ning just rohkemate koopiatega või nende pikemate mikrosatelliitsete järjestustega rasvatihased magavad lühemat aega.

Seega mõjutavad vabas looduses rasvatihaste und lisaks päikesele ka nende bioloogilist kella reguleerivad geenid. Kuna mõõdetud uneparameetrid teineteisega ei seostunud, võib arvata, et geenid kontrollivad und pigem üksikute „lõikudena“, mitte üheskoos. See aga tähendab, et sarnaselt imetajatele võivad ka lindude nn unemustrid või -käitumine kujuneda sõltumatult teistest geenidest.

Just vabalt looduses toimetavate loomade une geneetilise tausta tundmine võimaldab hinnata loodusliku valiku mõju une evolutsioonile, mis omakorda võimaldab tulevikus teha täpsemaid järeldusi ka inimeste une kujunemise kohta.

Stuber EF, Baumgartner C, Dingemanse NJ, Kempenaers B, Mueller JC (2016). Genetic Correlates of Individual Differences in Sleep Behavior of Free-Living Great Tits (Parus major). 3 599-607 G3-Genes Genomes Genetics 6:599-607 DOI: 10.1534/g3.115.024216

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.

Austrias, Viini ümbruse metsades tehtud katses paigutati kisklusohu jäljendamiseks sinitihase pesakasti lähedusse raudkulli topis või kummist madu. Looduses on raudkull otseseks ohuks vanalindudele, madu aga pesaõõnsuses olevatele poegadele. Selgus, et raudkulli nähes võivad ka emaslinnud isastele sarnaselt laulma hakata, pesa lähedusse asetatud madu sellist reaktsiooni ei põhjustanud. Sellest järeldub, et ka emaslindude laulul on kindel eesmärk – teha häält pigem kõrge kisklusohu korral.

Sinitihane / foto: Karl Adami

Kuigi isaslindude laulma hakkamine ohu korral on teada juba varasemat, ei ole selle täpne funktsioon siiani selge. Laulmine võib muuhulgas tõmmata soovimatut tähelepanu ja ohtu sattumise riski suurendada, kuid valjuhäälse lauluga võib lind ka anda märku, et on kiskjat märganud ja rünnakul mõtet ei ole. Lisaks on valjem ja kõlavam laul signaaliks kiskjatele, et linnud tõenäoliselt heas konditsioonis on ning nende jahtimiseks ei ole mõistlik aega raisata.

Emaslindude laulmist on seostatud nende edukusega – meelitades kohale naabrimehi, kes võivad viljastada osa munadest, suurendab emaslind oma järglaste geneetilist mitmekesisust ja edukust. Eelpool kirjeldatud katses näis selline seletus aga siiski vähetõenäolisena, kuna pesitsushooaja lõppfaasis ei oleks naabrimeeste „abist“ enam kasu olnud. Ka seletus, et emaslind kutsus lauluga isaslindu endale appi, ei näi samuti pädevat, sest sageli oli isaslind samal hetkel pesakasti juures olemas.

Nii emas- kui ka isaslinnu samaaegne laul kisklusohu korral viitab ühise tegutsemise tõhususele. Emaslinnu laulu puhul ei ole välistatud ka puhtalt füsioloogiline vastus stressirohkele olukorrale – ohu korral toimuvad organismid kiired hormonaalsed muutused, mis omakorda vallandavad laulmise. Täpsemad põhjused, miks emased sinitihased ohtu tajudes laulma hakkavad, vajavad veel selgitamist.

Mahr K, Seifert CL, Hoi H 2016. Female and male Blue Tits (Cyanistes caeruleus) sing in response to experimental predator exposition. Journal of Ornithology 157:907–911. DOI 10.1007/s10336-016-1345-3

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.

Näiteid hilinemisest pesitsusaladele, kuhu on soodsad olud saabunud märksa varem lindude naasmisest, leiab mitmetest linnurühmadest. Hilinemine toob kaasa pesitsemiseks sobiliku perioodi nihkumise igal kevadel varasemaks, mille linnud seetõttu kipuvad “maha magama”. Põhjuseks on rändlindude suutmatus oma rännet õigel ajal alustada, sest lõunapoolsetel talvitamisaladel pole kliimasoojenemise mõjud võrreldes põhjapoolsete laiuskraadidega nii suured. Et ajaga kaasas käia ja edukalt pesitseda, peaksid linnud rändelt saabuma varem.

On linde, kes ei rända või rändavad vaid vähesel määral. Üheks selliseks linnurühmaks on tihaslased, kes võivad talvitada pesitsusalade läheduses (nt asulates) ning peaksid seega suutma muutustele adekvaatselt reageerida ja varem pesitsema asuda. See omakorda tagaks, et poegade kasvatamise ajal on poegade nokaesine rikkalik. Kuid kas tihased suudavad kliimasoojenemise märke lugeda? Meie regioonis on täheldatud olulist ilmastiku soojenemist just aprillis, mil algab ka tihaste pesitsemine. Tihaste pesitsemise algust on aga lihtne teada saada – kuna tihased munevad vaid ühe muna päevas, tuleb vaid munemisperioodil pesakasti piiluda, munade arv kokku lugeda ja kuupäev ongi teada.

Salutihane / foto:Uku Paal

Lundi ülikooli teadlased analüüsisid rasva-, sini- ja salutihaste pesitsusandmeid perioodil 1969 – 2012, mil kevaded muutusid soojemaks 0,06 – 0,08 °C aastas. Uuringu tulemusena leiti, et tihased on tõepoolest suutnud kliimamuutustega sammu pidada ning koos soojenemisega igal aastal ka 0,25 päeva varem pesitsema hakanud. Võrreldes uuringu algusaastaga alustavad nüüd Rootsi tihased pesitsemist ligikaudu 11 päeva varem.

Arvutused näitavad, et kui kevad on keskmisest ühe kraadi võrra soojem, hakkavad tihased pesitsema 2,5 päeva varem. See langeb kokku Euroopas tehtud taimestiku fenoloogia uuringutega, mille puhul on täheldatud sama suurt nihet. Seega peavad tihased taimestiku arenguga sammu, mis peaks tagama ka poegade kasvatamiseks vajaliku toidu. Siiski on seda väidet vaja teadlastel veel lähemalt uurida.

Källander H, Hasselquist D, Hedenström A, Nord A, Smith HG, Nilsson J-Å 2017. Variation in laying date in relation to spring temperature in three species of tits (Paridae) and pied flycatchers Ficedula hypoleuca in southernmost Sweden. Journal of Avian Biology 48: 83–90 doi: 10.1111/jav.01287

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.

Räägitakse, et talvisel ajal on linnud küllaltki paigatruud ega lahku põhjuseta toidumajade lähedusest. Kui aga lahkuvad, siis ajutiselt, leides peagi tee toitmiskoha juurde tagasi (vt Kas tihased on toidumajale truud?) vähemasti juhul, kui toidumajad paiknevad maastikul hõredalt (nt üksikute talude lähistel või väikekülades). Aga milline on tihaste talvine „liiklus“ linnades, kus toitumisvõimalusi on kordades rohkem kui maapiirkondades? Kas ka seal liiguvad tihased vaid kindla territooriumi piires või otsivad seal ringi liikudes pidevalt uusi toidumaju?

Sinitihane / foto: Uku Paal

Serbias Sombori linnas püüti 32 aasta jooksul sügiseti ja talviti sini- ning rasvatihaseid linna erinevates piirkondades asuvate toidumajade juurest. Lindude rõngastamiste ja taaspüükide andmestikku analüüsides selgus, et rasvatihased olid talve jooksul arvatust oluliselt liikuvamad – isendid liikusid kuni 5,2 km kaugusele algsest püügikohast (keskmiselt 1,8 km). Sinitihaste maksimaalne liikumiskaugus oli aga vaid 2,8 km (keskmine 0,8 km). Selgus samuti, et kui rasvatihase isaslinnud olid emastest oluliselt liikuvamad, siis sinitihaste puhul sellist erinevust ei täheldatud.

On teada, et lindude liikumist mõjutab ilm, näiteks rändlinnud läbivad külmade saabudes pikki vahemaid võimalikult kiiresti talvitamiseks soodsamatele aladele jõudmiseks. Linnades aga on olud suhteliselt stabiilsed ja ilmastik – lumikatte kestvus ja õhutemperatuur – ei pruugi talvel lindude liikumistele olulist mõju avaldada.

Kuigi uuring viidi läbi Serbias, kus on võrreldes Eestiga pideva lumikattega päevi suhteliselt vähe, joonistusid välja erinevused rasva- ja sinitihaste liikumises. Kui rasvatihased olid kuivadel päevadel liikuvamad ja vihmastel päevadel väiksemal alal rohkem paigal – vihmase ilmaga märgub sulestik kergemini, mille tulemusel suureneb soojuskadu ja energiavajadus – siis sinitihaste liikuvust vihm ei mõjutanud. Ehk on selle põhjuseks sinitihaste valdavam paiksus rasvatihastega võrreldes. Lisaks täheldati rasvatihastega võrreldes sinitihastel ka oluliselt vähem „pikamaalende“, mis kinnitab veelkord sinitihaste liikumist asulas vaid piiratud alal.

Reeglina ei oska me tihase isendeid välimuse järgi eristada, seepärast – kui teie lindude toidumaja asub linnas, võib seal märksa suurema tõenäosusega näha pigem ühte ja sama sinitihast kui rasvatihast.

Méro TO, Žuljevi?, A. 2014. Does the Weather Influence the Autumn and Winter Movements of Tits (Passeriformes: Paridae) in Urban Areas? Acta Zoologica Bulgarica, 66: 505-510.

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.

Linde rõngastades on teada saadud, et pigem püsivad tihased ühe piirkonna toidumajade ligiduses ning uutele jahimaadele suunduvad harva. Selline lokaalne paigatruudus näib ilmselt lindudele optimaalse lahendusena – milleks minna tundmatule territooriumile õnne proovima, kui läheduses on toit tagatud. Siiski jääb võimalus, et tegelikult on linnud “laisad” ja ei viitsi uusi jahimaid otsima minna. Laiskust on aga lindude puhul ülimalt keeruline mõõta.

Foto: Karl Adami

Lindude paigatruuduse mõõtmiseks püüti Slovakkias talviste toidumajade juurest nii rasva- kui ka sinitihaseid. Kuna telemeetrilistest uuringutest on teada, et tihased võivad talvel toitumiskohtadest liikuda kuni 1 km ning vaid harva 1,5 km kaugusele, transporditi rõngastatud linnud püügikohast 7,8 km kaugusele, mis on palju suurem lindude talvisest tegutsemisraadiusest. Selliselt sai täpsemalt hinnata lindude paigatruudust ja nende orienteerumisvõimet: kui linnud on truud oma toidumajadele, siis peaksid nad varem või hiljem nende juurde tagasi jõudma. Kui aga lindudele on oluline pelgalt hea ninaesine, võivad nad “koduneda” ka mõnes teises toidukohas vabastamispaiga lähedal.

Toidumajade juures linde edasi püüdes hakkasid varem püütud linnud aegamisi “kodukohta” tagasi jõudma. Siiski ei naasnud kõik linnud, vaid see erines nii liigiti kui ka sugude lõikes. Keskmiselt kulus lindudel tagasi jõudmiseks neli nädalat, kuid sinitihased olid rasvatihastest kiiremad – neil kulus selleks keskmiselt üks nädal vähem. Samuti oli sinitihaste osa naasnute seas rasvatihastest suurem – sinitihastest naasid ligikaudu pooled (45,7%), rasvatihastest vaid kolmandik (32,5%). Mõlema liigi puhul jõudsid “koju” kiiremini isased. Naasmise kiirust mõjutas ka toidumajas oleva toidu hulk linnu püügi hetkel – linnud naasid kiiremini rikkalikumalt kaetud toidumajade juurde.

Uuringu tulemuste ühene tõlgendamine on keerukas, kuid tulemused viitavad talviste territooriumite kujunemise, paigatruuduse ja “kodu” leidmise sõltumisele nii linnuliigist, toidumajas olevast toidu hulgast kui ka linnu soost.

Uuringu tulemustest võiks teha ka praktilisi järeldusi – kui soovid, et linnud ka kauge maa tagant ikka ja jälle just sinu toidumaja üles leiaksid, tuleks seda hoolsasti toiduga täita. See, kas lindude inimese külge “aheldamine” peaks olema omaette eesmärk, jäägu aga igaühe enese otsustada.

Krištín A, Ka?uch P. 2017. Stay or go? Strong winter feeding site fidelity in small woodland passerines revealed by a homing experiment. Journal of Ornithology 158:53–61. DOI 10.1007/s10336-016-1362-2

Rasvatihase teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.